Võrumaa koolilugu kirjades 1941‒1953, 2.

Misso valla Pugola 7-klassiline algkool 1940ndate lõpus.

Algus 4. mai LõunaLehes.

Õppeaasta 1941/42 koputab uksele

Sõjaoludele vaatamata arvas inspektor H. Kõll, et Võrumaa oli üks õnnelikemaid maakondi, kus bolševikel ei jäänud põgenemisel mahti koolimaju ja varasid hävitada, nagu seda sündis mitmel pool Põhja-Eestis. Sel põhjusel võisid kõik alg- ja täienduskoolid isegi sõja olukorras asuda tööle enam-vähem normaalsetes tingimustes.

„Kesk- ja kutsekoolide majad on samuti säilinud tervetena, kuid praegu ei ole neid kõiki võimalik ainult koolitööks kasutada. Alg- ja täienduskoolides, mis nüüd eranditult töötavad, on ka õppejõudude koosseis lõplikult selgumas,” täpsustas inspektor. Erandlikult võis see nii olla, kuid olukorda laiemalt vaadeldes näeme, milliseid raskusi pidi kool pidevalt ületama, et säilitada oma eksistents. Kokkuvõtte kirjutamise ajal (2.12.1941) oli alg- ja täienduskoolidesse ajutiselt ametisse määratud 306 õppejõudu, kellest 243 (79%) olid töötanud Võrumaal juba Eesti omariikluse ajal.

Tähendab, koolihooned olid nimeliselt olemas ja õppejõududega komplekteeritud, et alustada 1. novembril õppetööd. Tegelik olukord kujunes plaanitust märksa erinevaks ja õppetööga saadi alustada alles detsembris. Kuid sedagi mitte kõigis koolides, kuna osa hooneid olid endiselt Saksa sõjaväe valduses.

„Peamiseks põhjuseks, mis koolides õppetöö segi lõi, oli koolide võtmine kasarmuiks ja saksa soldatite haiglaiks. Koolimajade võtmine sõjaväeasutuste alla algas kohe hitlerlaste saabumisel Eestisse. Võrumaa koolid olid eranditult lühemaks või pikemaks ajaks muudetud kasarmuiks.”

Nädal enne plaanikohast õppetöö algust ehk 23. oktoobril 1941 oli olukord kriitiline. Loodetud ruumide vabastamist ei toimunud ja läbirääkimised sõjaväelise juhtkonnaga koolide vabastamiseks ei andnud tulemusi. Koolide raskest olukorrast ruumide puudusel esitas maakoolivalitsus ettekande haridusdirektooriumile. Nähtavasti valmistuti koolivalitsuses kapituleeruma sõjaväe ülemvõimu ees, sest kirjas haridusdirektooriumile esitati kompromisslahendusi juhtumiks, kui neid ruume ei tagastata. Samuti tuli arvestada, et osa kooliruume oli muutunud kasutuskõlbmatuks. Kõige halvemal juhul pidi koolide päästerõngaks saama kahe vahetusega õppetöö.

Tegelikult olid needki plaanid ennatlikud, sest esialgu ei olnud veel midagi tagasi saadud. Tuli üksnes tõdeda, et „linnas on kõik kooliruumid hõivatud ja [---] maal on sõjaväe käsutuses Misso valla Pugola, Ruusmäe valla Luutsniku, Räpina valla Räpina algkool ja Räpina aianduskeskkool. Maal peaks vabastatama sõjaväe käsutusest kõik kooliruumid, välja arvatud Räpina algkool. See kool saaks töötada esimeses vahetuses Räpina aianduskeskkooli ruumides. Sõjaväe saaks paigutada kohaliku koguduse leerimajja ja rahvamajja”.

Kuid seegi kavatsus ei toonud Räpina algkoolile lahendust, sest sõjaväeosa survel määrati leerimaja koolile, mis oli õppetööks täiesti kõlbmatu. Sel puhul kirjutas algkooli juhataja H. Otsmaa Võrru, et 1. novembril ei saa õppetöö alata ruumide puudumise tõttu. Kavatsetavad ruumid koguduse leerimajas vajavad tublit remonti, aega ja materjali. Pealegi ei vasta nad ka siis kooli tervishoiu nõuetele. Eeltoodu põhjal palus Võru haridusosakond astuda haridusdirektooriumil ja direktor H. Mäel samme hädavajalike kooliruumide vabastamiseks sõjaväe kasutusest.

Nähtavasti pikapeale olukord lahenes, sest ülevaates 2. detsembril 1941 kirjutas inspektor Kõll, et alg- ja täienduskoolid töötavad eranditult. Kesk- ja kutsekoolide majad on säilinud, kuid neid kõiki ei ole koolitööks võimalik rakendada. Ilmselt olid need endiselt Saksa sõjaväe valduses. Pealegi vajasid tagastatavad ruumid põhjalikku korrastamist ja uut mööblit.

