Tunnistan, et Inga Raitari mammutkirjutis „Ohtlikest sigadest ja maagilistest hektaritest Nursipalus” (LL, 11. mai) ajas mul kopsu üle maksa küll. Tema artikli järgi otsustades ei tea Inga Raitar sõjandusest tuhkagi. Ent heietab ja kohe pikalt-pikalt.

Mul pole sõjakooli haridust, kuid olen teeninud sõjaväes üle kolme aasta, sellele lisaks sõjalise kateedri õppused igal nädalal üks päev kahe aasta kestel Vilniuse ülikoolis. Nii et mõne sõna võin siin sõjanduse kohta öelda küll.

Sõduriks ei sünnita vaid õpitakse, harjutatakse. Raitar kirjutab: „Kas ei tundu, et meie riiki peab väga kiiresti kaitsma nende eest, kes praegu sellest mingit veidrat hävingupolügooni teha soovivad?”

Mida peab silmas proua kirjanik hävingupolügooni all? Eks ikka seda, et laske tal rahulikult jalutada ja magada. Kuid näete ise, et mitte polügoon, vaid meie naaber ei lase meil rahulikult elada. See meie impeeriumijoovastuses suurnaaber on 600 aasta jooksul pidanud Eesti suunal 123 sõda, seega keskmiselt üks sõda iga viie aasta kohta. Möödunud sajandil on ta kuuel korral avalikult Eesti kallale tunginud. Rääkimata salajastest kuritegudest. Nii et kaegem ajaloole hästi teravalt silma sisse!

Kui ukrainlased poleks peatanud Kremli Anschlussi, sööstaks nõukogude võim taas ka Baltikumi. Kas me seda tahame? Tunnetan valusalt, et Eesti Vabariigi sõdurid ja politseinikud needsid Siberi vangilaagrites enne surma meie vaikset alistumist. Jah, relvastatud vastuhaku puhul oleks ka olnud meie rahval väga suuri kaotusi, kuid mitte rohkem kui vaikse alistumise puhul. Vaenlasel oli üpris lihtne tappa relvituid Eesti (ja Läti ja Leedu jne) patrioote. Seda ei tohi enam kunagi juhtuda ning okupantidest kallaletungijaid peab nottima võimalikult palju.

Ennem jooksen ma vasikaga võidu, kui hakkan vaidlema kirjaprouaga, kellel pole kodumaa kaitsest
õrnagi ettekujutust. Miskipärast haagib ta kirjutisse isegi Leedu ja Poola, kes ei jätvat oma kodanikke kodudest ilma. 48 km Vilniusest asub Pabrade sõjaväepolügoon. Samas kõrval on ka looduskaitseala. Juba vene ajal viidi polügoonilt talud. Ma osalesin Pabrades kordusõppustel terve 1975. aasta suve. Eestil pole selliseid polügooni-võimalusi nagu Leedul ja Poolal. Raitar võiks enesetäienduse raames teha reisi sinna, ent, veel parem, Zaporižžja kanti.

Kui verejanuline naaber (või kahtleb selles keegi?) otsustab oma „vene maailma” jälle siia tuua, ei saa loota üksnes NATO jõududele, võõrastele meestele. Tegelikult me ise olemegi NATO, kes peab end vormis hoidma.

Usun, et Nursipalu asjus leitakse hulk kompromisse. Fakt on see, et me peame õppima ennast kaitsma. Usutavasti ei soovi meie kaunid ja targad naised, et nende mehed ja pojad leiaksid lõpu ühishauas või võõramaa vangilaagris.

Mulle küll tundub, et kapseldutakse ringi vaatamata liialt seto või võro liikumisse, nüüd siis Nursipallu ning mu kodumaa Eesti Vabariik tervikuna on juba justkui teisejärguline asi meie peakestes?

 

Autor: ILMAR VANANURM
Viimati muudetud: 18/05/2023 08:58:12