Vastne haridusminister Kristina Kallas (Eesti 200) käis äsja Võrumaal, eelkõige rahalistes raskustes ägavas Rõuge vallas. LõunaLeht otsustas ministrile esitada ka muid päevakajalisi küsimusi.

Külastasite Rõuge valda ning haridusasutusi ja -ametnikke Võrumaal. Millistele probleemidele oodatakse kõige kiiremat lahendust?
Visiidi peamiseks põhjuseks oli ennast kurssi viia Rõuge valla koolivõrguplaanidega. On selge, et Rõuge vald peab otsused ise tegema, aga minu soov oli tulla Rõuge vallaga arutama, millised nende plaanid siiski on ja kuidas saaks haridusministeerium riigi poole pealt appi tulla koolivõrguplaanide tegemisel. Ma sain parema pildi, millised on Rõuge valla väljakutsed.

Rõuge vallas sügisest ühtegi kooli ei suleta, aga seal on rahapuudus nagu igal pool mujalgi.
Aga Rõuge valla rahapuudus ei ole nagu igal pool mujal, vaid see on tingitud paar aastat tagasi tehtud investeeringuotsustest, vald on üleinvesteerinud ja tagajärg on praegu see, et tegelikult on hing kinni ja tuleb hakata haridusvaldkonnas kärpima. See on väga halb seis.

Kas te näete ka Rõuge vallale mingisugust lahendust?
Külastasin Mõniste, Varstu ja Rõuge kooli. Nii Mõniste kui ka Varstu on elujõulised koolikogukonnad. Minu soov on see, et me ei tooks koole ohvriteks, kui on tehtud valesid otsuseid investeeringute alal. Riik on praegu välja öelnud, et meie näeme koolivõrku sellisena, et meil on väga tihedalt üle Eesti kodulähedased kuueklassilised koolid. Me ei räägi põhikoolidest. Põhihariduse III aste koondub vallakeskusesse, kuna seal on ikkagi juba aineõpetajad ja teistsugune sotsialiseerumine. Kas Rõuge vald sellise otsuse teeb, see on valla küsimus.

Kui pikk peaks teie arvates olema I ja II kooliastme õpilase koolitee?
Minu isiklik arvamus on, et see ei peaks olema rohkem kui 20 minutit iseseisvat kooliteed – jalgsi, rattaga või bussiga. Mitte see, et lapsevanema autosõit peaks olema 20 minutit. Laps peab saama ise kooli. Lapse loksutamine tund aeg bussidega ei ole lihtsalt mõistlik. Seadus lubab praegu koolitee pikkuseks kuni 60 minutit, aga see kehtib võrdselt nii 1. kui ka 9. klassi õpilaste puhul.

Aga mida ma Rõuge valla koolide puhul ikkagi nägin: kui tihti ei suuda väiksed koolid huviharidust pakkuda, siis Rõuge vallas on väga hea taristu, nad on võimelised kõiki sporditrenne pidama, Mõniste koolis on ka muusikaring, pillid olemas. Nüüd oleks Rõugel vaja läbi arutada, milline on 20 aasta perspektiiv.

Võru linna suurim probleem on, et pole enam raha lasteaedade renoveerimiseks. Kas selleks on kuskilt raha tulemas?
Ei. Riigieelarves seda raha ei ole. Euroopa sotsiaalfondi uuel algaval rahastusperioodil on Euroopa Komisjoni tingimus see, et investeeringuraha saab kasutada ainult põhikoolivõrgu jaoks. Me ei saa riigigümnaasiume enam sellest ehitada, me ei saa alusharidusse seda raha panna.

Täiskohaga õpetajate miinimumbrutopalk tõusis tänavu 337 eurot, kuid maksuküüru tõttu saab sellest ainult poole kätte, ühtlasi pandi õpetajatele tööülesandeid juurde. Hinnad on tõusnud samas rütmis ...
Maksuküür ongi häda igas mõttes. Tegelikult paneb maksuküür alla keskmise palga saajad palju suurema maksukoormuse otsa. Selleks me maksuküüru kaotamise otsuse oleme ka teinud, et õpetajad, päästjad sellest vabastada. Kuigi ühiskonnas kisatakse, et summana võidavad kõrgepalgalised, siis proportsionaalselt võidavad tegelikult alla keskmise palga saajad.

