Raamatusõprus, koolikaaslased, õpetajad ja koolielu
Kooliaegsed raamatud, kingitud või ostetud, on tänapäeval muutunud peaaegu kõik rariteetideks, kuna nad on üldisest käibest kadunud. Põhjusi on mitmesuguseid: madalakvaliteediline paber ja kehv trükitehniline tase, halb köitematerjal või ka ideoloogilised eelistused. Kui jätta hindamata raamatute sisuline väärtus, on neile trükistele lisandunud aja jooksul mingi oluline isiku-, kodu- või raamatulooline väärtus. Esimese lapsepõlvesõbra Ado kingituseks on J. Piiperi „Zooloogia käsiraamat”, kuhu olen 4. klassis õppides kandilise kirjaga kangutanud sisse oma nime. Kaks nimelist raamatut on Võru rajooni TK haridusosakonnalt, kui olin 7. klassi õpilane.

Lugemishuvi oli vaibumatu, kuid selle juures oli üks häda: ma ei olnud oma ajavaru peremees. Hommik algas enne kella kuut ja lõppes karja kojutulekuga pärast kella kümmet. Lõunaajal tuli teha kõiki kergemaid töid, mida talus noor pere peab tegema: rohima peenraid ja kastma neid põuasel ajal, koguma värsket heina loomadele, hakkima sigadele rohusööta ja kartuleid. Kui peremees pidas hobuselõunat, siis kehtis see enamasti ka karjapoisi kohta. Siis tuli ruttu kaduda tallilakka, kus oli minu suvine nurgakene – eremitaaž. Seal oli hea võimalus majapidamisest kõrvale tõmbuda, sest lugemist peeti talus suvisel ajal lausa patuasjaks. Ainus, kes seda mulle kunagi ei keelanud, oli minu hea emake. Kuidas ta suutis seista meie eest, kui meil õega oli vaja kooli minna.

Algamas oli viies klass. Oli kõva põud ja tõug ootas lõikust. Ema tuli põllult koju, et laste riideid korrastada. Onu tuli ülimas meelepahas põllult emale järele ja aina needis: „Kas nad sul ülikooli lähevad, kas nad ülikooli lähevad, et sa neid passid?” Võib-olla just siis tekkis trots, et mis siis, kui lähengi kord ülikooli. Aga ema jäi endale kindlaks ja põllule tagasi ei läinud.

Tallilakas lugesin kõike, mis kätte juhtus. Minu lemmikraamatuks (ajakirjaks) kujunes üks Laste Rõõmu number, mida lugesin korduvalt. Haaravalt mõjusid „Berni, üks väike poiss”, „Vihmapiiskade kuningas ja Põud”, „Nõiakingad” ja teised lood. Iga kord, kui avan selle ajakirja, peatub mu pilk avaluuletusel „Imeline paar”. Rändasin raamatutegelastega, kuni uni võttis võimust.

Hoopis rohkem nõudsid tähelepanu Raffi ajalooline romaan „Samuel” ja L. Tolstoi „Kasakad”. Kui olin pikemat aega võõral maal, meenusid sageli vana mägilase sõnad: „Keerukas on, kallis vennas, võõrsil ära elada ...”

Suurem osa raamatutest hävis Jaskal, kui teenisin sõjaväes. Nende saatuseks said barbaarsed kaasüürilised, kellele majaomanik üüris ruume ja lõpuks need maha müüs. Hiljem olen võimaluste piires taastanud hävinud osa raamatukogust. Rariteetide hulka kuuluvad J. Kallaku „Liisu, Kiisu ja Ott”, „Heraklese 12 vägitööd”, muinasjutud „Kuldvokk”, Daniel Defoe „Robinson Crusoe” H. Loftingi „Doktor Dolittle reisud” ja peaaegu kõik kooliaegsed õpikud. Vähesed vihikud ja raamatud, mis on alles, on säilinud tänu emale.

Klassi- ja koolikaaslastest on püsivamat muljet avaldanud need, kes näiteringis harrastasid sõnakunsti. Selle tõttu meenuvad nad enamasti oma näideldud rollides, nagu J. Švartsi „Lumekuningannast” Helvi Viikmaa klouni või kojanarrina, Ivi Hinn kuningannana, Silvi Nurmes printsessina, Arvo Pedras printsina, Tanielid päkapikkudena, Jaan Kuus nõiutud poisina, kes jäälossi üksinduses pidi üksikutest tähtedest moodustama „igaviku”. A. Gaidari Timuri meeskonnas oli Jaan Timuriks, N. Gogoli „Revidendis” mängis Vaike Kuus Hlestakovi osa, ja oli teisigi tegelasi.

