Vana-Piigaste koolimaja 1950ndatel. Selle kooli juhataja Paul Listakind vangistati 1941. aastal ning rohkem temast teada ei ole.

Tutvustuseks
Saksa okupatsiooni ajast säilinud Võrumaa maakoolivalitsuse kirjakogu on pikemat aega jäänud avalike pilkude eest varjatuks. Nii pidi see jääma alatiseks, sest need sajad kirjad olid nõukogude ajal määratud hävitamisele. Ainult erakordse juhuse tõttu on nad jõudnud allakirjutanu valdusse, et neist avalikkusele aimu anda. Kirjad on kogutud kausta väga pöördelisel ja raskel ajal ning peegeldavad tõetruult Võrumaa kooliolusid Saksa okupatsiooni aastail.

Paar esimest kirja on köidetud kausta veel täitevkomiteede ajal. Sellepärast on olnud kausta esialgseks pealkirjaks „Võru Maakonna Täitevkomitee Rahvahariduse osakonna kirjakogu”, alapealkirjaks „Mitmesugune kirjavahetus” aastal 1941. Viimane kiri täitevkomitee rahvahariduse osakonna juhatajale on saabunud 13.VI 1941 Võru Linna II algkooli õpetaja kohusetäitjalt Helene Sibulalt, kus Sibul taotleb järgmiseks õppeaastaks õpetaja kohta. Järgmine kiri 17.07.1941 kuulub natsiaega.

Kuigi kirjad kuuluvad otseselt Saksa okupatsiooni aega, esitavad nad tagasivaatavalt andmeid ka esimesest nõukogude ajast. Mõlemad kaustad kõrvaldati nõukogude ajal haridusosakonna arhiivist ja saadeti likvideerimisele vanapaberilattu. Nende päästmine paberihundi käest toimus viimasel tunnil. Tänu teadlikule sorteerijale, kes pani tähele dokumentide kultuuriloolist väärtust ja otsustas omal algatusel panna kaustad kõrvale asjaolude selgitamiseks. Mingil moel jõudis sõnum leiust allakirjutanu kõrvu. Tulgu ma kohale, sest homme võib olla hilja. Läksin vaatama ja pikemalt mõtlemata oli selge, et tegu on kultuuri- ja koolilooliste dokumentidega. Lühikesed „läbirääkimised” ja asi oli otsustatud.

Kõik nimetatud allikad kajastavad Võrumaa kooliolusid sõja ja ideoloogilise võitluse tõmbetuules aastail 1941‒1953. Esimestes peegelduvad Võrumaa koolielu probleemid Saksa okupatsiooni ajal. Teiste allikate taustal vaadeldakse haridusprobleeme nõukogude ajal, sealhulgas Võru rajooni TK haridusosakonna mehhanisme õpetajaskonna ideoloogilisel deformeerimisel ja Võru linna III 7-klassilise kooli allutamist nõukogulikule ideoloogiale. Mõlema asutuse juhtfiguurideks olid tõusnud inimesed, kes võimu nimel ei valinud vahendeid oma eesmärkide saavutamiseks. Võru haridusosakonna administratiivset ja ideoloogilist tööd juhtis vaadeldaval ajal Karl Savi ja Võru linna III 7-klassilist kooli ehk Võrusoo kooli õppe- ja kasvatustöö suunajana õppealajuhataja Leonora Rinken.

Sirvides neid isikupäraseid ja ajastule omases kirjapruugis vormistatud dokumente, saame ettekujutuse ideoloogilistest instrumentidest, kuidas okupatsiooni tingimustes asuti politiseerima Eesti kooli ja haridussüsteemi. Mõlema diktatuuri eesmärk oli süsteemile kuuleka massiinimese vormimine. Selle sihiga asusid mõlemad režiimid aega viitmata kallutama Eesti kooli kord bolševistliku Venemaa, kord natsionaalsotsialistliku Saksamaa suunas. Ümberkujundamise abinõuks pidi saama ideoloogiline kool ja haridussüsteem.

Eesti kooli õpilastele tähendas see pidevaid kokkupõrkeid kord bolševistliku, kord natsionaalsotsialistliku ideoloogiaga. Peale ideoloogilise segaduse valitses üldine kaos ja allakäik majanduses. Sõjast kurnatud maal, kus riiklik kord oli purustatud, kehtestati piirangud kõigele: koolile, õpilastele ja lastevanematele. Puudust tunti elementaarselt kõigest, millest olenes koolide normaalne toimimine ning õpilaste eluolu ja kooli vajadused. Raske on objektiivselt hinnata neid kaotusi, mida põhjustas suurriikide sõda Eesti haridusele ja rahvakoolile. Peale majandusliku languse tähendas sõda ja võõrvõimude vaheldumine Eesti koolile pidevaid konflikte valitseva režiimiga. Vähimagi vajaduse korral tuli koolihuvidel taanduda militaarse ülemvõimu ees. Koolielu allutamisega poliitikale kaasnesid nii ühe kui teise režiimi ajal repressioonid õpetajaskonna ja õpilaste vastu.

