Eakate toetamises on olulised inimlikkus, kuulamisoskus ja abistamine

Foto: Pixabay

Omavalitsuste sotsiaaltöötajate õlul on ka oma kodus üksi elavatele eakatele mitmesuguse toe pakkumine ärakuulamisest toidu toomiseni. Eakatega suhtlemises on tähtis teda aidata, samuti sõbralikkus, kuulamisoskus, vajadusel koos midagi tegemine, et eakas omandaks taas ununenud tegevuse. Kaua üksi kodus elanutes tekitab hooldekodu kui võõras keskkond hirmu.

Setomaa valla sotsiaalosakonna juhataja Elen Kokla sõnul on sotsiaaltöös väga oluline esmase kontakti loomine eakatega. „Eaka juurde tuleb minna tema aitamise eesmärgil ja inimesena, kes on eakast ja tema tegemistest huvitatud. Kui minna konkreetse ametnikuna, võib eakat hirmutada juba sõna „ametnik” ning ta ei pruugi avaneda ega olla huvitatud oma elu asjade arutamisest,” rääkis ta.

Kokla märkis, et tähtis on olla positiivne, heatahtlik ja viisakas, siis on suurem võimalus, et esmane kontakt aitamise teel on positiivne ja annab tulemusi.

Kontakti saab sõbraliku suhtumise ja kuulamisoskuse abil. „Kui inimene jutustab oma loo, saab sotsiaaltöötaja teada, mis talle muret teeb, kuidas murekohad tekkisid, mille ees ta hirmu tunneb, miks üks või teine asi talle meeldib ning mis on viinud teda sellesse olukorda, kus ta vajab sotsiaaltöötaja abi ja toetust.”

Kokla sõnas, et sotsiaaltöös on väga palju eetilisi ja inimlikke asjaolusid, mis olukordi lahendades päevakorrale kerkivad. Tema sõnul on sotsiaaltöö inimlik ning seda peab endale igapäevatöös meenutama. „Inimese aitamine peab jääma alati esikohale ning alles seejärel tööga kaasnev dokumentatsioon, mille korrashoid on samuti oluline,” märkis Kokla. Ta lisas, et sotsiaaltöötajal peab töös olema tõenduspõhine, sest see aitab vältida tarbetuid vaidlusi inimeste vahel.

Ta meenutas toredat kokkusaamist ühe eaka juures, kus jutuajamise käigus selgus, et viimasel on raskusi helistamisega.

Koos tegemine sisendab eneseusku
Eakas olnud õnnetu ja tundnud ennast üksikuna, kuna lähedased ja sõbrannad ei võtnud tema telefonikõnesid vastu.

Kõigepealt kuulas Kokla jutu lõpuni. „Ta rääkis kõigest, mis elus huvitavat on juhtunud. Lõpuks jõudsime telefonini ning palusin näidata, kuidas ta telefoni helistamiseks kasutab. Siis selguski, et inimene oli unustanud telefoni kasutamise. Seejärel hakkasime koos helistamist õppima ehk osalesime koostegemise õppimise protsessis. Koostegemine on oluline, selles saab eakat julgustada ka eksima ning õpetada, et kõik eksivad, sest läbi kogemuse õpime kõige paremini,” märkis ta.

Koos õpiti, millal millist nuppu kasutada, ja lõpuks joonistas Kokla telefoni kujutise paberile ja kirjutas iga nupu juurde, millal tuleb vajutada rohelist nuppu, millal punast jne.

Kokla ütles, et kui inimese elus on praktilised asjad lahendatud, tunnetab ta, et saab hakkama, ehk teisisõnu, ta saab oma otsuste üle võimu tagasi. Kui eakal igapäevased asjad laabuvad, muutub ka tema meeleolu paremaks ja ta ei tunne ennast enam nii abituna.

„Lihtsad igapäevased asjad, mis esmapilgul võivad tunduda kas tähtsusetuna või jäetakse kahe silma vahele, kuid milles abisaaja hätta jääb, tulevad loo jutustamisel ja oskuslikul kuulamisel välja. Peale ärakuulamist saab koos edasi minna ja neid lahendama hakata. Kui eakaga koos mõni tegevus teha ja tal see lõpuks õnnestub, siis saab ta eduelamuse ja seeläbi tunde nii oskuse tagasisaamisest kui ka oma igapäevaste asjadega ise toimetulemisest. Eakas saab tagasi tunde, et tal on oma elu üle kontroll,” rääkis Elen Kokla.

Alati on oluline anda eakale juhised, kuidas muresid lahendada. Mõnikord on mureks igapäevased lihtsad toimetused, nagu toidu valmistamine. Kui liikumine on juba vaevalisem, kuulmine ja nägemine ei pruugi olla enam teravad, võivad need mõjutada koduseid tegemisi, kõnelemata arvete maksmisest. Õnneks on alati keegi, kes aitab, kas siis tublid lapsed või valla sotsiaal- ja avahooldustöötaja.

