Leevi pood Põlvamaal on logistiliselt heas kohas ja ostjaid piisavalt. Foto: Vidrik Võsoberg

Maal saavad poed ellu jääda tänu tegusatele poepidajatele ja piisaval hulgal ostjatele. Oluline on seegi, et linnas tööl käivad maaelanikud teeksid enamiku ostudest oma küla poest. Viimane mõte kõlas ka läinud reedel maaelu konverentsil Pärnus, kus kõneldi maapoodide probleemidest mitme nurga alt.

Ligi kuus aastat tagasi sulges Põlva tarbijate ühistu poe Leevil. Ei läinud paari nädalatki, kui tragid inimesed avasid samas majas kaupluse, mis tegutseb siiani. See on hea näide, et ka maal saab poodi pidada, kui on tegusad omanikud ja ka piisavalt ostjaid.

Leevi poe juhataja Eneken Raudsaar ütles, et pood on logistiliselt heas kohas ja ostjaid piisavalt. „Kohalike kõrval käivad meie poes nii Võhandu jõel veesõidukitega liikujad, matkajad kui ka autoga piirkonnaga tutvujad, sest ümbruses on mitu riigimetsa majandamise keskuse puhkekohta,” rääkis ta. Poest vaid 200 meetri kaugusel asub külaplats, mis inimesi ligi tõmbab, ning nemadki astuvad poest läbi.

Kaupluse püsimisele on kaasa aidanud seegi, et läheduses ei ole teist poodi, lähim asub 10 kilomeetri kaugusel Verioral. Nii Räpinasse kui ka Võrru on Leevilt 22 kilomeetrit.

Juhataja märkis, et esmatarbekaupade kõrval saab poest muudki. „Meilt saab kuuma kohvi, selle kõrvale kiiret ampsu, nagu hot dog’i, ning müüme ka pakendatud suppe ja praade, mida ostjad saavad soojendada.”

Raudsaar tuli poodi tööle kolm ja pool aastat tagasi ning ta on ka üks müüjatest. Ta tunnistas, et kaubad on veidike kallimad kui linnade suurtes toidupoodides, sest Leevile ei saa midagi suures koguses tellida, kuna ruumid on väikesed. Kohalike toodangust on pood veidi müügiks võtnud vaid kartulit, sest kaupluses ei ole kauba hoiustamiseks tingimusi.

Kauplusele annavad lisaväärtust nii Omniva postipunkt kui ka Smartposti pakipunkt. Viimane tähendab, et kohalikud saavad pakid Leevile tellida.

Laatres tegutseb ka erapood, ruusalased ei saa oma poest suurt midagi
Ligi aasta tagasi avati erapood Laatre alevikus Valgamaal. Aleviku elaniku Edda Vahtramäe sõnul oli poe avamine lõpmata tore samm, sest kohapeal ei olnud kauplust ligi viis aastat.

„Üks meie ettevõtja ostis endise Tõlliste vallavalitsuse maja, kuhu sai ruumid ka kauplus,” rõõmustas Vahtramäe. Ta käib nii kohalikus kui ka lähedal asuvate väikelinnade poodides. „Vahel lõpeb leib otsa ja on hea, et saan seda kohapealt kohe osta. Kuna eelistan täispiima, saan seda meie poodi tellida,” tõi ta näiteid enda ostudest.

Laatre kandi suurima firma, ASi Laatre Piim põllutööde tegijad saavad kibekiirel hooajatööde ajal oma poest toiduks hamburgeri osta.

„Tänu meie poele saavad minu lapselapsed alati jäätist osta,” sõnas Vahtramäe, kes annab neile raha jäätise ostmiseks, sest soovib, et lapselapsed oskaksid rahaga arveldada.

Räpina valla Ruusa ja Pääsna küla elanikud peavad poeta läbi ajama. Kui Pääsnal elab sealse suveelaniku Marge Trumsi sõnul suvel 35, sügisel-talvel veelgi vähem inimest, siis Ruusal üle 300.

Trumsi ütles, et poe puudumise tõttu on ilmselt kõige haavatavamad autota ja üksi elavad inimesed, kelle toidumure aitavad lahendada kas lapsed, naabrid või valla sotsiaaltöötaja. Kord nädalas käib Pääsnale kauplusauto. „Hätta ei jäeta kedagi,” teab ta.

„Ruusa piirkonna elanikele oli Põlva tarbijate ühistu poe kadumine löögiks. Samades ruumides on küll Lusika pood, kuid enamik ruusalastest ei saa sealt isegi kõige vajalikumaid toiduaineid,” rääkis ka Ruusa elu tundev Trumsi.

