Võrumaa koolilugu kirjades 1941‒1953, 6.

Algus 4. mai LõunaLehes.

Klassikaaslased ja kool

Jään seisma oma vana klassi uksel –
kas üldse avada veel seda ust?
Ma enda kannul sulgesin ta ammu,
võib-olla astun praegu liigse sammu
ja riivan mõnda hella mälestust?
Uno Laht, „Mu vana klass” (Looming 1958, nr 9)

Elukoha järgi olin arvatud Võru Linna III 7-kl Kooli ehk Võrusoo kooli piirkonda, kus esimesel septembril 1946 algas mu koolitee. Kool asus Võrusool, täpsemalt Fr. R. Kreutzwaldi tänaval majas 109. Linnaosa järgi kutsuti kooli Võrusoo kooliks. Omapäi polnud ma Võrusool käinud. Veel vähem teadsin midagi koolimajast. Sellepärast möödus esimene koolipäev ema saatel. Kui kooli jõudsime, oli esimese kellani veel aega. Läksime kõigepealt kantseleisse sisse kirjutama. See tähtis ruum asus tookord peatrepi vastas teisel korrusel. Pikalt kinni ei peetud. Kui nimi oli kirjas, juhatati tagasi esimesele korrusele, kus asus meie klassiruum. Ülemised ruumid, võrreldes alumise korruse hämarusega, näisid lausa säravat valgusest. Kolm väikest akent valgustasid napilt ruumi ja õhk tundus rusuvalt rõske. Üle koridori paiknev kemmerg lisas õhule ebameeldivat tihedust.

Hakkasime kogunema ja peagi helises esimene koolikell. Viimased sisenejad saabusid jooksujalu. Tüdrukud olid kohad sisse võtnud aknapoolsetes ridades. Mulle koos teiste poistega jäid kohad uksepoolses reas. Edaspidi me vahetasime küll klassiruume, kuid selline paigutus jäi püsima kooli lõpuni. Juuksed olid mul „nulli pealt” maha aetud, nagu nõuti. Kuid juuste punakas toon lõi jonnakalt välja. Sellepärast kostis mõnikord kõrvu: „Hi-hii – punapea!” Väikeseks lohutuseks sain pinginaabriks poisi, kel olid tulipunased juuksed. Kui õpetaja hõikas meid nimepidi, tõusis minu kõrval püsti noor iiri verd viiking – Johannes Vumba. Tundus, et Johannese esiisade rahutus ja agressiivsus elasid harmoonilises kooskõlas temas edasi. Võib-olla just sellepärast on ta jäänud mällu kui minu Võrusoo kooli esimene pinginaaber.

Esimeseks klassijuhatajaks oli õpetaja D[agmar?] Zopp. Ta oli kena, sihvaka väljanägemisega noor õpetajanna. Tema juhendamisel hakati õppima tähti ja neid silpide kaupa kokku veerima. Aritmeetikas kasutasime numbrite asemel tavalisi tuletikke, mille abil tegime esimesi tehteid. Õpetaja Zopp andis meile kõiki algklasside aineid: eesti keelt, matemaatikat, joonistamist, kirjatehnikat, tööõpetust, laulmist ja arvatavasti ka kehalist kasvatust – kokku seitset distsipliini. Tunnistused ja esimese õppeveerandi hinded on ta omakäeliselt välja kirjutanud. Ka esimene õpilaspilet, välja antud 1. oktoobril 1946, on tema käega kirjutanud. See on ainus reaalsus, mis seob meid esimese klassijuhatajaga. Ta lahkus meie koolist märkamatult pärast esimese veerandi lõppu. Ta ei jätnud meiega isegi hüvasti. Isegi nappides arhiiviandmetes puudub tema nimi. Kuidas ta sattus õpetajaks Võrusoo kooli ja mis asjaoludel ta lahkus või sunniti lahkuma, seda ei ole me juhtunud kuulma. Kooli kevadisel üldpildil teda ei ole.

Kui õpetaja Zopp tuli esimesel koolipäeval klassi, oli tal klassipäevik kaasas. Selle järgi hõigati meid nimepidi ja tutvustati üksteisele. Nüüdseks on meie klassi esimene päevik ja ka kõik teised hävitatud. Pole enam võimalik midagi kindlalt väita, kes kuulusid aastate jooksul meie klassi õpilaste nimekirja. Kogu klassi ja osaliselt kooli arhiiv on hävinud tulekahjus. Teatavasti on hindamatuid raamatuid, mida hoitakse mitme luku ja riivi taga kuuli- ja tulekindlas kapis, nagu Gutenbergi piiblit. On ka lihtsamaid ja odavamaid arhiiviruume, siiski täielikult turvatud. Kuid ma pole kuulnud arhiividest, mis asuksid puukuuris. Just sellisest arhiivist juhtusin kuulma, kui räägiti Võrusoo kooli puukuuri tulekahjust. Säilinud tootmisnõukogu protokollis on märgitud, et kooli arhiivi korrasoleku eest vastutab kooli arveametnik. Aga säilimise eest – mitte keegi. Klassi kroonika seisukohalt ei jää muud üle, kui koguda kildhaaval üksikuid säilinud andmeid ja mälu põhjal siluda puuduvaid lünki. Faktilisi andmeid ei ole kuigi palju.