Sõja tõttu valitses maal eriolukord ja koolielu oli varjutatud Natsi-Saksama okupatsioonist. Koolide vanemates klassides algas poiste arvelevõtmine võimaliku mobilisatsiooni korral. Maakoolivalitsus on saatnud 5. veebruaril 1942 Võru gümnaasiumi, Võru tööstuskeskkooli ja Räpina aianduskeskkooli juhatajatele kirja koolis õppivate nende meesõpilaste arvele võtmiseks, kes olid sündinud enne esimest augustit 1924. Peale nime paluti teatada päritolu ja elukoht enne kooli tulekut. „Andmeid vajame kontrolliks, kas nimetatuile on kohalikud omavalitsused andnud tubakasaaduste varustuskaarte,” põhjendati teates.

Lugeja kindlasti taipab kirja tõelist eesmärki, kuna keegi ei küsi, kas need poisikesed üldse suitsetavad. Nagu nõutud, on vastavad andmed klasside kaupa olemas. Kokku võis Natsi-Saksamaa loota sundmobilisatsiooni korral Võrumaalt 135 kutsealusele, keda värvata väljaõppeks Heidelaagrisse või lennuväe abiteenistusse.

Kõlli hinnangul ei jätkunud venelastel aega koolivarade hävitamiseks. Hilisema statistika põhjal võib arvata, et selleks oli aega piisavalt, kuid siiski rohkem sakslastel. 1941. aasta talvel ei osatud veel prognoosida sakslaste rüüstamiste ulatust. Sõda Venemaa vastu alles võttis hoogu ja kokkuvõtteid Eesti koolide ja koolivara hävingust Saksa okupatsiooni ajal sai hakata tegema aastaid hiljem. Kui tugineda nõukogude trükistele ja teatmeteostele, siis olid kaotused korvamatud. Eestis purustati täielikult 275 ja osaliselt 315 koolihoonet ning hävitati 75% õppevahendeid. Teise allika põhjal need purustused nii suured ei olnud ja mainitakse vaid 163 koolimaja hävitamist.

Punaarmee taandumisega Eestist 1941. aasta suvel kukkus nõukogude võim ja taastati vabariigiaegsed omavalitsused. Peagi asendati need Saksa sõjaväe ja tsiviilorganite kaksikvõimuga. Sõjaväelise võimu kehastajaks oli Saksa armeegrupi Nord tagalastaap asukohaga Võrus. Tsiviilvõimu esindas Eesti Omavalitsus Eesti kindralkomissariaadi alluvuses. Kindralkomissariaadile allus ka Tallinnas Tõnismäel paiknev haridusdirektoorium, millele kirjavahetuses korduvalt viidatakse. Haridusdirektooriumi ja omavalitsuse juhiks oli Hjalmar Mäe, kes omakorda allus Eesti kindralkomissariaadile.

Koolilapsed külmas ja pimeduses
Pärast suvesõda muutus õppetöö korraldamine Võrumaa koolides eriti komplitseerituks. Kõige raskem probleem oli koolide ettevalmistus uueks õppeaastaks. Valgjärve algkooli juhataja ettekandest 1. augustil 1941: „Kuna sõjaolude tõttu on Valgjärve Algkooli remonttööd seni ajani tegemata (ei leidunud tööde võtjat), sellepärast on koolil selleks otstarbeks endisest Võru Maakonna Rahandusosakonnast avansina saadud 700 rbl. kasutamata. Nüüd Võru Maksuamet nõuab, et see raha saaks makstud Võru Maavalitsuse kassasse.” Juhataja taotles jätta raha edasise remondi tarvis.

Peale ruumide remondi kujunes koolide igapäevaseks mureks küttematerjali, valgustuse ja koolitarvete hankimine. Raske on hinnata, milline neist kujunes valdavaks. Kui talve hakul saadi sõjaväelt kooliruumid kätte, siis oli see ainult asja üks pool. Enamasti olid ruumid laastatud, koolimööbel põletatud ja küttepuud laiali tassitud.

Talv 1941/42 oli suhteliselt karm, eriti märtsikuu. Mitmest koolist on saabunud teateid kooli ajutisest sulgemisest külma tõttu. 19. märtsil teatati Mõniste algkoolist, et õppenõukogu otsusega on õppetöö 20. ja 21. märtsil katkestatud, kuna alates 16. märtsist on laste kooli ilmumise ajal olnud temperatuur alla miinus 20 ºC. Samasisuline teade saabus Lepistu koolist. Kütte puudumise tõttu jäid klassiruumid kütmata, kuigi eeskirja kohaselt pidi ruumides olema vähemalt 17 kraadi sooja. Kütte nappus sundis mitmes koolis ajutiselt õppetööd katkestama.

