Kavatsesin teile kirjutada tegemistest riigikogus positiivse nurga alt, aga see, kuhu ma sattusin, on hoopis teine maailm ja seda peab valija teadma. Tõde tunnistades pole need mul päris esimesed „triibulised“, aga seekord on tunne, et inimesed, kes riigikogus segadust tekitavad, ei tea päris täpselt, kuhu nad tahavad jõuda. Oleme istungeid pidanud nii päeval kui öösel juba üksjagu nädalaid. Tõin töökabinetti täispuhutava madratsi, et võimalusel ka vähe puhata.

Probleem on aga oma olemuselt väga lihtne – ei taheta tunnistada valimistulemusi ning tahetakse, et koalitsioon hakkaks ellu viima opositsiooni lubadusi ja viskaks enda koalitsioonilepingu lihtsalt üle parda. Ilma aruteluta, ilma parlamentaarse debatita.

Mis on siis need muutused, mida ei taheta läbi lasta? Esimese tüli tekitas suurperedele makstava toetuse kärpimine, mis ju alles eelmisel aastal määrati. Väidetakse, et suurperedelt võetakse toetus ära. Ei võeta! Toetusi lastega peredele tuleb vaadata koos lastetoetustega. Lastetoetused tõsteti esimese ja teise lapse puhul 80 euroni kuus ja kõik järgnevad lapsed saavad 100 eurot kuus. Pealegi on esimese lapse kasvatamisel kulud kõige suuremad, sest midagi pole varasemast ajast olemas. Pered kolme kuni kuue lapseni said enne 300 eurot kuus lisa ja see tõsteti 650 euroni kuus. Rohkemate lastega pered said enne 400 ja uue seaduse järgi 850 eurot kuus. Ettepanek oli vähendada mõlemat suurpere toetust 200 euro võrra kuus, mis muudaks süsteemi õiglasemaks ja võimaldaks vabad vahendid suunata muudesse lastega seotud valdkondadesse nagu harvikhaiguste ravi, elatisraha maksmiseks vanema asemel ja mitmeks muuks otstarbeks. Seega saavad ka uue seaduse järgi kolme- kuni kuuelapselised pered ikkagi 150 eurot ja enama laste arvuga pered 200 eurot enam kui veel 2022. aastal. Samal ajal paraneksid muud mainitud lastega seotud valdkonnad. Seadus on läbinud esimese lugemise ja nüüd algavad parlamentaarsed debatid.

Teine suurem vaidlusobjekt on seotud erinevate maksude ümber tõstmisega. Peab kohe ütlema, et summas üldine maksukoormuse suhe SKPsse suureneks ca 0,7 protsendipunkti. Enim vaidlusi tekitab muidugi automaks. Omal ajal (90ndate keskel), kui oli otsustamisel, kas kehtestada Eestis automaks või mitte, oli põhiargumendiks soov kiiresti välja vahetada vana nõukogude autopark. Nii ka juhtus ühe väikese erisusega. Eestlane kui autousku inimene hakkaski ostma läänest autosid, aga esialgu tuli meile massiliselt Euroopast vanu, teadmata ajalooga romusid. Mis veelgi tähtsam, meie autopark oli mõõtudelt 20 cm laiem ja 50 cm pikem kui vanades Euroopa maades. Täiesti arusaadav, sest ei pidanud enam ootama ametiühingult autoostuluba.

Nüüd, kui meie autostumise tase on üks Euroopa kõrgemaid, on õige aeg korrastada see sektor. Küsimus on vaid selles, kuidas korrastada sektor nii, et maapiirkondades, kus inimesed ilma autota hakkama ei saa, oleks maks väiksem, ja linnades, kus vahemaad on väikesed ja ühistransport olemas, oleks automaks vastavalt kõrgem. Arutelud alles hakkavad käima ja mida arvesse võetakse (kaal, võimsus, kasutatav küte), pole veel lõpuni selge.

Eraldi on palju küsimusi maksuseadustes nii üksikisiku tulumaksu, käibemaksu erandite kaotamise ja paljude muudega. Kuid nagu ülalpool kirjeldasin, ei tõuse üldine maksukoormus tuntavalt.

Kindlasti huvitavad Kagu-Eesti, eriti Võrumaa elanikke ka Nursipalu laiendamisega seotud küsimused. Arvestades olukorda rahvusvahelisel areenil, on ilmselge, et vajadus enda harjutusväljade järele ei vähene, vaid, vastupidi, suureneb! Riigikaitsekomisjon arutab küsimust lähiajal, aga teades rahvusvahelist olukorda, on Nursipalu vältimatult vajalik. Tänaseks on kaasatud ka kohalikud omavalitsused ja esiplaanil leevendusmeetmete väljatöötamine, et häiringud oleksid minimaalsed. Vahetus mõjualas elava inimesena on ka minul huvi, et elutingimised jääksid võimalikult väikeste häiringutega.

Ja siis see abieluvõrdsuse seadus! Kolme lapse isa ja üheksa lapselapse vanaisana tean kindlalt, kuidas lapsi saadakse ja kasvatatakse. Aga selle juures oleks hea, kui ka abielu püsiks. Paraku meile nii armsad klassikalised abielud lagunevad umbes pooltel juhtudel ja siin ei aita mingi seadus. Armastus saab otsa! Küll aga on ühiskonna arenguga seonduvalt tõusnud küsimus, et kas kõigil inimestel on õigus armastada ja olla armastatud. Seda nii soost, nahavärvist, usutunnistusest, puudest jne sõltumata. Ka Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 12 pühendub võrdse kohtlemise printsiibile ja keelab igasuguse diskrimineerimise, mis iganes selle põhjuseks ka poleks. Paljuski on küsimus taandunud termini „abielu“ mõiste tõlgendamisele.

Kooseluseaduse rakendusaktid võimaldaksid iseenesest kõik suhted reguleerida, kuid see termin „abielu“! Küsimus on ka selles, mis saab lapsendamisest ja laste õiguste regulatsioonist jne.

Palju küsimusi on korraga arutelu protsessis ka seoses metsanduse, looduskaitse, rohepöörde ja muuga, kus tuleb lõpuks leida kuldne kesktee ja kokku sobitada loodushoid, inimtegevus, tehnoloogia areng ja pärandada meie lastele jätkusuutliku loodusega ning korras majandusega riik.

Parlamendi debattides peab selguma tõde ja see tee, mida mööda edaspidi liigume. Kokku lepitavaid küsimusi on palju ja see võtab aega, ka ööistungeid, ka riide ja leppimisi. Et selles keerulises olukorras mitte ise kaotsi minna, kuluvad minu eelnevate ametikohtade kogemused marjaks ära ja luban, et raporteerin teile ka tulevikus tehtud tööst. Alati on ka teie, valijate ettepanekud teretulnud!

 

Autor: MAIT KLAASSEN, riigikogu liige, Reformierakond
Viimati muudetud: 15/06/2023 09:45:21