Oleme otsustanud, et tõstame järgmisel aastal õpetajate palgafondi 17 protsendilt 20 protsendile ehk siis õpetajate palkasid on võimalik vastavalt koormusele ja ülesannetele diferentseerida.

Huvikoolidega on veelgi täbaram lugu. Näiteks Võru muusikakooli õpetajate keskmine brutopalk on 1000 eurot. Mida te sellest arvate?
Väga kahju. Omavalitsus ei suuda kõrgemat palka maksta. Ma olen olnud Tartu linnavolikogu liige ja kui ma vaatan omavalitsuste palgal olevate inimeste palku, siis teatud omavalitsuste allasutuste juhtide palgad on väga kõrged. Need on ikkagi omavalitsusesisesed otsused.

Tallinna n-ö kuldse ringi ja Tartu muusikakoolide õpetajad saavadki õpetajate miinimumpalga, sest raha on. Aga teised väiksemad omavalitsused virelevad. Sporditreeneritele, kellel on mingisugune kvalifikatsioon olemas, maksab 50% palgast riik.
Tegelikult on see palgafond. Riik maksab treenerite sotsiaalmaksu kinni.

Kas sama ei võiks teha ka muusikakoolide õpetajate puhul?
See oleks riigieelarvele lisakulu 40 miljonit. Seda raha lihtsalt ei ole praegu kuskilt võtta. Ma saan aru, et omavalitsuste seis on keeruline, aga arvata, et riigil on seis parem, on naiivne. Mitte ühtegi eelarve lisataotlust järgmiseks aastaks mitte ükski ministeerium esitada ei saa. Kaks valdkonda said koalitsiooniläbirääkimistel poliitilisel kokkuleppel raha: kaitsekulud tõusid kolme protsendini SKP-st ja teine oli haridus, kus me saime tudengite vajaduspõhised toetused tõsta kahekordseks.

Kas te olete nõus, et kaasav haridus on Eesti riigis läbi kukkunud? Esiteks pole omavalitsustel raha, eriti väikeklasside ülalpidamiseks. Teiseks on õpetajad ülekoormatud ja kolmandaks kannatavad need õpilased, kes on n-ö tavalised. Lisaks on nüüd veel ka ukrainlased tavaklassides.
Mina ei ole kohe kuidagi nõus sellega, et on läbi kukkunud. See ei ole lihtne ja kui see ootus oli, et see on lihtne, siis oligi vale ootus. See ongi keeruline. Mis me nende lastega siis teeme? Need lapsed peavad käima koolis, nendega on lihtsalt keerulisem. Rohkem on sellele asjale tuge vaja. Mina ülikooli õppejõuna olen hakanud nägema, et mulle jõuavad praegu ülikooli HEV-lapsed (hariduslike erivajadustega – toim), sest nendega tegeletakse rohkem. Kui nad Nõukogude ajal käisid erikoolides, siis ülikool mitte kunagi neid lapsi ei näinud. Aga ma saan aru, kui palju on kaasav haridus tekitanud lisakoormust koolidele, õpetajatele ja koolipidajatele. Otsime lahendusi, lihtsalt lahendus ei ole see, et läheme tagasi vana süsteemi juurde.

Kas samas teile ei tundu, et liiga kergekäeliselt määratakse hariduslikku erivajadust?
Ma ei oska seda hinnata. Vanasti ei pandud mingeid diagnoose, lihtsalt öeldi, et õpilane on kaheline, ja jäeti istuma. Aga nende lastega ei tegelenud keegi.

Õpetajaid kiusatakse iga päevaga üha rohkem, kiusavad nii õpilased kui ka lapsevanemad. Õpetajaid solvatakse, pildistatakse, filmitakse, pannakse üles TikTokki jne. Kes kaitseb õpetajat?
Me oleme seda arutanud, päriselt arutasime ka koalitsioonikõnelustel. Õpetajate kaitse kiusamise eest on teema ja iseenesest justiitsministeeriumil on ülesanne regulatsioonid välja töötada, kuidas me saame õpetajaid õiguslike normidega kiusamise eest kaitsta.

