Haagissuvila ja selle sisustus riigimetsas Põlvamaal. Foto: Tiit Timberg/RMK

Aknaklaas taarakonteinerisse, ehitusjäätmed pakendikasti, rehvid või suisa terve haagissuvila metsa alla, olmeprügi külatee äärde – kahetsusväärselt näib see 2023. aasta kiuste olevat paljude kagueestlaste jaoks loogiline prügimajandamise viis. Spetsialistide hinnangul on õnneks inimeste teadlikkus siiski paranemas.

Võru linna keskkonna- ja järelevalvespetsialist Tiina Randjärv märkis, et linna haljasalasid koristatakse regulaarselt ja seal hunnikute kaupa prügi teki, kuid prügistamise probleem on siiski pidevalt õhus. Haljasaladele on sokutatud kotiga prügi, muret teevad ka maha visatud jäätisepaberid, pudelikorgid, suitsukonid ja muu väikeprügi. Kõige rohkem tuuakse jäätmeid Võru kalmistu konteinerisse. Kalmistu konteiner ei ole avalik ning see on mõeldud ainult kalmistul koristamise käigus tekkiva prügi jaoks. Sagedamateks leidudeks kalmistu prügikastist on Randjärve sõnul tavapärased kodujäätmed, aga ka näiteks tühjad koeratoidu purgid, mille õige koht on pakendikonteineris.

„Prügistaja saab tabada siis, kui jäätmete hulgast leiab isikuandmeid, aga seda ei juhtu sageli,” tunnistas keskkonnaspetsialist. „Tavaliselt ei ole prügi omanik ise teadlik, kuhu tema jäätmed on maha pandud. Kasutatud on kellegi vahendaja abi, kes ilmselt raha kokkuhoidmiseks sokutab jäätmed keskkonnajaama asemel kuhugi mujale. Kui jäätmete omanik on ise prügi keelatud kohast ära koristanud, siis tavaliselt rahalist karistust ei järgne. Korduvate juhtumite korral määratakse rahatrahv, aga neid pole ette tulnud.”

Millisel määral on inimeste teadlikkus ja kombed prügistuse vallas näiteks kümne aastaga muutunud ja millises suunas?

„Hinnanguliselt on inimeste teadlikkus ja kombed prügistamise osas paranenud ja enamik linnaelanikke oskab hinnata jäätmete liigiti kogumist: suurel osal korterelamutest on lisaks kohustuslikule pakendkonteinerile ka oma pakendikonteiner ja eramajade elanikud kasutavad võimalust liituda kollase pakendikoti äraandmise võimalusega,” teatas Randjärv.

Omavalitsustes on sage probleem see, et näiteks avalikesse pakendikonteineritesse sokutatakse olmeprügi. Et aga prügikotte enamasti kohapeal ei avata, siis neid ei avastata. Kui pakendikonteinerisse pandud valed jäätmed on märgatavad, tellib linn nende koristamise ja maksab maksumaksja rahaga koristamise eest. Seda on linna esindaja sõnul seni juhtunud mõned korrad aastas.

Randjärv tuletas linnaelanikele meelde, et näiteks sõiduauto rehvid võetakse vastu Lühikese tänava keskkonnajaamas ning eterniiti saab tasu eest viia Umbsaare jäätmejaama. Äsja lõppes projektipõhine tasuta eterniidi äraandmise kampaania. Linna esindaja soovis inimestele ka südamele panna, et igasugune jäätmete põletamine, v.a kuivad oksad ja töötlemata puit, on linnas keelatud.

Maal on olukord hullemgi
„Suveperioodidel on paraku prügistamise probleem päris suur avalikes kohtades. Vald paneb küll välja prügikonteinerid – siin all ei ole hetkel mõeldud avalikke pakendikonteinereid –, aga paljud elanikud arvavad, et võivad nüüd sinna vedada oma kodust toodud jäätmeid, sh suurjäätmeid ja ehitus- ja lammutusjäätmeid,” nentis Setomaa vallavalitsuse keskkonnaspetsialist Moonika Pindis. „Metsaalustest leiab kõige rohkem vanu autorehve, kuigi neid saab viia jäätmejaama tasuta.”

