Mälestuskivi pandi kunagisele lipuväljakule 2011. aastal meenutamaks nii küüditatud ohvitsere kui ka laagrit. Foto: Vidrik Võsoberg

Eile 82 aastat tagasi sõidutati võõrvõimu esindajate käsul Värskasse Eesti Kaitseväe Petseri Põhjalaagrisse saadetud Eesti ohvitserid veomasina kastis kaitseliidu majja Petseris. 14. juunil 1941. aastal nägid pea kõik need mehed Eestimaad viimast korda. LõunaLeht uuris, kuidas võõrvõim Eesti ohvitserid Põhjalaagrist Venemaale surema saatis, mis on tänaseks saanud laagri pea poolesajast hoonest ja ehitisest ning kindral Reegi suvemajast.

Elu Eestimaal muutus rahutuks juba 1939. aastal, eriti peale seda, kui septembri lõpul allkirjastati Moskvas baaside leping. Järgmise aasta juunis marssisid punaväed Eestisse. Meie sõjaväelastel keelati vastupanu osutamine, osa neist saadeti erru, osa arvati punaarmeesse.

Et suuremast hulgast Eesti kaadriohvitseridest korraga vabaneda, saatis võõrvõim mehed 1941. aasta mai lõpus Põhjalaagrisse.

Üks neist oli Läänemaalt saadetud leitnant Oskar Uluots, peaminister Jüri Uluotsa vend. Põhjalaagrisse saadetud ohvitseride arreteerimise loo ja vangilaagri elust kõneles mees raadiosaates „Kirjutamata memuaare” 1988. aastal. Neil ei lubatud laagri territooriumilt kuhugi minna, õppusi ei toimunud ja töödeks, nagu õppeplatsi puhastamine, ei antud vahendeid.

14. juunil, kui punavõim küüditas kodudest enam kui 10 000 inimest, kästi ohvitseridel, keda Uluotsa meenutuse järgi oli Põhjalaagris 263, kaasa võtta pliiats, paber, pesu ja tekk ning ainus, mis neile öeldi, et „viiakse manöövritele”.

Mehed käsutati veoautokasti ja sõidutati järgemööda, korraga 20 meest, koos relvastatud valvuriga kaitseliidu majja Petserisse, kus maja ees oli samuti relvastatud valve. Esmalt pidid nad minema ühte kabinetti, sealt hakatud ühekaupa järgmisse ruumi kutsuma. Öeldud, et selles toas saate kaardi ja räägitakse manöövrite ülesannetest. Midagi sellist ei toimunud. Esmalt nägid nad kolme relvastatud NKVDlast, seejärel küsinud laua taga istuja, et kas foto on. Foto tegemist nõutud mõni kuu varem.

Edasi saadetud saali orkestriruumi, kus ohvitseridelt võetud kõik ära: relv, suitsud, raha ja sõrmused ning lõigatud maha ka õlakud. Nad istunud vaikides põrandal, sest omavahel rääkida oli keelatud. Heal juhul said naabriga sosistada. Keegi neile toimuva kohta midagi ei selgitanud.

Uluots meenutas, et 15. juuni öösel kell 3 viidud mehed Petseri raudteejaama lähedale, kus nad käsutatud loomavagunitesse. Sõidetud Riiga, kus toimunud ka loendus. Joogivesi toodud peale küsimist ämbriga vagunisse. Ööpäevase seisaku järel hakatud Babõnina poole sõitma. Seal kohtutud Läti ja Leedu ohvitseridega, kellelt saadud teada, et lõunanaabritelt ei olnud isiklikke asju ära võetud.

Kusagil juhtus Uluots maas nägema ajalehte, millest sai lugeda, et sõda on alanud. Juhnovo laagris nägid Eestist küüditatud tsiviilisikud okastraadi taga Petseris kinni võetud Eesti ohvitsere.

Oskar Uluots oli üks vähestest, kes naasis 1956. aastal. Mõnedel andmetel jõudis kodumaale enam kui 250st Põhjalaagrist küüditatud ohvitserist alla kümne.

Siin oli üle tosina suve laagris 2. diviis, mille ülem kindral Nikolai Reek jagas ohvitseride saatust.

Reek arreteeriti kodumajas
Kindral Nikolai Reek, kelle tööellu jäi palju erinevaid teenistuskohti Eesti kaitseväes, oli 1920ndate lõpus kaitseminister ja Eesti okupeerimise eel sõjaminister. Kindrali kronoloogiline teenistuskirjeldus on tosinaleheküljeline. Tema eestvõttel hakati 1926. aastal välja ehitama Lõunalaagrit ja järgmisel aastal Põhjalaagrit.

„Eesti okupeerimise järel saatis võõrvõim kindrali erru absurdsete põhjendustega, üks neist oli, et tal on aeg ära teenitud,” ütles Hellika Kõrnas, Reegi maja perenaine.

Kindral arreteeriti 1941. aasta 12. märtsil oma kodus Meriväljal. Kõrnas on kuulnud, et kindralil oli võimalus läände põgeneda, teisalt sedagi, et ta oodanud arreteerimist ja keelanud ka teistel põgeneda.

„Kindral oli rahvuselt venelane, sündinud Bazõkov. Tema isa suri ja ema abiellus Aleksei Reegiga ning viimane lapsendas Nikolai,” rääkis maja perenaine. Ta lisas, et kasuisa kaudu oli perele sugulane president Arnold Rüütel.

Kindral lasti maha Solikamskis 8. mail 1942. aastal. Pere teiste liikmete saatus on sama kurb. Tütar Larissa suri noorelt tuberkuloosi, tütar Tiiu ja abikaasa Maria Clara arreteeriti 1941. aasta juunis ja mõlemad surid Andrejevka külas Tomski oblastis.

