Kuulsin uudistest, et Eesti keskkonnajalajälg, nagu ka magevee toksilisus, on kaks korda suurem kui Euroopas keskmiselt. Uurijate sõnul on süüdi sealiha tootmine, mis annab 18% magevee toksilisusest. Seega näevad keskkonnaspetsid jalajälje vähendamise esimese valikuna liha tarbimise ja tootmise vähendamist. Aga on siis ikka tegelikult ka sead need, kelle tõttu Eesti elaniku keskmine keskkonnajälg ületab Maa taluvuspiiri 3,8 korda? Kas keegi on mõõtnud relvakatsetuste ja sõjaliste tegevuste keskkonnajalajälge? Kas keskmisest suurema keskkonnajälje tänu peenosakeste suuremahulisele õhkupaiskamisele annavad ikka ahju kütvad Lõuna-Eesti memmed-taadid või hoopis 300 ja enam päeva aastas mürgiseid lõhkeaineid maapõue, põhjavette ja õhku kõmmutajad? Kas tohiks üldse mõeldagi riigis, mis on võtnud kliimaneutraalsuse saavutamise oma strateegiliseks eesmärgiks, pommikatsetuste suurendamisele, laiendades looduskaitsealade arvelt selleks territooriumi juba praegu väidetavalt suurejäljelises Lõuna-Eestis?

22. aprillil toimus Võro kongress, mis otsustas kuulutada võrukad põlisrahvaks, kel ÜRO harta kohaselt on õigus kaitsta oma kodumaa puutumatust. Võrukad kui põlisrahvas ühinesid ka looduse õiguste kaitsmise liikumisega.

Ent kliimaentusiastide kiiduhüüete asemel hakkas võrukate pihta sadama süüdistusi – miks nad ei luba oma kodumaad songermaaks pommitada ja nõuavad mingeid rahvusvahelisi „eriõigusi“. „Aga kui Venemaa tuleb, siis kas Võrumaa ei vaja kaitset?” hüüatused kostavad muidu ju arukate inimeste suust.

Miks peaks Venemaa tulema NATO ja ELi täisliiget ründama? Ja kui tõesti võib tulla, siis kuidas hoitakse seda ära ühe maakonna inimeste elukvaliteedi languse ning looduskaitsealade ja vääriselupaikade halastamatu segipõmmutamisega? Kui uskuda nn harjutusvälja laiendamise eestkõnelejaid, siis on ju kogu muu Eesti kaitsetegevus seni olnud täiesti tarbetu – ainult „uus Nursipalu“ kaitseb riiki, selleta seisab Eesti täiesti kaitsetuna oma kurja naabri ees.

Huvitav, miks Poola ja Leedu kui samuti Venemaa ajaloolised naabrid ei jäta oma kodanikke kodudest ilma, ei loovuta haruldaste liikidega looduskaitsealasid ega hävita terve maakonna majandusarengut – kas neil polegi siis sama naabri ees hirmu?

Sildikahurite kõminal pommiaugu poole
„Mina kardan sõda, seega nõuan, et Võrumaa elukeskkond, põliskultuur ja loodus hävitataks, et minu hirm väheneks!“ – kõlab absurdselt, kas pole? Ometi on need mu kaasmaalased, kes nõuavad oma hirmu katteks tuhandete kodutundest ilmajätmist. Kodumaa elukõlbulikkuse, puhta vee, õhu, metsade, kaitsealuste liikide, põliskultuuri ja laste kasvukeskkonna kaitsjaid sildistatakse oma hirmude õigustamiseks „kremlimeelseteks“, „julgeolekuvastasteks“ jms. Kui aga peaks selguma, et sõjahirmu katteks looduskaitsealade ja põlispõldude segipommitamine tegelikult rahu ei hoia, on suured osad Eestist ometi juba pöördumatult hävinud. Kuidas peaks Eestit kaitsma tuhandete Eesti inimeste elukvaliteedi pöördumatu halvenemine omal maal?