Pärast Venemaa võitu sõjas jätkus Eesti noorsoo allutamine kommunistlikule ideoloogiale. Eesti kooli totaalses ümberkujunduses etendasid peale võõrvõimude kahetsusväärset osa need kaasmaalased, kes aktiivselt asusid nõukoguliku ideoloogia teenistusse.

Kogutud andmete põhjal paistavad Võrumaa hariduselu ideoloogidest eriti silma nooremagronoomi kutsega Võru haridusosakonna juhataja 1951–1954 (NLKP liige – 1953) Karl Savi (1924), Võru linna III 7-klassilise kooli õppealajuhataja Leonora Rinken (1920–2006) ja ilma kutseta värvatud sama kooli direktor Paul Üksik (1921–2003).

Kui taastati Eesti Vabariik ja taastati inimõigused Eestis, siis kuulutati kommunistlik ideoloogia inimkonna kõige võikamaks ideoloogiaks. Sellega on nimetatud Võru hariduselu kommunistlikud ideoloogid noorte kasvatamisel kommunismi vaimus vähemalt eetilises plaanis teeninud õiglase hinnangu. Rinkeni isiklik initsiatiiv õpilaste allutamisel kommunistlikule meelsusele on vormistatud nõukogude riigi kõrgeima ehk Lenini ordeniga. Selle väärsus ei kuulu edasikaebamisele ja see jääb alatiseks Rinkeni biograafias ehedaimaks süüdistuseks kui mistahes kohtuotsus. Kui sõja jalgu jäänuil puudusid enamasti valikud, siis ideoloogia valik oli igaühel südametunnistuse küsimus. Rinkeni valikuks oli ja jäi inimvaenulikem ideoloogia, mille põhimõtted lubasid ilma igasuguse põhjuseta süüdistada kooliõpilasi riigi reetmises, vangistada ja saata neid sunnitööle.

Võru tööstustehnikumist vangistati 1949. aastal Koit Perli, Vambola Kõiv, Evald Pettai ja Endel Õispuu. Endise Võru keskkooli vilistlase Ülo Leiva andmetel vangistati Võru keskkoolis Ülo Adamson, Ako Tamra, Kalle Tamra, Elmo Kera, Volli Lukats, Väino Tobre, Lembit Lepp, Ülo Leib, Vambola Paloots ning teisigi rahvuslikult meelestatud õpilasi. Süüdistuskokkuvõttes fikseeriti kaks punkti: kodumaa reetmine ja kuulumine keelatud organisatsiooni. Paarkümmend aastat hiljem kohtasin kursusekaaslast Evaldit Võrus. Hallipäine mees astus juurde, teretas ja küsis ebalevalt: „Erik, kas sa mind mäletad veel?” ‒ „Evald, kallis sõber, kuidas siis ei mäleta! Muidugi mäletan”, ja pisarad veeresid silma. See kohtumine jäi meil viimaseks.

Nende ja paljude teiste koolipoiste tervis murti Karagandas ja Vorkutas. „Mille eest?” tahaks küsida. Aga selle eest, et põhimõttelised kvislingid saaksid häirimatult jätkata oma reeturitööd Eesti koolis. Kes olid pealekaebajad ja missugune oli kooli osa nende õpilaste ülesandmisel, pole keegi selgitanud. Veelgi enam, neidki säilinud andmeid on tabanud siin ja seal saatuslik häving.

Mõne aasta eest levis teade, et oluline osa Võrusoo kooli arhiivist on hävinud. Põlengu ulatus on meile teadmata, kuid vähemalt 1953. aasta lõpetajate osas laiub arhiivis tühi koht. Siiani levis kumu, et arhiivi sattumine puukuuri ja kuuri põleng oli juhuslike sündmuste juhuslik käik. Tegelikult nii see ei olnud. Arhiivi põleng korraldati sihilikult kooli juhtfiguure kompromiteeriva dokumentatsiooni hävitamiseks. Jääb üle tõdeda, et suur osa allikatest, mida järgnevas töös on kasutatud, on olnud vähemalt korra hävimise ohus. Ainult soodsate sündmuste kokkulangemisel on õnnestunud osaliselt neid päästa.