Maja perenaine ütles, et neil on kaks paati, mida nad huvilistele rendivad. Ühe nimi on Larissa, teise nimi Tiiu.

„Tiiu Reegi nimelisi naisi on Eestis kolm, kaks neist on meil külas käinud, mõlemad kindrali kasuisa sugulased,” pajatas ta.

Värska-Ulitina maanteele paistab roheline juugendlik Reegi maja juba eemalt. Üle 15 aasta tagasi sõitsime tuttavatega Räpinast Värskasse ja läksime õnnetus seisus maja uudistama. Ümbrus oli räämas ja mõnest ärakukkunud või lõhutud aknast sai sisse vaadata.

Tänavu mai lõpus möödus renoveeritud Reegi maja avamisest kolm aastat. Maja ja maantee vahel on tiik. Laagriaegadel oli selles paigas juurviljaaed.

„Saime õigel ajal maja ja abihoone renoveeritud, sest praeguseks on ehitusmaterjalide hinnad kerkinud,” tundis maja perenaine heameelt. Renoveerimiseks kulus üle miljoni euro.

Kuna maja on juugendlik, on see õuest pilkupüüdev. Kindrali söögitoas, mis ka kohvikuna töötab, tõmbab tähelepanu militaarkujutistega tapeet. Eritellimus. Esimesel korrusel on suur veranda, kus on paigutatud infotahvlid piltide ja kirjeldustega nii Põhja- kui ka Lõunalaagrist.

„Maja on veidi suuremana taastatud, sest muidu oleks seda keeruline külastuskeskusena kasutada,” ütles perenaine.

Teisel korrusel on kindrali kabinet ja raamatukogu. Kõrnas oletas, et praegune kabinet võis olla kindrali tütre tuba, kuid raamatukoguruum oli toona kindrali ja tema abikaasa magamistuba. Viimases saab muide vaadata 1937. aastal tehtud filmi elust laagris.

Reegi maja, nagu ka ülejäänud piirkonna muuseume, haldab Setomaa Muuseumid.

Paljud ehitised hävinud, mõnel omanik, barakid tühjad
Kolleeg parkis auto Värska talumuuseumi parklasse, üsna sissepääsu ligidale. Hiljem kuulsime Setomaa Muuseumite peavarahoidja Tiiu Kunsti juttu sellest, kuidas vaid ühe päevaga kerkinud praeguse parkla ühte nurka pisike poemaja sõduritele. Sel päeval külastanud õppusi riigivanem.

Parkla vastas, teisel pool sõiduteed, asub laagriajal ehitatud söökla, mis võimaldanud toitlustada korraga enam kui tuhat meest. „Maja mõlemal pool oli siis maasse kaevatud jääkelder,” sõnas ta. Nüüd kuulub maja Värska Veele. Maja juures askeldasid ehitajad, seega, maja tehakse korda.

Sööklast veidi edasi asub omaaegne ambulantsihoone, mis on eravalduses. Ambulantsi taga oli kasiino ehk laagri kodu, millest nüüdseks on alles vaid vundament. Nõukogude ajal tehtud remondi käigus põles laagri kodu maha.

„Kasiino esimene korrus oli ajateenijate, teine korrus ohvitseride päralt. Majas oli suur saal, puhvet, raamatukogu, lugemistoad, juuksur, teisel korrusel ka mõned korterid ohvitseridele. Kasiino taga oli lasketiir, ees lipuväljak, kuhu asetati represseeritud ohvitseridele mälestuskivi 2011. aastal, kui kurvast päevast möödus täpselt 70 aastat,” rääkis Kunst.

Üsna lipuväljaku ees oli Kuperjanovi partisanide pataljoni barakk, seda ei ole aga enam ammu.

Lipuväljakust allpool oli leivavabrik ja sadamasse viis raudtee. Laagris oli ka raadio- ja ilmajaam. Neist on järel vaid teadmine olemasolust, nii nagu ka Venemaa piiri ääres asunud Lõunalaagri hoonetest.

Ületasime taas Värska-Ulitina tee ja suundusime üle heinamaa ‒ laagriajal asusid seal hobusetallid, mida ammu enam ei ole ‒ kolme tühjalt seisva baraki juurde. Neis ööbisid laagriajal sõdurid, Nõukogude perioodil elasid barakkides noored laagrilised ja suvekursustel olnud õpetajad.

Ratsarügemendi renoveeritud sepikoda jääb heledama tooniga kohe silma. „Muuseumil oleks väga hea meel, kui saaksime sepikoja oma tekstiilihoidlaks,” lausus peavarahoidja.

Üleval künkal on veel veidi õnnetus seisus hoone, mis laagripäevil oli ratsarügemendi ohvitseride koduks.

Taas teisel pool maanteed, järve kaldal asuv hoone oli kunagi ladu, praegu on Värska Vee puhkemaja. Selle lähedal asub omaaegne laagri komandandi maja. „Komandant oli ainus töötaja, kes elas kohapeal aasta ringi ja hoidis kõigel silma peal,” märkis Kunst.

Eilne päev 82 aastat tagasi ei olnud Eesti okupeerijate poolt ainult sõjalise eliidi, vaid ka kõigi teiste valdkondade helgemate peade sihilik hävitamine.

Põhjalaager
ehk täisnimetusega Eesti Kaitseväe Petseri Põhjalaager oli 1920ndate teises pooles Värska alevikust veidi lõunasse, Õrsava järve kallastele rajatud kaitseväe suvine väljaõppekeskus, kus harjutasid ratsaväelased ja suurtükiväelased üle Eesti.
Allikas: visitsetomaa.ee

 

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 15/06/2023 09:33:44