Raamatusõprusest võis saada koolisõprus ja vastupidi. Tühjalt kohalt ja tühjadest mõtetest ei tekkinud midagi, ei ühiseid huvisid, sõprust ega mälestusi. Kuuendas-seitsmendas klassis läksime eesti kirjanduselt vene kirjandusele: Puškin, Gogol, Lermontov, Nekrassov, Dostojevski. Vene kirjandus oli suurepärane ja nii mastaapne nagu Peterburi, mis selle kirjanduse parimad teosed on sünnitanud. Rännates vene kirjanduse radadel Peterburis, on mõtted peatunud sageli seal, kus rändasime teiega koolipõlves, mu kallid klassikaaslased.

Teises klassiga käisime Avangardis vaatamas esimesi vene värvifilme „Kivilille” ja P. Jeršovi „Küürselg-sälgu”. Võrratute värvipiltide taustal kerkis esile maaliline vene küla. Nähtamatu Ants Lauteri mehine hääl võlus meid kuulama: „Mägede ja metsa taga, sealpool merd, kus mühinaga laksub laine, rahu sees elas külas vanamees ...”

Episoodilist laadi olid koolis kokkupuuted Uno Lepa ja Lembit Kindsigoga. Lembitu juures uurisime korduvalt üht väga mahukat raamatut pioneeride elust. Too kõvakaaneline teos oli „Pioneerijuhi käsiraamat” (1948), kus matkiti osavalt skautlikke tarkusi. Raamat oli uus ja näis nii kallihinnaline, et tõrjusin juba eos oma mõtted küsida seda lugemiseks.

Kolmandas klassis sai Uno minu pinginaabriks ja meil tekkis mõneks ajaks lähim huvi suhtlemiseks. Korra või paar käisin Uno pool tema kodus Tamula ääres. Järveäärsed kohad on alati minu meeli köitnud ja Pütaljärve ääres võis kojuminek ununeda, kui aeg vähegi lubas. Selline oli järve võlu.

Pärast kolmandat klassi tulime Adoga esimest korda Kaugjärve (Kubija) äärde kalale. Järv oli muinasjutuliselt kaunis. Vaikses järvevees peegeldusid metsasalud ja vastaskaldal troonis neljakorruselise Kotka Kodu siluett. Salaja mõtlesin suurimaks unistuseks ehitada kodu selle imekauni järve äärde, omamata mingit kujutlust, kust saada maad, raha või oskusi.

Pinginaabrist Uno Lepa kodu oli Terna all, mis asus kõrgemal maaninal otse Tamula ääres. Avar järvepeegel oli muljetavaldav. Teiseks vaatamisväärsuseks oli mereväe pikksilm, mis eriti huvi üles küttis. Kui Uno tõi selle „toru” õue, siis avanes läbi okulaaride pisiasjadeni Tamula järve panoraam ja linna korstnate kontuur. Eriti vaimustas pikksilma kaugusemõõtja. Fikseerides vaate mõnele objektile, võimaldas optiline mõõtja võrrelda silmamõõtu vabas looduses. Külitasime kõrvuti Terna-alusel neemikul nagu noored luurajad ja uurisime ümbruskonda läbi läätsede ja prismade. Maailma me vist ei avastanud, kuid ka koduümbrus pakkus meile nauditavaid vaateid. Iga iseseisev retk koduümbrusesse, kohtumine klassikaaslaste või nende vanematega oli huvitav ja hariv.

Esmajoones tähendas see uusi muljeid ja sundimatut suhtlemist, mis kooliseinte vahel oli kammitsetud ja ahistav. Kõige rohkem rusus õppealajuhataja alaline teravus ja vaenulik hoiak. Kirjatöid hinnati madalaima hindega ja karistuseks lubati neid edaspidi veelgi alanda. Põhjust ma ei teadnud, kuid see võis tuleneda minu päritolust, sest isa oli Eesti kaitseväe allohvitser. Omariiklusaegseid haritlasi ja sõjaväelasi ning nende järglasi vihkas uus kord lausa zooloogilise vihaga, nagu olen juhtunud lugema.

Koolis oli õpilase osaks enamasti statisti kitsas roll. Kõik, mis üle selle, tundus koolile liigne ja taunitav. Tunnis rääkis tavaliselt õpetaja ja õpilased olid passiivsed kuulajad. Üks väheseid, kes julges lapsi sütitada ja vestlusse haarata, oli õpetaja Ernst Kallas.