Kui astusime esimesel koolipäeval klassikaaslastega üle hämara klassiläve, oli igaüks meist valge leht – carte blanche. Meile jagati välja J. Käisi aabitsad „Esimesed vaod”, üks joonteta vihik, pliiats ja puust pinal – kõik puhtad ja kenad. Mõne aja pärast nad nii ühtemoodi puhtad ei olnud. Ka meie endi hulgas ilmnesid erinevused. Mõned hakkasid saama paremaid, teised halvemaid hindeid. Olime küll näiliselt võrdsed, kuid mitte võrdsete eeldustega. Mõnel oli lugemine juba kooli tulles selge, teisel võttis veel aega. Tähelepanu väärib, et kõige edukamaks osutus seitsme aasta jooksul meile esimene klass. Nii head tulemust ei saavutanud me edaspidi enam kunagi. Ainus väljalangeja oli Sulev Kalmus, kes lahkus juba sügisel. Klass lõpetati täies koosseisus ja viidi sügisel üle teise klassiruumi, mis asus ülemisel korrusel.

Teisel õppeveerandil oli meil uus klassijuhataja – Irene Pallits. Ta jätkas sealt, kus õpetaja Zopp oli lõpetanud. Õppeained jäid kõik samaks, kuid aabitsa asemele saime lugemiku. See oli J. Kallaku koostatud I õppeaasta „Emakeele lugemik”. Õpikuna väärib raamat tähelepanu lapsepärase sisu ja illustratsioonidega. Toimetuses paistab silma mitu tuntud nime: keeleteadlane Eduard Päll, raamatuteadlane Hans Treumann ja kunstnik Natalie Mey. Viimane on töötanud ühe aasta Võru Õpetajate Seminaris. Raamatu avalugu „Vares ja koer” lugesime dialoogi vormis, üks koera, teine varese osa. Õpiku tüpograafilise kujunduse põhjal võib arvata, et lugemik oli aabitsa järglane.

Ideoloogilises mõttes ei ole Kallaku raamatule midagi ette heita, kuigi Lenin ja Stalin on seal üsna tagasihoidlikult esindatud. Sama kehtib haridusministri J. Seilentali toimetatud lugemike kohta, kus ka Nõukogude Liidu hümn on esikohal. Vaevalt raamatu koostajaga konsulteeriti hümni osas. See pidi iga õpiku koostajale olema päevselge, et ilma Lenini ja Stalinita õpik trükki ei pääse. A. Selmeti vanemate klasside lugemikes on eesti kirjanduse positsioonid hüljatud ja astutud pikk samm vene kirjanduse suunas. Seitsmenda klassi lugemik on peamiselt vene ja teiste NLi rahvaste autorite looming. Lugemik algab Lenini tervitusega kommunistlikele noortele, me kohtame selles taas tuttavaid üleskutseid vana kool lammutada ja asuda ehitama uut, nõukogulikku kooli. Meie põlvkond oli määratud selleks materjaliks, kes pidi need ideed omaks võtma ja ellu viima. Kahjuks valmistasime selles osas oma ideoloogilistele kasvatajatele sügava pettumuse, sest ainult pettunud õpetaja võis pursata oma õpilasele süüdistuse riigivastasuses.

Kevadel 1947 lõpetasime esimese klassi. Suureks sündmuseks kujunes üleminek teise klassi. Meile tähendas see pääsemist alumise korruse süngest isolatsioonist. Üleminek tõi meid lähemale teistes klassides õppijatele ning lähemale valgusele ja soojusele. See tähendas võrdset seisundit kooliperes tervikuna. Enda tähtsust tunnetades käisime mõnikord allkorrusel vaatamas oma järglasi, kes alustasid sama teed, mis meile oli jäänud juba minevikuks. Klassijuhataja Pallits jäi esimese klassi juhatajaks edasi ja tulevikus me õppetöö käigus enam ei kohtunud.

