Mälestusmärk paadipõgenikele ja merel hukkunutele Puise neemel. Foto: Mari-Anne Leht

Põlvamaa mementolaste seekordne õppereis viis neid Eestimaa merelistesse maakondadesse Lääne- ja Hiiumaale uudistama nii ammuseid ehitisi kui ka taasiseseisvumise järel püstitatud mälestusmärke, samuti meie kultuuriinimeste elu- ja puhkusepaiku.

Kui juba kagunurgast põiki Eestimaa loodeossa sõita, on arukas enne Läänemaa keskusse Haapsalu linna jõudmist Taebla lähedale põigata. Seal, Tammiku talu maadel Kadarpiku külas põlispuude keskel asub kunstnik Ants Laikmaa majamuuseum.

Rookatusega maja ehitati kunstniku enda jooniste järgi ja sellest tulenevalt ei meenuta hoone ei väljast ega seest eestlaste eelmise sajandi esimesel poolel maale ehitatud maju. Erineva suurusega ruumid, mõned eri tasapinnal ja seintel ülekaalus tumedad toonid ehk toonasele ajale ja kunstnikule omases stiilis 1930ndatel ehitatud maja.

Fuajees olev näitus annab ettekujutuse kunstniku elust, tema lähedastest ja töödest, ülemisel korrusel on töö- ja magamistuba.

Varjulisest Tammiku talust päikesekuuma Haapsallu jõudes oli selge, et promenaadile asja ei ole.

Raekoda pakkus varju ja sinna tasus minna, seda enam, et ei Põlvas ega Võrus sellist maja ei ole. Kagunurgas on ainus raekoda Valgas. Kui Haapsalu raekoda valmis 18. sajandi teisel poole, siis Valga raekoda pea sajand hiljem. Praegu haldab raekoda SA Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid.

Kuid Valgal ja Haapsalul on üks seos: nimelt sündis Haapsalu tuntuks teinud linnapea Hans Alver 1887. aastal Valgas ja käis seal ka koolis. Keegi ei tea, kuidas oleks Valga arenenud, kui Alver oleks Tartu ülikooli lõpetamise järel asunud tohtrina tööle sünnilinna.

Alver valis Haapsalu, peagi valiti ta linna volikokku ning 1929. aastal linnapeaks, kus ta töötas kuni punaste terroristide tulekuni. Ta arreteeriti 1941. aasta juunis ning tema elu lõppes/lõpetati Sosva vangilaagris 1942. aastal. Selles, et Haapsalust on kujunenud kuurortlinn, on suur osa Alveril, nii nagu tal on roll ka eramute ja nende ümbruse korrastamisel.

Tema pojapoeg Jaan Alver on andnud muuseumile perekonna mahuka arhiivi, kus on nii fotosid kui ka Alveri enda kirjutatud pabereid. Kui seista raekoja ees, jääb selle paremasse tiiba Alveri omaaegne kabinet, mida on täiendatud nii mõnegi eseme ja kirjaga, näiteks ruumi seinal olevate paberitega Alveri arreteerimise ja surma kohta.

Raekojast vasakule jääb kahekorruseline maja, kus enam kui sada aastat tagasi elas baltisaksa päritolu kaupmees Ernst Büll. Osa maailmast teab tema ühte tütardest, Hedvig Bülli, kes 1911. aastal läks misjonärina Türki. Türklaste genotsiidi ajal armeenlaste vastu päästis Büll tuhandeid armeenia lapsi ja aitas naisi.

Siinsed armeenlased lasid oma kodumaal valmistada hatškari ehk Armeenia ristikivi tänuks Hedvig Bülli tegevuse eest. Rist püstitati Haapsalu promenaadile üheksa aastat tagasi. Armeenia genotsiidi muuseumis Jerevanis on infotahvel Bülli tegevusest armeenia naiste ja laste abistamisel genotsiidi ajal. Ta on seal märgitud ainsa inimesena Eestimaalt.

Kuumast linnast suundume Rohuküla sadamasse, et õhtuks hiidlaste pealinna jõuda.