Kooli sulgemisest teatas Põlva valla Peri algkooli juhataja kt 19. märtsil 1942. Koolile olevat puid küll toodud, kuid ainult 3,5 m³. Neist jätkuvat mõneks päevaks, sest koolil on 10 küttekollet.

Õpilaste alaliseks mureks oli koolijalatsite ja -riiete puudus. Põlva valla Adiste koolijuhataja R. Armuliku kirjast koolivalitsusele 24. detsembril 1941: „Käesolevaga teatan, Põlva v. Adiste Algkoolis õpib 25 õpilast Mooste vallast, kes vajavad jalanõutarbeid, kuid Mooste valla omavalitsus ei ole käesolevani ses asjas midagi ära teinud, kuigi selleks on astutud samme kooli kui ka õpilasvanemate poolt. Samas on Põlva vallavanema korraldus, et Põlva valla omavalitsuse poolt hangitud jalanõutarbed tuleb välja anda vaid Põlva v. elanike lastele.”

14. jaanuaril 1942 on maakoolivalitsus saatnud järelepärimise Mooste vallavalitsusele: „Maakoolivalitsuse andmeil andis Maavalitsus valdadele korralduse, mille järgi pidi vald 1941. a. novembris esmajärjekorras õpilasi varustama pastlanahaga. Palume teatada, mida on selle nõude täitmiseks teinud Mooste vallavalitsus.” Näib, et esialgu veel mitte midagi, sest 16. jaanuaril järgneb Adiste koolijuhatajalt teine kiri maakoolivalitsusele, milles ta teatab, et õpilased on jätkuvalt ilma jalatsiteta.

17. jaanuaril 1941 vastab Mooste vallavalitsus maakoolivalitsusele, et elanikkonna jalanõudega varustamiseks saab vallavalitsus vaid kolm paari pastlaid päevas. „Selle väikese arvu pastaldega varustab vallavalitsus eeskätt metsatöölisi ja teisi majanduse alal tegelevaid töölisi. Kooliõpilaste rahuldamiseks sarnase väikese pastlanaha hulga juures ei ole mingeid väljavaateid.” Kuid koolivalitsus oli visa oma joont ajama ja uus kiri saadeti lahendamiseks maavalitsuse majandusosakonnale.

20. märtsil 1942 teatas maakoolivalitsus Mooste vallavalitsusele, et nahakauplusest on välja viimata 35 koolilapsele eraldatud pastlanahk. „Võru Maakoolivalitsus palub need kohe välja võtta ja anda õpilastele hädavajalikkuse järjekorras. Andmeid selle kohta tuleb Teil küsida koolijuhatajailt, seejuures silmas pidades ka Teie valla lapsi, kes õpivad naaberkoolides.”

Lapsevanem Karl Oper kirjutab Orava vallast: „Mul ei ole üldse võimalik praegu kooli saata oma last, sest lapsel puuduvad riided ja jalanõud. Koolis käib mul siiski üks poeg, kellele jõudsin riided muretseda ja kooli poolt anti üks paar pastlaid, kuna teise lapse jaoks ei saanud ka pastlaid. Mul on küllalt suur pere: 5 väikest last. Kuna väike talu kohake ei jõua üleval pidada sarnast suurt peret ja pole ka kuskilt saada mingisugust jalanõude ja riide kraami. Läinud aastal sain lastele toetust rahas 38 krooni kuus, kuna nüüd pole mingisugust abi kuskilt saada. Kõiki ülaltoodud asjaolusid arvesse võttes, loodan et minu avaldis rahuldatakse ja vabastataks minu laps kooli trahvi rahadest.”

Vastuses lapsevanema kirjale teatas koolivalitsus, et rahaline karistus on jäetud muutmata, kuna koolivalitsuse andmeil on pereisa ise suurel määral süüdi laste puudulikus koolivarustuses. Laste koolitamine on vanemate kohustus ja koolijuhataja põhjendatud ettekande korral võetakse lapsevanem kohtulikule vastutusele.

Sugugi väiksem polnud koolide mure valgustuspetrooli hankimisega. Maakoolides enamasti puudus elektrivalgustus ja tavaliseks valgustusallikaks oli sel ajal petrooli- või gaasilamp. Tallinna Linna Pedagoogilisele Muuseumile alluva keskfilmiameti järelepärimisele Võrumaa koolide elektrivalgustuse kohta vastas maakoolivalitsuse juhataja J. Noormets, et Võrumaa koolidest on elektrifitseeritud vaid väike osa.

Vähese elektrivarustatuse tõttu soovitas Noormets luua õppeotstarbeliste filmide näitamiseks Põlvas, Räpinas, Rõuges, Vastseliinas ja Võrus alarajoonid, kus oli püsiv elektrivarustus.