Teisest kuni viienda klassini oli klassijuhatajaks Ella Uibo. Olime koolikorraga harjunud ja iga-aastane edasiminek klassist klassi lisas enesekindlust. Teises klassis saime juurde uue õppeainena vene keele, mida hakkas õpetama iseloomult rahulik ja tasakaalukas õpetaja Velman. Esialgu olime uue aine suhtes üsna muretud, kuid klasside edenedes kasvasid raskused. Velman oli lõpetanud Petrogradi Pedagoogilise Tehnikumi ja omandanud seal vene keele õpetaja kutse. Kuid just sel põhjusel ei tundnud ta vene keele õpetamise spetsiifilist eripära rahvuskoolis. Seda lünka ei märgatud või ei tahetud märgata ja nii jätkus aastate kaupa üksteisest möödarääkimine.

Õpilased ei mõistnud õpetajat ja vastupidi ning tulemused vene keele õpetamisel olid vastavuses õpetamise metoodikaga. Niipalju õppenõukogus aru saadi, et õpilaste vene keele oskus on puudulik. Kuid abi sellest polnud ning järjest rangemad nõuded asja ei parandanud. Alles siis, kui olukord vene keele osas läks päris käest ära, sekkusid lapsevanemad ja tegid haridusosakonnale ettekande.

Keegi instruktor käis olukorraga tutvumas ja pärast ilmus ajalehes kriitiline artikkel Velmani keeleõppe kohta. Põhilise puudusena märgitakse, et õpetaja ei valmistu vajalikul määral tundideks ette ega kontrolli küllalt põhjalikult koduseid töid. Tegelikult, nagu eespool märgitud, oli see kõrvalise tähtsusega. Võib-olla andnuks paremaid tulemusi elav vestlusring kui tuim grammatika tampimine. Pärast inspekteerimist muutus hindamine ehk leebemaks, kuid keeleõppes olid lüngad sees. Hiljem tuli hakata neid siluma ja kõrghariduse omandamine jätkus puhtalt venekeelses keskkonnas. Need, kellel oli raskusi vene keelega, olid tavaliselt hädas ka eesti ja teiste keeltega. Teises klassis jäi meist maha neli kaasõpilast. Edaspidi see arv suurenes ja kuni kooli lõpuni kukkus igal aastal klassist välja kuus-seitse õpilast. Kokku langes meie klassist välja 37 õpilast – tunduvalt rohkem, kui oli alustajaid.

Selline kurioosum sai võimalikuks väga nõrkade õpilaste tõttu, kellega alustasime või kes saabusid eelmistest klassidest. Kui poleks olnud juurdetulijaid teistest koolidest või vanematest klassidest, oleks klassi jäänud vaid kümmekond õpilast. Kogu kooliaja jooksul saime juurde 33 õpilast, mis samuti ületas esimese klassi koosseisu. On omapärane saavutus, et põhikoosseisust lõpetas ettenähtud ajaga kooli ainult kümme õpilast.

Tegu polnud üksnes kehvas vene keele õppes, vaid peale selle valitses koolis üldine pedagoogiline vaakum. Seitsme õppeaasta jooksul käis meie klassist läbi 64 või enam õpilast. Nendest 64-st lõpetasid meiega 26, mis annab üldiseks edukuseks 38%. Nendest omakorda kaks lõpetas hiljem ülikooli ja kaks maaülikooli. Selline oli looduslik valik, mida on analüüsinud Eesti kasvatusteadlane Juhan Tork (1889‒1980). Ta on täheldanud, et inimese andeil ja võimeil on looduslikud piirid ja need piirid on inimestel väga erisugused ja erilaadsed. Sellepärast on ka õpilaste vaimsel ja intellektuaalsel haritavusel looduslikud piirid, millest üle minna ei saa.

Omaette küsimuseks jääb, kuhu tulevad need piirid tõmmata. Kas 64 õpilase puhul on lõpetajate piiriks ainult 26 õpilast või pidi see arv olema kaks korda suurem. Kas parem õppeedukus võiks eeldada täiuslikumat pedagoogikat? Võib-olla tuleks õpetajatel seista lähemal oma kutsealale ja kool tegeleks rohkem õpetamisega. Koolitööd eksitavad tähtpäevad, pioneeri- ja komsomolitöö, partei päevapoliitilised kõned, poliitinformatsioon, paraadid ja rivistused ning muu ideoloogiline kära võinuks jääda koolist kaugemale. Kooli voorus on tema konservatiivsuses ja ideoloogilises erapooletuses, on tähendanud K. Ruut Eesti rahvakooli ajaloos. Kahjuks lõppes see ajastu juba 1940. aastal.