Kärdla kui Hiiumaa
keskus üllatab järgmisel hommikul allikaveega. Giid Tiiu viis meid ühe Aia tänaval asuva avaliku veevõtukoha juurde, kus igaüks saab kogu aeg oma nõu veega täita. Ta märkis, et Aia tänaval on pea igas õues arteesiakaev ehk vesi tõuseb ise maapinnale.

Väga iidsel ajal, nii 455 miljonit aastat tagasi kukkus tänase Kärdla kohale meteoriit, mille kraatri jälgi ei ole näha, aga maapinnale tungiva veega on seos olemas. Targas Vikipeedias on kirjas, et kraatri vildakatest paekihtidest põhjustatult liigub põhjavesi surve all ja purskub maapinnale kogu aeg enam kui kümne meetri sügavusele pandud torudest.

Hea teada, et Kärdlas saab võimalusel poeveeta läbi.

Iga asustatud paik on millestki alguse saanud, Kärdla linnale pani aluse kalevivabrik, sest enne vabrikut olnud Kärdla vaid rootslaste küla.

Esimesest vabrikust tuli toodang 1829. aastal, kuid see hoone põles 1850. aastal maha. Kohe ehitati uus, mis paarikümne aasta pärast taas maha põles. Kolmanda vabriku panid põgenevad punaväed 1941. aasta oktoobris põlema ning neljakorruselisest majast jäid püsti vaid müürid, mis Eesti NSV kümnendaks aastapäevaks hoogtöö korras lammutati.

Teise vabriku töötamise ajal toodi villa Kärdlasse ka Saksamaalt ja isegi Uus-Meremaalt. Kuid villavabrik ei tootnud ainult villast riiet, selles tehti ka riideribadest vaipu.

Vabrik andis töölistele, keda headele aegadel oli kuni 700, enamasti aga 300 ringis, laenu omale maja ehitamiseks. Neid maju on linnapildis veel näha.

Üks maja, mis kindlalt silma jääb, on ligi 60 meetri pikkune hoone, mida kohalikud kutsuvadki pikaks majaks. See maja on 1998. aastast Hiiumaa muuseumi maja, kuid vabriku tegutsemise ajal oli direktori elamu, lisaks olid selles esindusruumid ja toad vabriku tähtsate külaliste majutamiseks.

Lähiminevikust pärit mälestusmärk asub Kärdla kiriku ees. Selle kõrval olevalt infotahvlilt saab lugeda, et mälestusmärk on pühendatud viimases suures sõjas hukkunud hiidlastele. Istuvast pronksnoormehest, mille modelliks oli Hiiumaa noormees, vasakule on mälestustahvlitele raiutud hukkunute nimed ja tahvlitel on veel ruumi.

Kui see mälestusmärk valmis 2012. aastal, siis Lehtma sadamas seisab kivi nii 1941. kui ka 1949. aasta küüditatute mälestuseks 2005. aasta augustist.

Paar paika, kuhu veel jõudsime, on seotud kirjanikega. Aino Kallas puhkas suviti Reigis ja Marie Under on seotud Kassariga. Kassari surnuaias puhkavad Underi emapoolsed vanemad.

Tagasi mandril, võtsime suuna kodu poole ühe olulise peatusega, nimelt paadipõgenikele ja merel hukkunutele pühendatud mälestusmärgi juurde Puise neemel, see meenutab teist kurba lehekülge meie lähiajaloos, paadipõgenemisi. Kagunurga elanikele jäi punaste terroristide eest Rootsimaale paatidega põgenemine suuresti unistuseks, sest mereni oli toona hobuvankriga ikka väga keeruline minna, kui punaväed olid juba siin. Siitkandist saadi lääne poole vaid sakslastega minnes.

Haapsalust Pärnu poole sõites tuleb mõnekümne kilomeetri möödudes paremale pöörata ja seejärel tükk maad Puise neeme poole sõita. Tee äärde jääb Põgari palvemaja, kus Otto Tiefi valitsus pidas oma viimase istungi ja ootas põgenemist 22. septembril 1944. Rootsist pidi neile kiirkaater vastu tulema, kuid seitse päeva hiljem pääses sellega Rootsi vaid riigisekretär Helmut Maandi. Tiefi valitsuse saatus on aga hoopis teine lugu.