Võrumaa õppejõudude represseerimine bolševike võimu esimesel aastal 1941
Repressioonid Eesti kooli vastu algasid esimesel nõukogude aastal ja jätkusid ka pärast sõda. Nõukogude aastale järgnes Saksa okupatsioon ja nii, kuidas vaheldusid režiimid, vaheldusid vaated ja ideoloogiad. Sõjaväe ja riigiametnike järel asuti represseerima Eesti intelligentsi ja haritlasi. Kooli ja õpetajaid süüdistati kord bolševismimeelsuses, kord natsismilembuses, kuigi kool püüdis jääda kooliks niikaua, kui olud lubasid.

Esimene suurem terrorilaine tabas Eesti kooli bolševike võimu esimesel aastal, kui alustati rahvuslikult meelestatud õpetajate kõrvaldamist. Õpetajaid vallandati, vangistati või saadeti asumisele. Vallandamise põhjus võis olla poliitilise või sotsiaalse värvinguga, mida ei tavatsetud üldse motiveerida. Võru maavalitsuse haridusosakonna inspektori H. Kõlli kiri Võrumaa Teatajale 2. detsembril 1941 peegeldab personaalselt Võrumaa õpetajaskonna represseerimist esimesel nõukogude võimu aastal.

Valdavalt on kirjakogus õpetaja mõistes kasutusel sõna „õppejõud”. Kirja põhjal oli 1940. aasta võimu ülevõtmise ajal Võrumaa alg- ja täienduskoolides 296 ning kesk- ja kutsekoolides 66 õppejõudu. Esimeste vahistatute hulgas olid Tsolgo algkooli juhataja Eduard Marjak, Kuldre algkooli juhataja Karl Taal ja Võru linna I algkooli õpetaja Alfred Plakk. Hiljem Plakk vabastati vanglast, kuid küüditati siis Venemaale.

14. juunil 1941 jätkus õpetajate küüditamine Võrumaalt. Nende hulka kuulusid 13 omariiklusaegset ja kaks nõukogudeaegset õppejõudu. Õnneks või õnnetuseks suutis Vana-Piigaste algkooli juhataja Paul Listakind esialgu end küüditajate eest varjata. Mõni päev hiljem Listakind tabati ja paigutati Tartu vanglasse. Listakindi vangistamisega lõpevad kõik teated temast. Tõenäoliselt ta tapeti, nagu tapeti paljud tema saatusekaaslased. Ka vangla ohvrite nimekiri ei too selgust, sest enamik hukatutest jäi tundmatuks.

Maakooli valitsuse andmetel küüditati nimeliselt õpetaja Hilja Juurse, Mõniste algkooli õpetaja Elle Verrev, Kiuma algkooli õpetaja Marie Pallosson, Viitina algkooli õpetaja Ene Pint, Urvaste algkooli juhataja Julius Jaek, Vastse-Roosa algkooli juhataja Theodor Pettai ja sama algkooli õpetaja Anna Pettai, Väimela algkooli õpetaja Elsbet Laane, Rõuge täiendusklassi õpetaja Elmar Kussal ja Võru gümnaasiumi õpetajad Aado Talussaar, Jaan Hist, Ellen Kisand ning Jaan Kisand. Võru naiskutsekoolist küüditati õpetaja Elvine Hist ja Räpina aianduskeskkoolist Endel Reimand. Võru õpetajate seminarist küüditati Johannes Käisi abikaasa, seminari harjutuskooli juhataja Anette Budkovski-Käis.

Õpetajate õpetaja Johannes Käisi katsumused seisid alles ees. Need algasid 1946. aastal, kui „Pedagoogilise kirjanduse” väljaandel ilmus Käisi tööde kogumik „Valitud tööd”. TRÜ pedagoogikakateedri juhataja Aleksander Pint: „Meid üllatab J. Käisi „Valitud tööde” vastutava toimetaja A. Areti ja „Pedagoogilise kirjanduse” vastutustundetus ja ning asjatundmatus nõukogude pedagoogika alal.” Rahva Hääles 12.10.1946 ilmunud Pindi artiklist algab avalik nõiajaht Käisi vastu. Kui Käis 1950. aastal suri, ei võinud ükski väljaanne seda fakti poole reagagi meenutada, isegi mitte „Nõukogude kool”, mida Käis oli aastate jooksul toimetanud.

Bolševike võimu esimesel aastal vahistati või küüditati Võrumaalt ja Võru linnast 20 õppejõudu.