Praegu ei anna ükski endale vastu rinda taguv 3% SKP eelarverealt kõrgpalka saav militaar Eesti eest oma elu, küll aga nõuavad nad valjuhäälselt, et oma elutöö ja tulevikukindluse annaks tuhanded Võrumaa inimesed. Annaks oma kodumaa tunde seal, kus enam kunagi ei saa olema puhas, vaikne, kodune. Annaks oma igapäevase turvalisuse, terve maakonna jätkusuutlikkuse. Ükski vaenlane ei võta seda meilt, meie oma võimutsejad võtavad.

Need, kelle kodusid plaanitakse elukõlbmatuteks teha „Eesti kaitsmise” sildi all, on rahumeelsed tsiviilisikud, sellesama riigi maksumaksjad ja kodanikud. Laiendus ei ohusta ju ainult 21 talu, vaid kogu Võru maakonda. Siin ei saa enam kunagi olema ühtki turismitalu – kes tuleks puhkama 360-päevasesse mürafooni või lageraiutud ja segipõmmutatud looduskaitsealadele? Ei saa enam olema ökopõldusid – kes ostaks pommimürkidega rikastatud põhjavee ja õhu mõjualas kasvanud toitu? Siin ei saa olema enam rahu, sest terve Võru linnatäis inimesi peab hakkama elama aastaringses sõjaseisukorras – pommimüra saatel, mis paneb lasteaialapsed päevaunest nuttes ärkama, sünnitajad haiglas, millest pommitamine käib vaid mõne kilomeetri kaugusel, vastsündinuile eluaegset traumat kaasa andma ja võtma paranemislootuse haigetelt haiglas, mille taga käib pidev lahing?

Tänaseks on uurimused tõestanud, et Iraagis, kus pommitati nendesamade võimsate kaasaegsete relvadega, mida soovitakse tuua ka Nursipallu, on hüppeliselt kasvanud tsiviilelanike vähki haigestumise arv, kuna relvad paiskavad õhku ülimürgiseid raskemetalle.
Eesti-Läti piiriga lõpeb muide igapäevase joogiveena Eestis tarvitatav liustikuvesi. Meile nii igapäevane ülemistest pinnasekihtides veele läbimatu savikihiga eraldatud liustikuvesi on unikaalne ja taastumatu loodusvara. Sellist vett pole ei Soomes, Rootsis ega ka mujal Euroopas. Veesooned on omavahel ühenduses terves Lõuna Eesti vesikonnas.

Piisab selle savikihi segipommitamisest ja terves Lõuna-Eestis pole enam puhta veega allikaid ega kaeve. Pinnases segunevad relvadest maasse valguvad mürkained (kogu laskemoon on väga toksiline) meie joogiveega. Kas ei tundu, et meie riiki peab väga kiiresti kaitsma nende eest, kes praegu sellest mingit veidrat hävingupolügoni teha soovivad? Metsata, veeta, puhta viljakandva maata, vaikuseta riigis ei ela keegi meist ainult kahurimürast ja majanduskasvust ...

Maagilised hektarid ja maffiamentaliteet
Öelda, et Võrumaa kaitsjad on kaitseväe vastu, on labane demagoogia. Eesti kaitsevägi on Võrumaal asunud Eesti vabariigi algusaegadest peale. Nursipalus toetab Eesti kaitsevõimet kord juba laiendatud harjutusväljak ja keegi ei kavatse seda ju sulgeda. Keretü ja Timmase looduskaitsealad said omas ajas tehtud just praeguse olemasoleva harjutuvälja laienemise leevenduseks.