Bussiga Räpinasse poodi sõitmise kohta ütles Trumsi, et Ruusalt läheb küll Räpinasse liinibuss, kuid Pääsna inimeste tarvis on Räpinasse sõiduks nõudeliin, mis tähendab, et nad saavad kord nädalas bussi tellida.

Seda, et maapoodidega seotud problemaatika on üle-eestiline, kinnitab tõsiasi, et läinud reedel toimunud maaelu konverentsil Pärnus kõneles sellest Haapsalu tarbijate ühistu (TÜ) kaubandusjuht Piret Rüütel, kes jagas oma mõtteid ka LõunaLehe lugejatele.

Maapoed ei ole rahamasinad, neile on iga ostja oluline
Rüütel ütles, et linna ja maa mõiste on erinevatele inimestele sageli erinev ja mõnikord nimetatakse maapiirkonnaks kõike, mis asub väljaspool Tallinna. „Räägin maapiirkonnast, mis on väljaspool kõiki Eesti suuri ja väikesi linnu. Maal elab vähe inimesi. See ongi probleem, miks maal on kauplusi keeruline pidada ja miks maapoed ei saa kunagi olla nii efektiivsed ja kasumlikud kui linnakauplused, kus käib palju rohkem ostjaid,” rääkis Rüütel. „Linnapoe müügipinna igalt ruutmeetrilt müüakse oluliselt suuremat kaubamassi ja saadakse suuremat käivet.”

Reeglina: mida suurem linn, seda enam ostjaid, ja mida suurem on pood, seda efektiivsem see on. Mida väiksem maakoht, seda vähem inimesi ja mida väiksem kauplus, seda ebaefektiivsem pood on.

„Maapoed ei ole rahamasinad. Nad toimetavad sageli tasuvuse piiril. Kui linnakaupluses tehakse päeva jooksul tuhandeid oste, siis maakaupluses on ostude arv võib-olla sada või mõnisada. Kuid energiahindade tõus, kulude taseme üldine kasv ja teised hinnatõusud tabavad väikekauplusi valusamalt kui suuri. Kulude kasvuga koos tulud samas tempos ei kasva,” tõdes TÜ kaubandusjuht.

Iga ruutmeetri ülalpidamine maksab igal pool sarnase summa, kuid kui ostjaid on vähe ja igalt ruutmeetrilt saadakse tunduvalt väiksemat käivet, siis ei tarvitse iga ruutmeetri kohta teenitav tulu seda kulu ära katta. Siit see ebaefektiivsus tulebki.

Rüütel ütles, et koos aktsiisitõusuga on silmapiiril ka piirikaubanduse oht: „Eelmine kord, kui massiliselt Lätist alkoholi ostmas käidi, puudutas see isegi Läänemaad. Võiks ju arvata, et nii kaugelt keegi Lätti ostureisile ei lähe ... aga mindi! Kui väikesest Läänemaa külast korraldati kord või kaks kuus ühine reis piirile ja lisaks alkoholile osteti toidukraami, siis mõjutas see otseselt väikekaupluse toimetulekut.”

Rüütel selgitas, et maakauplusele on seegi olulise kaaluga, kui mõnda aega käib iga päev poes 10‒15 ostjat vähem, sest maapoele on sõna otseses mõttes iga ostja suure tähtsusega. „Kui maakauplus ennast ära majandab ja miinusesse ei jää, on hästi. Kui maapood teenib väikese kasumi, on väga hästi. Kuid pood vajab püsimajäämiseks ka arendamist, investeeringuid ja muud. Seda saab teha, kui kauplus suudab mõningast kasumit teenida,” rääkis kaubandustöötaja.

Rüütel märkis, et ei ole sugugi haruldane, kui mõnda maapoodi hoitakse tükk aega elus linnas asuvate kaupluste kasumi arvel. „Lõpmatult siiski kahjumis olevat kauplust teiste arvelt pidada ei saa, sest see seab ohtu ülejäänud kauplused. Tarbijate ühistu, nagu iga teine majandusettevõte, teenib sissetuleku vaid oma tegevusest ja seega peab ennast ise ära majandama,” tõdes ta.

Rüütel tunnistas, et maakaupluse edukas majandamine on paras kunsttükk, sest mida väiksem piirkond, seda vähem kohalikke ning seda keerulisem on seal kauplust pidada.

Ostke rohkem oma küla poest
Rüütli sõnul on maakaupluste kõige suurem oht, kui linnas tööl käivad kohalikud teevad oma põhiostud linnas ning kohalik pood jäetakse hädapäraste ostude tegemiseks. „Kui kohalikust poest teha ainult hädaoste, siis see pood ongi hädas. Tulemuseks on maapood, mis ei tule majanduslikult toime, ja piirkond võib jääda kaupluseta.”