Pindis nentis, et kõige probleemsemad on Setomaa vallas Obinitsa ja Meremäe piirkond. Enamjaolt viiakse seal avalikku pakendikonteinerisse sinna mittesobivaid jäätmeid või ehitus- ja lammutusjäätmeid. Samuti viiakse kalmistul asuvatesse kalmistujäätmete jaoks mõeldud konteineritesse lehtklaasi või muid kodust toodud jäätmeid.

Keskkonnaspetsialist tunnistas, et üksikuid prügistajaid on tabatud. Nendega on suheldud ning neile selgeks tehtud, kuhu tuleb vastavad jäätmed viia. Lõpuks on prügistaja enda järelt ka ära koristanud.

Millisel määral on inimeste teadlikkus ja kombed prügistamise vallas näiteks kümne aastaga muutunud ja millises suunas?

„Ikka paremuse suunas,” kinnitas Moonika Pindis.

Ta tunnistas samas, et väga suur probleem on veel pakendikonteinerite juurde ja nende sisse prügi ning ehitusjäätmete vedamine.

„Inimesed arvavad, et võivad kõike panna pakendikonteinerisse,” kirjeldas ta. „Pakendikonteinerid saavad ruttu täis ning siis pannakse juba konteineri kõrvale, aga sealt jäätmevedaja enam jäätmeid ei võta. See tähendab, et valla töötaja peab minema likvideerima sealt jäätmed. Oleme leidnud konteinerite kõrvalt ka tavalisi pakendeid, mille oleks pidanud lihtsalt viskama konteinerisse. Sinna on veetud rehve, ehitus- ja lammutusjäätmeid, aga kuna me ei suuda tuvastada, kes on need sinna vedanud, siis paraku jääb selline koristustöö lõpuks vallatöötajale, kes viib jäätmed jäätmejaama.”

Mida ütleksite omalt poolt neile vallakodanikele, kes vanu rehve metsa alla veavad, pakendikonteinerite juurde aknaklaasi toovad ja kuuri jäänud eterniidi lõkkes ära põletavad?

„Setomaa vallas saab vallaelanik vanu rehve ja lehtklaasi viia tasuta jäätmejaama. Samuti toimub meil kolm korda aastas ohtlike jäätmete veoring Obinitsa, Meremäe ja Luhamaa piirkonnas, sinna on võimalik viia tasuta ohtlikke jäätmeid,” toonitas Pindis. „Eterniiti saab hetkel viia jäätmejaama raha eest. Jäätmete põletamine on väga ohtlik inimese enda tervisele ning see on keelatud tegevus. Seega, palun ärge põletage jäätmeid, vaid viige jäätmejaama.”

Prügistamise probleem kummitab surnuaial
Nii Võru linnas kui Setomaa vallas on probleemiks prügi vedamine kalmistu konteineritesse. Ka värske Põlva kalmistuvaht Aare Lepaste (53) kuulis juba enne ametisse asumist eelkäijatelt, et tal tuleb omajagu rinda pista inimeste suutmatusega prügi õigesti käidelda.

„Tegemist on inimeste vähese kirjaoskusega,” kirjeldas ta. „Igal konteineril kalmistul on peal väga täpselt kirjas, mis sinna võiks panna. Eriti puudutab see konteinereid, kuhu on peale kirjutatud „Lehed, oksad, paber”. Jah, seal on lehti ja oksi ka, aga seal on ka suured kilekotid, millega lehed on kalmude pealt toodud, koos kilekotiga on kõik sinna lehtede ja okste sekka poetatud. Kilekoti põhjas on alati ka küünlad-küünlalaternad. Ehk siis: kõik see kraam, mis ei peaks sinna sattuma. Plast, kõik muu mudru.”

Lepaste osutas kalmistu kõrval asuvale suurele kompostimisväljakule, kus biojäätmete seas oli hulk musti prügikotte.