Eestis on praegu iga kaitseväelase kohta hektar pauguplatse, seega pole meil tegelikult harjutamise võimaluste puudust. Võrumaa inimesed ei suuda mõista, miks nõutakse tuhandete inimeste kodutunde hävitamist, suutmata samas kuidagi põhjendada, kuidas loitsivad Eestist sõja eemale just Nursipalu laienduse „maagilised hektarid”. Kas tõesti senine Eesti riigikaitse, meie ELi ja NATO täisliikmeks olemine ei kaitse meid sõja eest, aga liidame vaid need maagilised hektarid sõjaväljadega ning Eesti täieline rahu järgnevateks sajanditeks on tagatud?

Minu nägemuses käituvad Eesti militaarid paraku nagu 1990ndate Permi grupeering. Maffiatüübid nõudsid „kaitsekuludeks“ 10% ettevõtte kasumist. Militaarid ähvardavad, et kui neile ei loovutata 10% Eesti riigist selleks, et nad saaks selle segi pommitada, siis tulevad teise grupeeringu vennad ja ...

Põlisrahva maadele ei luba põlisrahvaste õiguste seadus ilma põlisrahva loata militaarobjekte ehitada. See ja ainult see oli Võru kongressil toimund võrokate põlisrahvaks kuulutamise kui lõunaeestlaste ainsa päästva õlekõrre riiklik-militaarse teerulliga ülerullimise eest pääsemiseks, põhjuseks. Võrokesed tahavad vägagi olla ühel pool riigi kaitsjatega, kuid nende demoniseerimine, marginaliseerimine, nendega hirmutamine, inimeste eludest ülesõitmine, 20 000 ja enama võrokese elukeskkonna ning tervise ohtu seadmine teevad koostöö keeruliseks.

Hingetud hirmukülvajad
Võrumaa põlisrahva maaks kuulutamine pani riigivalitsejad ummisjalu seadusi muutma. Kaitseminister Hanno Pevkur kirjutas viis päeva peale Võro kongressi alla korraga nelja seadust muutvale eelnõule, mille eesmärgiks on võimaldada erandlikes olukordades rajada uusi kaitseväe harjutusväljasid kiirendatud korras ilma selleta, et uuritaks nende mõju looduskeskkonnale, kohalikele elanikele ja nende tervisele. Kaitseminister tundub kannatavat mania grandiosa või siis lokatsionihäirete all, sest seaduste kiiret muutmist põhhendavaks „erandlikuks olukorraks“ on tema arvates... sõda Ukrainas, mille kaitseminister Pevkur ilmselgelt ei ole.

Kiirkorras muudetakse lausa nelja õigusakti: relvaseadust, ehitusseadustikku, keskkonnamõjude hindamise seadust ja looduskaitseseadust. Neist kaks viimast on mõeldud inimeste kaitsmiseks oma maal osaks saada võiva omavoli eest. Ehk siis riik nõuab oma inimesi kaitsvate seaduste tühistamist sõjakogemuse kostmiseks tuhandete võrumaalaste kodudesse. Kõlab väga õõvastavalt. Mis õigusega ohverdatakse mittesõdivas riigis riigi käsul seadusi, mis peaks riigi kodanikke kaitsma, muutes oma inimeste elusid?

Sundides tervet maakonda elama sõjaolukorras, aastaringses lahingumüras ja keset lagastatud pauguvälju, toovad oma kodusid kaitsvaid lõunaeestlasi riigikaitse vastastena kujutajad Eestisse mitte rahu, vaid kasvavad pinged. Looduse nägemine ressursikuhjana ja maailma nägemine oma hirmude tõttu, „meie ja nemad” pideva ohtliku sõjatandrina teeb inimesest agressiivse ründaja kõige elusa ja eheda vastu. Kodu ja puhta kauni kodumaa pärast muret tundvate inimeste soovi oma kodude puutumatust kaitsta võivad mitte mõista ainult need, kel oma hing müüdud ja selle tõttu nad teistes – ei looduses ega inimestes – hinge näha ei suuda.

 

Autor: INGA RAITAR, kirjanik, Võro Kongressi Vanemate Kogu liige
Viimati muudetud: 11/05/2023 09:21:32