Üks tee poe sulgemise ärahoidmiseks ongi see, kui kohalikud teevad oma põhiostud alati kodupoest, isegi siis, kui linnast saaks korraga kõik ostetud ja mujal on mõni toode odavam. Rüütel soovitab maale puhkama minejatele: „Ärge ostke kõike linnast kaasa, vaid käige kohalikus külapoes!”

Kui maapood saab poe igapäevakulud kaetud, ei pruugi investeeringuks raha jätkuda. Kauplus võib ots otsaga kokku tulla ajani, mil näiteks on vaja osta uut külmikut või vahetada katust. „Siis tuleb rehkendada, kas see investeering teenib ennast tasa või mitte. Kui on näha, et see investeering ära ei tasu, aga ilma selleta ka enam poodi edasi pidada ei saa, siis ei jäägi muud üle kui pood kinni panna,” sõnas Rüütel.

Mida vähem inimesi elab piirkonnas, seda suurem on oht, et kauplus ennast ära ei majanda. Kui majanduslikus mõttes maapood ennast ära ei tasu, kuid riik või kohalik omavalitsus leiab, et maaelu säilitamiseks oleks vaja kohalikku kauplust, siis võiksidki kõik koos lahenduste üle mõelda.

„Riigi käes on maksupoliitika hoovad: riik saaks maapiirkonnas teha maksuerisusi. Kohalik omavalitsus saaks poele teha vajalikud investeeringud ja anda siis need ruumid poepidajale kaupluse pidamiseks,” soovitas kaubandustöötaja. Tema sõnul ei saa maal poe pidamise või sulgemise koorem ja vastutus jääda ainult poepidaja õlule. Kui väikesele maapiirkonnale on oluline, et kauplus töötaks, siis on vajalik ka riigi ja omavalitsuse aktiivne koostöö.

Paremaks muutub olukord, kui maale läheks elama rohkem inimesi, sest siis ei oleks poepidamisega mingit probleemi, sest mida enam inimesi piirkonnas, seda paremini kauplus ennast ära majandab. Rüütel tunnistas, et kui kauplus on juba kinni pandud, on piirkonna atraktiivsus väiksem ning uute inimeste piirkonda elama asumine jälle pisut keerulisem.

„Inimeste maale elama tulek sõltub suuresti ikka riigi ja kohaliku omavalitsuse otsustest,” tõdes TÜ kaubandusjuht.

Maapoe pidajal on elanike soovid-vajadused teada
Rüütel märkis, et maapoe roll kohalikus elus on mitmetahuline. „Loomulikult on suure tähtsusega toidu- ja esmatarbekaupade kättesaadavus, seda enam, et sageli on see ainus pood piirkonnas. Maal poe pidaja teab täpselt, kas ümbruskonnas on väikesi lapsi, kas seal on poisse või tüdrukuid ja kui suuri mähkmeid nad kasutavad, ning ta tellib poodi vaid need mähkmed, mida ümberkaudsed vajavad. Kui lapsi pole, siis mähkmeid ei tellitagi ja nii on ka kõige muuga,” rääkis ta ja lisas, et kui räägitakse personaalsest riigist, siis maakaupluses on see juba olemas.

Maakauplus on tööandja nii poes kui ka sellega seotud teenuste tellijana. Ja muidugi on maakauplus kohtumispaik ja kogukonna keskus. „Maapoes pannakse teadete tahvlile kõik ürituste kuulutused ja poest saavad inimesed teada, kui toimub simman, jaanituli või külakoosolek, ning tihti on seal ka ostu-müügi ja vahetuste teated,” kirjeldas Rüütel.

Külapood on omamoodi uudiste maja, sest müüjale räägitakse oma õnnestumistest ja muredest. Poes käivad paljud ja seal võib kõigiga kohtuda. Maapoe kassast on võimalik sularaha välja võtta ja seda ka sisse maksta. Sularaha sissemaksmine on eriti vajalik kohalikele väikeettevõtjatele. Kui maapood uksed sulgeb, siis kõike seda enam ei ole.

„Kogukonnale on kaupluse sulgemine ka teistmoodi raske katsumus, sest pood on sageli viimane ühiskasutuses olev avalik hoone piirkonnas, mistõttu koos kaupluse sulgemisega kaob ka kohtumispaik ja pidepunkt, kus teiste kohalikega kohtuda, samuti halveneb info liikumine, sest puudub üldine läbikäidav koht, kannatab kogukonna tunne, sest jäädakse üksteisele võõraks ja puudub info piirkonnas toimuvast,” kõneles Haapsalu TÜ kaubandusjuht.

Rüütel lisas, et Haapsalu TÜ maakauplused saavad majanduslikult hakkama ja ühtegi neist ei ähvarda praegu sulgemine.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 29/05/2023 12:59:44