„Näed, mis siin on. Need asjad on kõik lehekonteineritest,” tõdes kalmistuvaht. „Mis tähendab seda, et mina tühjendan need konteinerid siia ära ja siis siin algab eraldi sorteerimine. Kõik need kilekotid lõigatakse lõhki, kõik küünlad koristatakse välja ja pannakse siia konteineritesse, et lõppkokkuvõttes moodustuks kompost, mida inimesed samas tahavad. Aga kui ma inimestele viin komposti koos vanade küünalde ja muu sellisega, siis ma arvan, et nad ei ole õnnelikud.”

Kalmistuvahi tööst moodustab suure osa surnuaia konteinerite tühjendamine. Aare Lepaste sõnul on aga sortimisel väga suureks abiks „need mehed ja naised, kes teevad ühiskondlikku kasulikku tööd ehk siis lunastavad enda pattusid”. Teisisõnu: kodanikud, kellele on kohus pahategude eest määranud pehmema karistusena ÜKT.

„Nende seas on väga toredaid inimesi, pean ütlema. Ja arvan, et kui nad on korra või kaks siin sorteerimas ära käinud ja lähevad ka lähedaste hauaplatse hooldama, siis nemad teavad väga täpselt, millisesse konteinerisse mis käib,” märkis Lepaste.

Kalmistuvaht tunnistas, et kaunis raske on leida meetodit inimeste kirjaoskuse parandamiseks ning neile selgeks tegemiseks, et kalmistuküünalde komposteerumisele võib kuluda oma 500 aastat. Kurjustamine tekitab inimestes pigem trotsi. Küll aga on surnuaiavaht enda sõnul aeg-ajalt pidanud oma töövahendiks oleva laaduri kinni ning tänanud inimesi, kes puulehed ja kilekoti eraldi konteineritesse taipavad panna.

Kas põlvkondade vahet on näha? Kas nooremad on ehk jäätmete sorteerimisel teadlikumad kui vanemad või ei ole vahet?

„Pigem vastupidi. Noortel on kiire kogu aeg. Tullakse, joostakse lähedaste kalmuplatsilt läbi, kraabitakse asjad kokku, tõmmatakse minema ja kott lendab, kuhu juhtub,” kirjeldas Lepaste. „Kiirus, kiirus, tänapäeva kiirus. Inimese sisse ei näe, aga neil polegi ehk aega tähele panna, et siin on loodud prügi algsorteerimise võimalus, mis on väga lihtne. Konteinereid ongi ainult kahte tüüpi: biolagunevad ja mitte.”

Põlva kalmistuvaht soovis lõpetuseks märkida, et suurem osa inimesi, kellega ta tööpostil kokku puutub, on siiski väga toredad ja tublid.

Tonnide kaupa prügi rändab metsa alla
„Prügi metsa alla viimine ei ole kahjuks kadunud ka tänapäeval,” tõdes keskkonnaameti ringmajanduse osakonna juhataja Reet Siilaberg. „Pigem on aja jooksul muutunud jäätmete olemus. Tänapäeval leiame metsa alt pigem ehitusjäätmeid ja suurjäätmeid.”

Siilaberg kutsus metsa alla prügi viimist, jäätmete põletamist või matmist märkavat kodanikku teavitama sellest riigiinfo telefoni 1247.

Viimastel aastatel on tema sõnul keskkonnaameti infotelefonile tulnud prügihunnikute kohta ligikaudu 300 teadet aastas. Teatatud on nii prügikotist metsa all kui suurest prügimäest laoplatsil. Viimase 10 aasta jooksul on keskkonnaamet korraldanud pea 70 reformimata riigimaal asuva maalapi koristamise. Lisaks koristavad riigi maadelt prügi ka näiteks RMK, maa-amet ja transpordiamet.

„Prügi koristavad kindlasti ka paljud maaomanikud, ilma et nad sellest kedagi teavitaksid. Igal aastal koristatakse mitmesugustel talgutel tonnide viisi prügi. Pahatihti tuuakse juba tühjaks koristatud alale jäätmeid uuesti,” tõdes ameti esindaja.

Selle tõkestamiseks on keskkonnaamet kasutanud betoonplokke. Omavalitsused aga on kasutanud näiteks ka kaameraid, et prügistajaid tabada. Enim prügi leiab metsa alt Harjumaal. Trahv füüsilisele isikule võib prügistamise eest ulatuda asjaoludest olenevalt kuni 1200 euroni, juriidilisele isikule kuni 400 000 euroni, nimetas Siilaberg.

