Kaja Kallas Võrus Seminari väljakul, mõne sammu kaugusel gümnaasiumist, kus hiljem tegi tema näitel uurimistööd Romer Raamat. Foto: Elina Allas / LLi arhiiv

Traditsiooniline naiselikkus poliitikasse hästi ei passi, peab ikka oskama mudas maadelda, rusikatega vehkida, sõnnikuhunniku otsas kuke kombel kireda ning intriige punuda, tõdeb tänavusel õpilaste teadustööde konkursil sotsiaalministeeriumi eripreemiaga tunnustatud Võru gümnaasiumi abiturient Romer Raamat, kes analüüsis meediakajastuste põhjal naispoliitikute kohtlemist meedias peaminister Kaja Kallase näitel. Sotsiaalministeeriumi blogis ilmus järgnev kokkuvõtte tema teadustööst.

Naiste staatus on ajaloos olnud madalam kui meestel. Harjumuspärane on olnud näha neid püsimas mehe taustal, kaasnemas ja dekoreerimas. On olnud enesestmõistetav, et naised tegelevad eeskätt laste kasvatamise ja kodukolde eest hoolitsemisega. Teadmisega, et on olemas naistetööd ja meestetööd, on üles kasvanud mitu põlvkonda ning seda arusaama on toetanud nii kodune kasvatus ja rollijaotus kui ka haridussüsteem ning tööturg.

Poliitika on traditsiooniliselt olnud meeste pärusmaa, ent tänapäeva arenenud ühiskondades sisenevad sinna järjest enam ka naised. Sageli on meeste maailmas hakkama saamise üheks tingimuseks tegutseda meeste kehtestatud reeglite järgi.

Meediakajastus on üks poliitilise karjääri võtmeküsimusi – kui palju poliitik kajastust saab ning kuidas teda kajastatakse. Meedia on sageli naispoliitikute suhtes kriitilisem ning naised peavad tipp-poliitiku rolli täitmiseks meestest rohkem vaeva nägema.

Oma uurimistöös vaatlesingi, kuidas meedia Eesti naispoliitikutest kõneleb. Püüdsin teada saada, kuidas on naised Eestis jõudnud avalikus elus kaasarääkimiseni, millised on (rolli-)ootused poliitikas tegutsevatele naistele, kuidas naisi meedias kajastatakse, kuidas kajastab Eesti meedia peaminister Kaja Kallast, kas ja kuidas põrkuvad omavahel poliitika mehelik raam ning traditsiooniline naiselikkus. Lähemalt vaatlesin peaminister Kaja Kallase meediakajastusi suuremates päeva- ja nädalalehtedes ning uudisteportaalides 27. jaanuarist 2021–27. jaanuarini 2022, alustades tema ametisse asumisest. Ajakirjanduslikke tekste analüüsisin läbi sooprisma, kasutades kriitlist tekstianalüüsi.

Uurimistööst selgus, et sooline tasakaal on poliitikas väga vajalik, naised toovad poliitikasse erinevaid väärtusi, kogemusi ja ekspertiisi. Samas on naispoliitiku roll üsna habras, teda püütakse alalõpmata kritiseerida ning seejuures luua kuvandit, mis ei pruugi ühtida tema tegeliku olemusega.

Artiklite analüüsist nähtus, et peaminister Kaja Kallase kuvandit mõjutasid analüüsitaval perioodil tugevalt sisepoliitilised hõõrumised, erakondadevahelised suhete klaarimised. Poliitkolumnistid võtsid endale peaministrist kõneldes mitmeid rolle: ühelt poolt hindaja-kritiseerija positsiooni (õige või vale, hea või halb otsus), teiselt poolt õpetaja positsiooni (teavad, kuidas asjad peaksid olema, kuidas oleks kõige targem teha). Nad püüdsid pääseda domineerima ja kujundasid jõuliselt avalikku arvamust. Pilti tasakaalustasid ajakirjanike intervjuud, kus peaministril oli võimalus oma seisukohti ja valikuid selgitada. Tekstianalüüsist selgus, et poliitika raam on jätkuvalt mehelik ning seda ei olda veel valmis avardama. Traditsiooniline naiselikkus poliitikasse hästi ei passi, peab ikka oskama mudas maadelda, rusikatega vehkida, sõnnikuhunniku otsas kuke kombel kireda ning intriige punuda.

Nagu me kõik teame, areneb maailm tohutu kiirusega ja ellu jäävad ning edu saavutavad vaid need inimesed, kes tegutsevad. Seetõttu on vaja kogu ühiskonnal lahti saada mitmeid sajandeid püsinud soostereotüüpidest ja -rollidest, mis ühelt poolt takistavad nii naistel kui ka meestel tegeleda sellega, mis käib kokku nende olemusega, ning teiselt poolt on sageli lihtsustavad, umbkaudsed, vasturääkivusteta, kokkuleppelised ning alati hinnangulised ja väärtuselise hinnanguga.

Globaalsete arengute üheks keskseks teemaks on soolise võrdõiguslikkuse saavutamine, mistõttu on vaja jätkuvalt töötada selle nimel, et võimalikult paljude inimeste mõttemaailm muutuks soo aspektist paindlikumaks. Kindlasti mängivad siinkohal tähtsat rolli just ajakirjanikud, kes nn neljanda võimuna kujundavad suurel määral avalikku arvamust.

Kui aga rääkida arvamusartiklitest, siis nende autoriteks ei ole ainult ajakirjanikud, vaid ka muud arvamusliidrid, kellel on oma seisukoht mingisuguse teema osas. Siit lähtuvalt peaksid nii ajakirjanikud kui ka arvamusliidrid harima end selles osas, et nad üritaksid vältida inimeste, eelkõige naiste, kritiseerimist lähtuvalt nende soost. Eesmärk peaks olema hinnata inimesi just nende oskuste, iseloomujoonte ja mõistuse, mitte soo järgi. Kui ühiskond jõuab ühel päeval globaalsete arengute kontekstis mentaliteedini, mille kohaselt suhtutakse nii meestesse kui ka naistesse kui inimestesse, saame rääkida demokraatlikust ja jätkusuutlikkust ühiskonnast, milles mõlema soo esindajal on võrdsed õigused, kohustused, võimalused ja vastutus.

 

Autor: LL
Viimati muudetud: 18/05/2023 09:06:21