Kas olete nõus, et õpetaja on ühiskonna peksukott, nagu õpetajad ise tunnevad?
Ma olen nõus sellega, et ühiskonnas on tekkinud hoiak, et lapse areng on kogu ulatuses õpetaja vastutada. Ei ole. See lihtsalt ei ole ka jätkusuutlik. Iga kord, kui kellegagi kohtun, kasvõi ettevõtjatega, igaüks arvab, et midagi tuleks jälle koolitundi juurde panna. Ma ütlen: kuulge, mis see lapsevanema roll siis on?

Praegu saab õpilast, kellel on koolikohustus, korrale kutsuda ainult kas käskkirjaga, mida näeb ainult õpilane ja ta vanem, või siis lühikeseks ajaks koolist eemaldada. Kas see on piisav õpilaste puhul, kes terroriseerivad kogu kooli?
Aga mis karistust siin olla saab?

On välja käidud ka mõte, et lapsevanematelt, kes ei kasvata oma lapsi, võiks lastetoetused ära võtta.
Raske on defineerida, et lapsevanem ei saa lapse kasvatamisega hakkama. Ma olen kuulnud seda ideed, et kui laps ei täida koolikohustust või õppimiskohustust, et siis seda siduda lastetoetustega. Kas see ka tulemusi toob, ei tea. Ma olen nõus sellega, et ühiskonnas on balanss paigast ära, et justkui kõige eest peab vastutama õpetaja. Tegelikult on haridussüsteemis kaks asja, mida ma näen: kõige eest, mis koolis toimub laste, nende arenguga, nende oskustega, vastutab õpetaja. Koolipidaja ei vastuta, lapsevanem ei vastuta, õpetaja vastutab kõige eest. Sellega ma üldse nõus ei ole. Teine koht, mis ma tunnen, et on paigast ära, on see, et rahaliselt peab kõige eest vastutama riik.

Üks õpetaja on sõnastanud, et kool on rangete reeglitega kinnipidamisasutus nii õpetajatele kui ka õpilastele. Õpilaste koolipäevad on liiga pikad. Kas ei võiks riiklikku õppekava niimoodi muuta, et meil ei oleks ballastaineid?
Tihti ei ole probleem õppekavas. Probleem on õpetamises. Õppekava ei ütle ette, kuidas peaks õpetama või mis õpikuid kasutama. Varem oli paljude oskuste õpetamine laevanemate kohustus. Nüüd topitakse kõik õppekavasse. Kõike peab tegema kool. Ma olen nõus, et see on probleem. Mingil hetkel peame ikkagi pidurit tõmbama ja ütlema, et kooli vastutus on siin ja lapsevanema vastutus on siin.

Ukraina õpilastest – nende vanemad on mures, et tuleval aastal ei saa nad õppida enam ukraina keelt. Kuidas sellega lood on?
Riik annab raha juhul, kui klassis on 10 last, kelle vanemad on esitanud soovi emakeeleõpet saada.

Ukraina lapsed hakkavad järgmisel aastal õppima Eesti õppekava järgi eesti keeles ühes klassis koos eestlastega. Praeguseks on nad selgeks saanud ainult kõige elementaarsemad eestikeelsed laused. Kas te kujutate ette, milline olukord hakkab neis klassides olema?
Aga miks nad peavad eestlastega samas klassis õppima? Nad ei pea ju. Ei ole ette öeldud, kuidas nad peavad õppima. See on kooli otsus. Tegelikult on koolil võimalik õppekorralduslikult igatpidi asju lahendada. Haridusministeerium on ju eraldanud raha Ukraina laste õppe toetamiseks. See ei pea olema niimoodi, et Ukraina lapsed, kes ei valda keelt, pannakse eesti lastega ühte klassi.

Aga praegu nad juba on.
Kui see ei toimi, siis see pole kõige parem õppekorralduslik lahendus kooli jaoks. Tegelikult on ju võimalik eraldi klasse teha, individuaalõpet teha. Ja lisaraha eelmise aasta riigieelarvest me eraldasime ju 35 miljonit Ukraina laste õppetoetuseks üle Eesti.

 

Autor: Küsis ELINA ALLAS
Viimati muudetud: 15/06/2023 10:06:32