Kui ma vaatan tagasi esimestele kuudele riigikogus, siis kahjuks jättis kolme valitsuspartei tegevus mõru maigu suhu. Opositsioon andis kõva lahingu, aga paraku jäid käed lühikeseks, kui koalitsioon otsustas võtta taskust usaldushääletuse kaardi ning panna seeläbi oma võimu maksma. Häid uudiseid ei ole: ees ootavad erinevad maksutõusud, peretoetuste vähendamine, kaovad tasuta bussid jne. Kõik maksavad – pensionärid, lastega pered, kohalikud omavalitsused ja ettevõtjad!

Võrumaad ja Kagu-Eestit tervikuna puudutas otseselt aga Nursipalu harjutusväljaku laiendamine, mis samuti riigikogus kiirkorras läbi suruti. Minu hinnangul on Nursipalu kaasus hoiatav näide, kuidas riik ei peaks kohalike kogukondadega asju ajama.

Kogu see projekt hakkas viltu vedama juba esimesest sammust. Omavalitsused ja kohalikud inimesed jäeti infosulgu. Võimust võttis teadmatus, tekkisid möödarääkimised ning tõusis rahva pahameel. Loogilise jätkuna toimusid mitmed meeleavaldused ning läks allkirjade kogumiseks. Ja olgem ausad, seda ei saa ka pahaks panna, sest kohalikega rääkimise ja kaasamise asemel võttis Reformierakond harjumuspärase positsiooni – meie siit Toompea mäelt teame kõige paremini. See on hoolimatu riigivalitsemine, mis on Reformierakonnale ikka omane olnud.

Kui vaadata, kuidas riigikogu suures saalis kogu teemat kiirkorras menetleti, siis polnud valitsusel kordagi soovi teemat sisuliselt arutada või kompromissi otsida. Silmagi pilgutamata vaatas valitsus mööda rohkem kui 11 000 inimese allkirjast, mis anti Nursipalu harjutusväljaku laiendamise vastu. Ja valitsusel ei maksa arvata, et kohalikega rääkimine ei muuda midagi ning et elanike jonn jätkub. Tegelikult on mitmeid näiteid, kus konfliktiks läheb just siis, kui inimesed tunnevad, et neid pole kaasatud ning riik tuleb ja teeb, mis tahab. Kogu protsessi järel jääb aga õhku küsimus, kas riigi ja kogukonna vahel võiks usaldus üldse taastuda.

Tänaseks on haamrilöök kõlanud, kuigi nagu me teame, siis on juba eelmisest aastast toimunud ulatuslikud metsaraied, teede-ehitused, riigihanked jne. Kas seda kõike siis ebaseaduslikult? Riik teeb täpselt nii, kuidas heaks arvab.

Rääkides piirkonnale tehtavast kompensatsioonist, siis valitsus on lubanud eraldada neljale Võrumaa omavalitsusele 10 miljonit eurot. Mõjualasse jäävad 21 majapidamist loodetakse samuti saada raha eest vaikima. Tallinnast vaadates on see justkui iga teine majapidamine, aga mida see tähendab inimese jaoks, kes on isa poolt ehitatud kodutalus elanud terve oma elu ning on sunnitud ukse enda järel viimast korda sulgema. Minu arvates on elus asju, mida ei saa pelgalt raha eest osta.

Teiseks. Võru-, Valga- ja Põlvamaal on suurepärane elukeskkond oma kultuurilise eripära, kauni looduse ja kohapeal elavate inimestega. Kogu piirkond on saanud viimastel aastatel justkui kaardile tagasi – lisandunud on uusi töökohti, rohkem avalikke teenuseid ning paljud noored pered on rajanud oma uue kodu. Ikka selleks, et seista vastu täieliku ääremaastumisele.

Valitsusliikmed on aga vältinud teemat, millist mõju avaldab harjutusväljaku laiendamine pikemas vaates Võrumaale ja Kagu-Eestile tervikuna. Usun, et olete minuga nõus, et valitsuse otsus keerab paraku senise identiteedi pea peale. Mitte keegi ei räägi sellest, mis saab näiteks paarikümne aasta pärast – see pole justkui enam kellegi asi.

Kes on need inimesed, kes soovivad rajada oma elu piirkonnas, kus on kuulda kahurite kõminat? Milliseid arengusuundi ja tulevikuplaane saab seada kohalik ettevõtja? Mis saab kaunist looduskeskkonnast, mis ikka on inimesi piirkonda meelitanud? Kõik käib justkui nipsust, aga millist elukeskkonda hakkame inimestele tulevikus pakkuma? Mina pole valitsuselt selget plaani kuulnud.

Kokkuvõttes: jah, Eesti peab olema kaitstud ning riigi julgeolek vajab arendamist. Ometi on riigil sellest kaasusest palju õppida. Kuidas kaasata kogukondi nii, nagu 21. sajandi kolmandal kümnendil väärikas oleks. Lõppude lõpuks pole inimestega suhtlemata võimalik midagi korda saata. Inimesed ei unusta ning pigem jääb põrkuva kaanega pott pliidil podisema ja on aja küsimus, millal see kaas surve all pealt lendab.

 

Autor: ESTER KARUSE, riigikogu liige (Keskerakond)
Viimati muudetud: 13/07/2023 09:10:49