Teda ei huvitanud kooli kaanonid, vaid üksnes õpilased. Tema tunnid olid täis elevust ja elavat osavõttu. Kallase geograafiatunnis kerkisid meie kujutlusse värvirikkad pildid Kesk-Aasia kõrbest ja viljakatest oaasidest. Arbuusi ei olnud meist keegi näinud, söömisest rääkimata. Kuid tema vestlus tõi meie kujutlusse mahlase ja magusa „kõrvitsa”, mida ainult lõika ja maitse. Kui jutt jõudis skorpionide juurde, piilusime vaistlikult laua alla, kas mitte mõni ohtlik ämblik juba ei siba seal ringi.

Alles kella helisedes kadus sõnade lummus ja taastus igapäevane reaalsus. Jalutasime taas saalis ringiratast kuni uue kellani. Sõnakuulmatud saadeti ruumi keskele häbiposti.

Silmapaistvat osa Võrusoo kooli õpilaste muusikalises kasvatuses etendas tuntud muusikapedagoog Hendrik Juurikas (1921‒2005). Juurikas oli erudeerituim pedagoog Võrusoo koolis ja Ernst Kallase kõrval üks humaansemaid õpetajaid. Peale muusikateooria, mida ta koolis ainsana valdas, õpetas Juurikas noodikirja ja instrumentide käsitsemist. Tema algatusel moodustati asjahuvilistest kooli orkester, mida liitis õpetaja isiklik eeskuju. Kui kerkis päevakorda mandoliini ost, läksime koos õpetajaga linna. Tema valikul ostsime esimese muusikariista, mida hakkasin kooli orkestris mängima.

Kui orkestriproovis kuuldus, et mõni pill „valetab”, astus õpetaja ligi, kummardus mängija kohale, kuulas, võttis pilli, kontrollis häälestust, silmas noodivihikut, tegi vajaduse korral parandusi ning proov jätkus. Tänu Hendrik Juurikale sain Võrusoo kooli alghariduse kõrval ka veidi muusikalist haridust.

Orkestri repertuaaris olid lihtsad rahvalikud lood, nagu „Lai Dnepr”, „Suliko”, „Lainetel”, soome rahvalik viis „Toomingas” ja mõni Juurika enda komponeeritud lugu, nagu „Haanjamiis”. Uduselt mäletan esimesi akorde Hofmani gondoljeeride barkaroolist Offenbachi lugudest. Hellalt puudutab mälestusi Budaškini meloodia „Kord seal, kus algas metsapiir...” : „Me armastusest teadsid vaid / seal sinisilmsed laintevood / ja üksik sõber kask meil hea / ja ööbikute koor ...” Lugusid oli siit ja sealt, kuid ideoloogilisi ülistuslaule meie repertuaarist ei mäleta.

Laulutundides oli asi teine. Õpetaja Hurda laulutunni ajal kostis aeg-ajalt saalist: „Suurest Staa-li-nist haa-ra-vaid vi-ii-se, laulab puuraidur lõkketule ees ...”. Vaheseinad olid õhukesed ja kostsid läbi.

Teisi Võrusoo kooli õpetajaid mäletan pealiskaudsemalt. Korrektne ja heatahtlik oli Võru seminari vilistlane Ruut Liiv, kelle tunnid olid alati köitvad. Ta õpetas ajalugu ja geograafiat. Õpetaja Liiv kohtles meid väärika lugupidamisega ja oskas hinnata õpilaste teadmisi. Tema hinded olid objektiivsed ja õppimist ergutavad. Mitte kunagi ei avaldunud tema isikus egoistlikke kalduvusi, mis oli tavaline eesti keele õppe hindamisel. Liiva vestlus oli sõbralik ja heatahtlik.

Teine seminari haridusega õpetaja oli direktor Enn Tuuling alias Meinhard Aleksa. Tuuling oli haritud, kuid resigneerunud ja raskepärase iseloomuga, ta õpetas vanemates klassides eesti ja vene kirjandust. Aastail 1945-1946 töötas Tuuling kohaliku lehe Töörahva Elu toimetuses. Temalt ilmus arvukalt ülevaateid eesti ja vene kirjanikest nende tähtpäevadel ning teatriarvustusi. Varem on ta avaldanud Meinhard Aleksa pseudonüümi all luulekogu „Tulease” (1931). Ilmselt oli talle vastuvõetamatu koolis valitsev režiim ja me mäletame teda endasse tõmbunud inimesena.