Setomaa eakad elavad nii oma talumajades kui ka kunagiste keskuste kortermajades. Nii nagu paljudes omavalitsustes, käivad ka Setomaa vallavalitsuse esindajad eakaid juubilare kodus õnnitlemas. „Meil on kujunemas tore tava, kus kohaliku lasteaia rühma lapsed joonistavad eakatele sünnipäevaks ilusa pildikese,” märkis Kokla.

Kui enam hakkama ei saa
Valdade liitmise järel on osadesse endistesse valdadesse jäänud sotsiaaltöötaja. Nii on see ka Rõuge vallas. Valla kommunikatsioonispetsialist Viivika Nagel edastas piirkondade sotsiaaltöö spetsialistide Maie Kalnapenkise (Haanja), Marika Heinvee (Misso), Maire Grosmanni (Rõuge) ja Sigrid Arumäe (Varstu) mõtted ja tähelepanekud, mis edastaja sõnul paljus kattuvad.

Valla igas piirkonnas elab ligi sada eakat, neist keskustest eemal ligi kaks kolmandikku. Kes on valinud koduhoolduse teenuse, neid külastab avahooldustöötaja vähemalt kord nädalas, vajadusel ka sagedamini, kui näiteks on vaja sõita kohaliku perearsti juurde või eriarsti juurde Võrru või Tartusse.

„Eakad ootavad sotsiaaltöötajat väga, sest see on osa nende toimetulekust. Sotsiaaltöötaja toob neile toiduaineid, ravimeid ja muud eluks vajalikku ning pakub lisaks mõneks ajaks ka seltsi,” edastas Nagel. Ta lisas, et kui eakas saab sotsiaaltöötajaga veidi juttu ajada, läheb tal päev kiiremini. Kui sotsiaaltöötaja jääb lubatud ajast veidi hiljaks, on mõni eakas juba muretsema hakanud, et ega temaga ometi midagi halba ei juhtunud.

Eakate ärakuulamine on üks osa koduhooldusest. Inimesed on erinevad: mõni soovib rohkem, teine vähem rääkida.

Nagel märkis, et eakad on sotsiaaltöötajale rääkinud kõigest, mis hetkel hingel, avaldanud muret ühiskonna toimetuleku üle, kõnelnud päevasündmustest, riigi poliitikast, valla käekäigust, heitnud pilgu minevikku ja ka tulevikku. Isiklikest teemadest on eakatel olulisem jututeema oma tervis, kaugel elavad lapsed ja lapselapsed.

„Tihti nad enda pärast murelikud ei olegi, on öelnud, et saavad hakkama, kuigi kõrvalt vaadates on näha, et hakkama saamisega on raskusi,” märkis Nagel.

Hajaasustuspiirkonnas elav eakas, kellel on ka liikumine raskendatud, vajab abi pea kõigis toimingutes: asjatoimetustes kodust väljaspool, nagu aeguvate dokumentide vahetamine, toidukaupade ost ja koju toomine, puude varumine ja nende tuppa toomine, aga ka pesupesemine, eluruumide koristamine jt.

Nagel märkis, et enne hooldekodusse kolimist on vaheetapid, mida kaalutakse: koduteenuste mahu suurendamine, kõigi mugavustega sotsiaalkorterisse, Misso sotsiaalkeskusse või Võru haigla õendusosakonda minek.

Hooldekodusse minek tekitab paljudes hirmu
Ühel hetkel mõistavad eakad, kel on üha raskem üksi hakkama saada, et üksi elada on järjest keerulisem.

Vahel võib ootamatu haigus eaka pikaks ajaks haiglasse jätta, kust tuleb paratamatult hooldekodusse minna, sest tervis ei võimalda teisi variante. Ometi ei soovi ükski kuidagimoodi hakkamasaav eaks hooldekodusse minna.

Kokla sõnul tekitab kõik uus ja tundmatu osale meist hirmu. „Kui mõelda veidi ja panna ennast korraks eaka olukorda, siis arvan et paljudele tundub kolimine kuskile võõrasse kohta, kus on võõrad inimesed, päris hirmus. Hirmude tekkimine on inimlik ja oluline on seda mõista,” selgitas ta.

Rõuge valla sotsiaaltöötajate sõnul on oma kodu ikkagi koht, kus on aastaid elatud ja seal ei teki üksinduse ega mahajäetuse tunnet. Kodus on oma rutiinid, kohustused ja kõik on harjumuspärane ning oma käe järgi, hooldekodus seda kõike aga ei ole.

Kes on harjunud üksi elama, sellel on väga raske hooldekodus kohaneda. Seal on palju võõraid, kellega peab arvestama, seal ei ole sellist rahu ja vaikust, kui on kodus. Kui enam kuidagi ei saa, tuleb hooldekodusse minna, aga see on viimane variant.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 13/06/2023 13:40:44