Esimesse klassi minnes ei tundnud ma kaasõpilaste nimekirjast kedagi. Kõik olid võhivõõrad peale naabrilaste Ado ja Õie, kes õppisid vanemates klassides. Sünge ruum ja võõrad näod viisid peagi mõtted koolist eemale – tavaliselt kodule. Minu kohanemine kooliga oli väga vaevaline ja alatasa tuli pingutada, et jälgida õpetaja juttu. Kuid pikapeale harjusin ning hakkasin leidma oma klassikaaslaste hulgast seltsi ja sõpru. Esimene, kellega ma sõbrunesin, oli Jaan Jakobson. Jaani koolitee viis üle Kose ja oli kõikide teiste omast pikem. Tema kodu asus teisel pool Verijärve. Edaspidi hakkasime Jaaniga oma kooliteed jagama. Temaga oli hea mõtteid vahetada. Jaan oli rahulik ja tasakaalukas poiss. Hiljem märkasin tema huumorimeelt ja musikaalseid võimeid, kui juba mängisime kooli keelpilliorkestris. Vesteldes möödus meie pikk koolitee märkamatult. Mõnikord taipasin alles siis tagasi pöörduda, kui olime Verijärve otsast juba möödumas.

Koselt käisid Võrusoo kooli samas klassis veel Enn Mölder, Agu Kimask ja Enno Liivamägi. Nendega oli mul vähem kokkupuutumist, kuna olime liiga erinevad. Samuti puudusid meil ühised huvid. Siiski üks episood seoses Ennoga. Olin kuulnud, et Enno isa on kingsepp. Meie Adoga aga lausa põlesime soovist saada kuskilt või kuidagi käsipall. Siis meil tärkaski idee, et palli kesta palume õmmelda Enno isal, aga sisu ostame sporditarvetest. Läbirääkimisteks palli asjas külastasin Enno kodu mitmel korral. Esialgu ei tahtnud „tellimus” kuidagi vedu võtta. Lõpuks oli meil see kest ikkagi olemas, kuigi presendist. Vormi võttes kujunes pall veidi loperguseks ja meenutas kõrvitsat. Meid see kõrvalekalle ei kurvastanud. Pall oli suurepärane ja täitis auga oma otstarvet.

Teise Kose poisi Agu Kimaski külastuse motiiv on ununenud. Vist oli see ajendatud soovist leida midagi lugemiseks. Ja näe üllatust, pika ootamise peale tõigi Agu mulle õue ühe kaanteta ja tiitlita raamatuploki. Pistsin raamatu põue ja liuglesin suuskadel Otkamäelt alla. Kodus võtsin kohe raamatu käsile. Esilehel oli kaks endataolist arutlevat poissi. Lugu algas Arno esimese koolipäevaga Paunvere koolis. Raamat oli humoorikas ja kaasakiskuv. Seda lugedes kõrvutusid kujutlused Paunvere ja Võrusoo koolist. Paunvere õpilaste argipäevast kerkis esile õpetaja Lauri heasüdamlik kuju. Aga Võrusoo koolis – kes oleks võinud olla õpetaja Laur? Õpetajad Ernst Kallas ja Hendrik Juurikas polnud veel saabunud meie kooli.

Aga Julk-Jüri ...? Küllap ta oli juba kohal, aga seekord vist seelikus. Sellepärast ei tundnud ma teda esialgu ära. Raamatus oli liigutavaid pilte koolielust. Üks kesksematest on viiuli kinkimine. Mõnikord mõtlesin, kas meie õpetaja ka kingiks Arnole viiuli. Kui mitte viiuli, siis ehk viiekopikalise sulegi? Kaugemale ma selle mõttega ei jõudnud, sest meil oli pioneeritöö, koondused ja seinaleht. Ja oli veel laulgi: „Kui seod kaelarätti, au sees teda sa – hoia, sest tal üks on värv, meie lipuga...” ning „Timur ja tema meeskond”. Kõigeks oli vaja aega. Õpetaja oli alati pioneeridega nii hõivatud, et tal ei tulnud Arno meeldegi. Pealegi polnud Arno pioneer. Julk-Jürile ei tahtnud üldse mõelda.

Klassi teistest poistest kujunesid hiljem head suhted Kaljo Rätsepaga Jaama tänavalt. Siiani meenutab Kaljot Juhan Liivi „Kogutud teoksed IV”. Kaljo kinkis selle raamatu allakirjutanule 1950, kui pärast koolitunde külastasin teda ja tema vanaisa Jaama tänaval. Maja vastas üle tee oli suur võlvitud kelder, mille katuselt sai suuskadel korra alla sõidetud. Raamatu vahel on sõnum ja foto Võrumaa Teatajast, kui Kristjan Palusalu käis 20. veebruaril 1937 Võrus. Esireas on tõstja Arnold Luhaäär, kapten Oskar Puusepp ja kahekordne olümpiavõitja Kristjan Palusalu. Seisjatest vasakult teine on poolraskekaalu maadleja Kalju Rätsep, Kaljo isa. Kaljo kingitud raamat on kuulunud kunagi tema isale, tuntud maadlejale.

 

 

Autor: ERIK KAMBERG
Viimati muudetud: 08/06/2023 08:19:38