Mõni kilomeeter Põgarist edasi on Puise neem, kus meie külastuse ajal, pilvisel juulipäeval lained kallast paitasid ja maal kostis vaid meie jutukõmin. 1944. aasta septembri teisel poolel oli siin pilt teistsugune: kodudest lahkunud ärevad pakkidega ootajad, kelle ees oli sügiseselt süngevõitu meri, kuid paate ülesõiduks nappis.

Läänemaa mees Arnold Aljaste, kes on Eesti Memento Liidu juhatuse esimees, ütles, et idee Puise neemele paadipõgenikele mälestusmärgi püstitamiseks tuli Harjumaal elavalt Heidi Ivaskilt, kes ema süles Puise ninas toona paati ootas.

„Kahe meetri kõrgune kivi kaalub kümme tonni, saime selle Ungru Kivi karjäärist kingitusena, skulptuuri kõrgus on 1,2 meetrit,” rääkis Aljaste, mälestusmärgi püstitamise eestvõtja. Ta lisas, et skulptor Aivar Simson vaadanud neemel ringi ja öelnud, et „kivil peab olema ema lapse ja kohvriga ja need ta ka tegi”.

Kivi avati 2019. aasta septembri teisel poolel, koos skulptuuriga avati mälestusmärk aasta hiljem. Kivil on kaks kirjadega plaati: merepoolsel plaadil on Läänemaal sündinud kirjaniku Aidi Valliku spetsiaalselt sellele kivile asetamiseks kirjutatud luuletus, paremal küljel muu hulgas ka nende inimeste ja asutuste-organisatsioonide nimed, kes on annetanud sada või enam eurot, ja sellele plaadile lisatakse nimesid vastavalt annetusele.

Mälestusmärk seisab Kõrtsi talu maal, mille pererahvaga on selleks sõlmitud kokkulepe.

Miks toona ikkagi taheti minna, kuigi ees ootas tormine meri ja teadmatus. Olulisem põhjus oli hirm punase terrori ees, sest seda olid paljud juba kogenud. Paraku kõik paatidele saanud tõesti ei jõudnud Rootsimaa randa, oletatakse, et ligi 5000 punavõimu eest põgenenu viimseks puhkepaigaks sai merepõhi.

Iga sõit kodust kaugemale avardab maailma
„Tahtsin näha Hiiumaad, sest sealne elu ja loodus on Värska elanikule ikkagi meretagune asi,” ütles Tiiu Oinak, kes tõi ka ühe võrdluse: „Saare mõnes kohas oli loodus samasugune kui Saatse-Lutepää liivikutel.”

Memento ühenduse toetajaliige Vaike Raag Räpina kandist märkis, et tema tuli reisile oma tervisega kimpus emale-isale kindlustunde andmiseks, aga ka kirikuid uudistama. „Minule olid ilusad kohad seotud kirikutega, nii Reigi kiriku kui ka Kassari kabeliga, samuti meeldis Haapsalu piiskopilinnuse kirik ja selle kõrval olev hea akustikaga ristimiskabel.” Kassari kabel on ainus rookatusega kabel Eestis.

Tiiu Laine Parksepast märkis, et nautis uue info saamise kõrval ka omanäolisi maju, nagu rookatusega Laikmaa majamuuseum, kus kuulis kunstniku elust ka uut teavet. „Maismaa elanikule avaldab mere avarus ikka muljet.”

Ta lisas, et mementolaste reisidel on oluline seegi, et sarnase saatusega inimesed saavad koos olla.

Sõidu korraldanud Memento Põlvamaa ühenduse juhatuse esimees Roman Parmas ütles, et kagunurgast kaugemad paigad valiti mitmel põhjusel. „Esmalt muidugi meile oluliste paikadega tutvumine, teiseks ei olnud 40 sõitnust enamik ei Hiiumaal ega Puise neemel varem käinud ning kolmas põhjus oli meie inimeste elatud aastad. Mida enam aastaid lisandub, seda keerulisem on neil kaugele sõitmine.”

Parmas märkis veel, et oluline oli näha paiku, kus omal ajal elasid, töötasid ja puhkasid meie kultuuriinimesed Laikmaa, Kallas ja Under.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 27/07/2023 10:02:16