1952. aasta suvel Tuuling vallandati ja tema kohale tuli Paul Üksik. Üksik oli äsja lõpetanud keskkooli ja vähesest kogemusest koolitöös tekkis tal mõnikord ületamatuid pedagoogilisi raskusi. Üks tema entusiastlik kavatsus lõppes täieliku fiaskoga, kui ta otsustas valgustada lõpuklassi õpilasi seksuaalelu küsimustes. Piinlikus vaikuses kuulasime Üksiku kohatut juttu ja ootasime vahetundi, et see piinamine lõpeks. Pärast seda ei tihanud me tükil ajal üksteisele otsa vaadata. Üks kursusekaaslasi ülikoolis tavatses selliste juhtumite puhul nöögata, et läheb nagu kult rukkis.

Peale õppetöö tuli direktor mõnikord meie juurde palliplatsile ja lõi mõnes mängus kaasa. Tema enesekindlus ainult suurendas meie ebakindlust.

Vene keelt õpetas Konstantin Velman, kes oli õpetajana täiesti markantne kuju. Ta oli vana revolutsioonisõdur ja Peterburi patrioot. Velmani diktsioon oli konarlik ja raskepärane. Esimesed sõnad, mida ta meile hääldas, kõlasid pentsikult: „miel” = „mel” (kriit) või „piät” = „pjät”(viis). Veel konarlikum oli tema eesti keele oskus.

Kuid me harjusime temaga pikapeale. Kooliajal ei teadnud me Velmanist isiklikult midagi. Kui käisime Leningradis huvireisil, juhatas Velman meid Marsi väljakule ja rääkis 1917. aasta märtsirevolutsioonist. Rahvamöllus oli ta saanud raskelt vigastada ja jäi sellest ajast lonkama. Inimesena oli Velman märgatava füüsilise puudega, kuid õpetajana kahanes tema puudus märkamatult.

Heatahtlik, kuid üdini eluvõõras oli meie viimane klassijuhataja Ellen Randaru, kes jäi selliseks elu lõpuni.

Kui asusin lõpetama Võrusoo kooli, pidin igal eksamijärgsel päeval kõplama kooliaias. Kuigi tegin seda tööd vastumeelselt, täitsin oma kohust tõrkumata. Kõplamine ja eksamid käisid nagu härjad paarisrakendis. Hingasin kergendatult, kui lõpueksamid olid jäänud seljataha. Pääsesin ametist, mida ei talunud silmaotsaski. Pealegi oli kodus seda liiki tööd ülearu palju. Algkooli lõpetamine oli mulle esimeseks tähtsaks saavutuseks Jaskal. Tundsin määratut rõõmu saabunud suvest ja vabadusest.

Kõige eredamad mälestused klassikaaslastest on jäänud ühistest väljasõitudest ja ekskursioonidest. Teise klassi lõpetamisel korraldati jalgsimatk Antsu küla ja järvede ümbrusesse. Sinna ma ei jõudnud, sest kuulsin sellest alles sügisel. Kolmanda klassi ekskursioonil käisime Rõuges ja Suurel Munamäel. Esimene pool matkast kuni Munamäeni kulgeskipub lahtisel Bedfordil. Tagasitulek toimus ühise marsi korras. Lahtisest autosõidust jäi sõber Jaan palavikku ja ma jäin klassijuhatajaga Jaani saatjaks koduteel.

Järgmise kevade ekskursioon viis meid Otepääle. Eksootilisena on sellelt reisilt jäänud meelde paadimatk Pühajärve Sõsarsaartele ja meie ühine laul: „Kuulen sinu lainte laksu, salavete kohinat...” Läbi aastakümnete heliseb ikka veel meeles Pühajärve salavete kohin, kui sõudsime klassikaaslaste seltsis saartele. Ihkan nüüdki kuulata seda lainte laksu, kui satun Pühajärvele ja kujutlen meid liuglemas salavete pinnal ...

Pärast viienda klassi lõppu viis ekskursioon meid ülikoolilinna Tartusse. Tartu kesklinn seisis kurvalt varemetes ja tuletas meelde sõjapäevi. Käisime botaanikaaias ja arheoloogiamuuseumis. Muu jutu hulgas poetasin ekskursioonijuhile muinasaja kalmetest kodukandi Kalmatupalos, mis olid siis veel tähistamata. Aastaid hiljem need tähistati ja võeti mälestistena riikliku kaitse alla.

 

 

Autor: ERIK KAMBERG
Viimati muudetud: 15/06/2023 09:24:11