Lõplik aruanne on valminud 1. juulil 1943. Ülevaatest on näha, et elektrivalgustus oli Võrumaal 18 koolis. Elektriga olid varustatud põhiliselt need vallad ja koolid, kus oli võimalik kasutada Võhandu jõe hüdroenergiat või ka muud looduslikku ressurssi, näiteks turvast. Võru auruelektrijaama köeti kohaliku turbaga, mis andis elektrit linna ettevõtetele, koolidele ja ametiasutustele. Turbarabas said teenistust vaesemad inimesed ja ka õpilased: nad varusid talveks turvast elektrijaamale ja teenisid endale kooliraha.

Rõuges andis elektrit koolile Tindioru nõlvale rajatud allikaveelise toitega Johansoni turbiin.

Elektrivalgustus oli sõja ajal suur luksus ja vähestele kättesaadav. Peri kool sai kasutada 110-voldist alalisvoolu ainult õhtuti kaks-kolm tundi. Põlva alg- ja täienduskoolis oli voolu kasutamise võimalus üksnes koolijuhataja eluruumis ja kantseleis. Vastse-Roosa koolis oli erandina kasutusel vahelduvvool, kuna ülejäänud koolid said 220-voldist alalisvoolu. Peamine – turbiine ja generaatoreid sai käitada üksnes seal, kus oli piisavalt vett ja vee langust.

Erineva pinge ja voolu iseloomust tulenes vajadus eritüübiliste filmiaparaatide tellimiseks. Kuid see takistus oli ületatav, sest kogu vajaminev aparatuur ja filmid telliti filmiameti vahendusel. Omamoodi kentsakas kiri saabus 1943. aasta jõulude eel Võru filmiameti juhatajale Felix Toodele B[erta] Iherilt Osulast.

„Saadan tagasi aparaadi, aga läbipõlenud lambiga. Sain näidata vaid ühe filmi ja teisegi alata, kui veski juurest heldel käel saabus selline hoog voolu, et ampermeeter (ilmselt siiski voltmeeter – E. K.) hüppas kaugele üle punase kriipsu. Ma praegugi ei tea veel, mis oli sellise helde annuse põhjuseks. Kardan aga väga, et oma osa selles oli ehk arvukatel veskilistelgi, kuna tänapäeval jahukotid on ju sootuks tähtsamad kui pisikeste poiste-tüdrukute süütu rõõm.”

Filmiameti juhataja eestkostel sai kool peatselt uue lambi oma filmiprojektorile. Plaaniväliseid voolukatkestusi ja pinge kõikumisi, mis põhjustasid arusaamatusi, tuli ette teisteski koolides.

Nii olid lood elektriga seal, kus olid veskid, turbiinid, generaatorid ja piisavas koguses vett. Kui lõppes vesi, oli ka elekter otsas. Siis toodi taas vana petroolilamp laudilt alla. Kuid ka petrooli ja mootorikütuse saamine toimus range eeskirja alusel, kuna need kuulusid strateegiliste materjalide hulka.

Iseloomulik tolle aja kohta on Kanepi kooli juhtum bensiini taotlemisel. Koolil oli varasemast ajast olemas bensiinimootoriga generaator, kuid puudus bensiin. Kool esitas filmiametile bensiinitaotluse, milles märgitakse mootori bensiini vajaduseks üks liiter tunnis. Selle peale soovitas keskfilmiameti juhataja Burghart Võru piirkonna filmiameti juhatajale katsetada bensiini hankimisega vähemas ulatuses piirkonnakomissari juures, kuna nii kuluka mootori jaoks puudusid keskfilmiametil ressursid.

Valgustuspetrooli hankimine ei olnud lihtsam. Petrooli eraldati range jaotuskava alusel ja mõnel juhul oli limiit vähem kui 10 kg. Sellepärast leidub kaustas arvukalt petroolitaotlusi. Esialgse arvestuse kohaselt vajasid näiteks Orava valla algkoolid 1. jaanuarini 1942 umbes 220 kg valgustuspetrooli, kirjutas ajutine vallavanem R. Järg maakoolivalitsusele.

Kui petrooli polnud, tuli valgustuse puudumisel ajada läbi üksnes loodusliku valgusega ja planeerida tunnid ainult valgele ajale. Valget aega oli talvel väga napilt ja tundide pikkust kärbiti 35 minutile. Kui ruumide kasutuse aeg oli piiratud, nagu linnakoolides, kärbiti ka õppeaasta pikkust. Eelneva põhjal võime kujutleda, kuidas võbeles Võrumaa kooliharidus sõja-aastail majanduslikes ja poliitilistes tõmbetuultes.

 

Autor: ERIK KAMBERG
Viimati muudetud: 11/05/2023 08:37:03