Keskkonnaameti esindaja lisas, et ameti inspektorid suudavad tihtipeale metsa prügistaja kindlaks teha ja prügi tuleb lõpuks temal endal metsa alt kokku korjata ja jäätmejaama viia.

„Igal maatükil on omanik ja lõpuks peab keegi ka prügiga tekkivad kulud tasuma. Vähem oluline ei ole muidugi kahju loodusele. Näiteks võivad loomad ja linnud loodusesse viidud jäätmeid süüa või muul viisil ennast nendega vigastada,” lõpetas Siilaberg.

Riigimetsast koristati 146 000 kilo prügi
RMK peametsaülema Andres Sepa sõnul on riigimetsade prügistamise probleem üldiselt tõsine. Mullu koristas RMK riigimetsadest 146 tonni (umbes 15 suurt autokoormatäit) prügi ja selleks kulus 76 000 eurot. Sealjuures on silmas peetud prügi, mis on riigimetsa maha sokutatud, siia hulka ei käi puhkealadelt prügi koristamine.

Kõige probleemsem kant on riigimetsa reostamise poolest Ida-Virumaa, kust mullu koristati 68 tonni, Harjumaalt tuli koristada 32 tonni. Põlvamaalt koristati eelmisel aastal 8 tonni ja Valgamaalt 5,8 tonni prügi. Võrumaalt eelmisel aastal prügi ei koristatud. Võrumaa metsaülem Agu Palo korraldab Võrumaal igal kevadel koos kaitseväega prügikoristamise talgud, eelmisel aastal jäid need ära, kuid tänavu toimuvad.

Puhkealadel ei ole RMK külastuskorraldusosakonna juhataja Marge Rammo sõnul prügistamisega probleeme. Tema sõnul tuleb muidugi ette olukordi, kus prügi puhkeobjektidel on korraga rohkem, aga pigem prügikogused vähenevad.

RMK kommunikatsioonispetsialist Kristiina Viiron rääkis, et enim viiakse metsa olme- ja ehitusjäätmeid, mööblit, aga ka näiteks klaasi, metalli ja ohtlikke jäätmeid. Valgamaa metsaülem Risto Sepp leidis hiljuti kohvrid vanade riietega, (auto)plasti ja elektroonikat. Paar aastat tagasi avastati Ahja metsast Põlvamaalt lammutatud haagissuvila. Põlvamaa metsaülem Tiit Timberg meenutas, et suvila tagaluugil oli pooleldi kustunud Suurbritannia tähis, aga kes lammutusjäätmed metsa alla tõi, jäi teadmata. Viljandimaa metsaülem Elor Ilmet leidis hiljuti metsa toodud prügi seest 400-grammise trotüülipaki.

Märtsis leiti Võrumaa metsaülema Agu Palo sõnul Väimela lähedalt Mõrgi metsast kastid raamatutega. Ükskord oli Võrumaa riigimetsa toodud jäätmeid lausa autoteenindusest: plastosad, katkised laternad ja muud kasutuskõlbmatud tagavaraosad. Mõlemad prügistajad tehti ka kindlaks.

„Ikka ja jälle tuuakse prügi neisse kohtadesse, kuhu suuremate linnade lähedal mööda teid kergemini ligi pääseb ja mis käidavamatest kohtadest natukene kõrvale jäävad,” kirjeldas RMK esindaja. „Enim viiakse metsa olme- ja ehitusjäätmeid, mööblit, aga ka näiteks klaasi, metalli ja ohtlikke jäätmeid. Palju tuuakse eterniiti. Endiselt tuuakse rehve, kuigi neid saab ju eraisik tasuta ära anda.”

Kui omavalitsuste esindajate arvates on inimeste teadlikkus ja prügistamise kombed paranenud, siis RMK nii ei leia.

„Paranemise tendentsi prügi ebaseadusliku metsa alla viimise osas kahjuks ei ole,” sõnas Viiron.

 

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 26/05/2023 08:57:18