Mõnel neist õnnestus peagi saata kodukanti teateid enda ja saatusekaaslaste elust. Kiuma algkooli õpetajalt Pallossonilt saabus 5. oktoobril Novosibirskist Kiuma postiagentuurile lahtine postkaart, kus ta teatas väljasaadetute grupi jõudmisest Siberisse. Novosibirskisse saabuti raudtee-ešelonis 5. juulil. Seal asutud laevale ja teekond jätkunud mööda Obi jõge põhja suunas. Postkaart oli kirjutatud 9. juulil.

Usuliste veendumuste põhjal vabastati ametist kolm õppejõudu. Nendest üks ennistati ametisse, kuid väljaspool Võrumaad. Omal soovil lahkus 37 õpetajat, kes siirdusid mujale või vahetasid elukutset. Teised õpetajad, kes nõukogude ajal vallandati, ennistati natsiajal kohtadele. Suur-Saksamaale asusid elama II Võru algkooli õpetaja Meeri Plakk, Võru gümnaasiumi õpetaja Arnold Graf, Väimela põllutöökeskkooli õpetaja Alfred Pless ja naiskutsekooli õpetaja Hele Freimann. Lisaks neile läks kaheksa õppejõudu pensionile.

Lõplikud nimekirjad kesk- ja kutsekoolide õpetajate kohta 2. detsembril 1941 veel puudusid. Õppetöö pidi maakonnas algama 1. novembril 1941. Tähtajast hoolimata polnud detsembri algul paljudes koolides veel õppetööd alustatud. Viivituse peamiseks põhjuseks oli Saksa sõjavägi, kes ei olnud nõus kooliruume vabastama. Võru linnas olid detsembri hakul veel kõik suuremad koolihooned sõjaväe valduses. Sel põhjusel hilines õppeaasta algus Võru gümnaasiumis, Võru tööstuskeskkoolis, naiskutsekoolis ning kõigis linna algkoolides. Võrumaa koolivõrgu tihedusest ja eripärast annab ülevaate maakonna koolide nimekiri 24. oktoobrist 1941, mille alusel eraldati koolidele piiritust. Nimekirjas esineb 101 algkooli ja 13 keskõppeasutust.

Algkoolide suurus klassikomplektide põhjal kõikus ühest kuueni. Üldjuhul olid koolid kahe- või kolmeklassilised, kuid 12 kooli olid ka ühe klassikomplektiga. Seitse kooli töötasid neljaklassilistena, neli olid viieklassilised ja viis kooli (põhiliselt linnakoolid) olid kuueklassilised.

Keskastme koolidena töötasid Võru eragümnaasium, Võru eraprogümnaasium ning Võru erareaalkool, mis 1940. aastal ühendati Võru keskkooliks. Kutsehariduskoolidena töötasid Võrus tööstuskeskkool ja naiskutsekool, Räpinas aianduskeskkool ja Antslas kodumajanduskool. Väimela põllunduskoolil oli kolm allüksust: põllunduskeskkool, põllunduskool ja karjatalitajate kool, mis 1944 ühendati Väimela põllundustehnikumiks. Vastseliinas töötas põllumajanduse rahvakool, mille kohta meil täpsemad andmed puuduvad. Täienduskoolid tegutsesid Erastveres ja Põlvas.

Loetelust nähtub, et sõjaeelne Võrumaa oli tihedalt kaetud üld- ja erialase koolivõrguga. Nagu eespool mainitud, oli nimekirjas 101 algkooli ja 13 kesk- ja kutsehariduse kooli. Peale selle annab toimik täpse ülevaate Võrumaa koolidest, koolijuhatajatest ja klassikomplektidest koolide kaupa õppeaastal 1941/42. Samast allikast lähtuvad ka kohalikus lehes oktoobris 1941 avaldatud isikuandmed Võrumaa koolijuhtide kohta.

Kokkuvõttes kirjutab leht, et kolm koolijuhatajat on küüditatud, 45 juhatajat jäävad töötama endistel kohtadel, 24 suunab omavalitsus uuele kohale, 12 koolijuhatajat vahetavad kohta omal soovil, üks paigutatakse ümber pedagoogilistel kaalutlustel ja kuus hakkavad töötama õpetajate kohtadel, kus nad töötasid enne nõukogude korda. Kahe koolijuhataja asemele on määratud nende õpetajatest abikaasad ja kaheksa koolijuhatajat peavad Võrumaalt lahkuma. Mõnel neist tuleb poliitilistel põhjustel ka koolitööst loobuda.
 

 

Autor: ERIK KAMBERG
Viimati muudetud: 04/05/2023 08:54:43