Celsuse raamatukogu Ephesoses. Foto: Mari-Anne Leht

Türgimaale läksin eelkõige ammusel ajal kreeka hõimude alustatud, hiljem roomlaste edasi arendatud linnadest allesjäänut kaema. Ephesos, Hierapolis, Pergamon ja Trooja on tänapäeval turistide meelispaigad. Just Ephesoses sai kõige rohkem aimu, millised olid vanade roomlaste linnad. Ringkäik ühes maa-aluses linnas kinnitas, et iidsel ajal Väike-Aasias elanud rahvad olid väga ettenägelikud.

Vanad kreeklased rajasid kodust eemale linnu veekogu äärde või lähedusse. Väike-Aasiasse kerkisid enne Kristust Ephesos, tänini legendiderikkaim Trooja, antiikaja suuruselt teise raamatukoguga Pergamon ja tervenemist pakkunud Hierapolis. Neist eredaimana jäi meelde Ephesos. Seal kõndides tunnetasin, et olen mõnes Vana-Rooma linnas, kust veidi aega tagasi toimunud suure õnnetuse järel on ka ellujäänud lahkunud.

11. sajandil enne Kristust joonlaste poolt rajatud linn jäeti maha 15. sajandil ja alles sada aastat tagasi hakati seda välja kaevama. „Ephesos on üks paremini säilinud antiikseid linnu Vahemere piirkonnas. See oli ammusel ajal tähtis sadamalinn Egeuse mere ääres. Aastasadadega on meri kinni kasvanud. Praegu on linna varemete lõpust mereni üle kolme kilomeetri,” rääkis giid Helen Haas.

Antiikajal oli igas linnas kolm ehitist: teater, raamatukogu ja agoraa. Ephesoses on viimaseid kaks, esimene ülalinnas, kus toimusid diskussioonid ja poliitilised kõnelused. All-linnas, Celsuse raamatukogu parempoolsel küljel on kaarega väravad, mille läbimisel satub huviline suurele agoraale, kus antiikajal kaubeldi. Ülalinna agoraa vastas on 1400-kohaline, kreeka teatrit meenutav ehitis, kus kõneldi samuti linna asjadest.

Kui mööda pikka Curetese tänavat raamatukogu poole kõndida, jäävad paremale templite ja purskkaevude varemed, kõrgemal latrina ja teistest ehitistest allesjäänu. Tänava lõpuosas on vasakul ammuste aegade elumajade varemed ja osa kõrgendikust on kile all. Märk, et väljakaevamised on pooleli.

Peatänava lõpus seisab maailmas laialt tuntud Celsuse raamatukogu pooleldi taastatud hiilguses. Kui minna sammaste vahelt sisse, jäävad kohe silma orvad, kus hoiti raamaturulle, mida Celsuses oli 12 000. „Antiikaja suurim raamatukogu oli Aleksandrias, sellest ei ole midagi järel, järgnes Pergamon, kus oli 200 000 rulli, kuid majast on vaid koht teada, suuruselt kolmas oligi Celsus,” täpsustas giid.

Raamatukogu ees Curetese tänav lõpeb ja 90-kraadise pöörde järel algab lühike Marmori tänav, mis viib teatrini. Suurt kreeka teatrit kasutatakse kontserdipaigana tänapäevalgi. Selles on kohti 25 000 inimesele.

Teatris esinejatele mõeldud käigu kaudu väljume Sadama tänavale, mis linna õitsengu ajal viis sadama ja mereni, nüüd lõpeb lai, sammasterea vahel asuv tänav võsaga.

Kuulus Artemise tempel, mis kaks korda hävis ja ehitati suuremana üles, hävis lõplikult 401. aastal. Teada on, et see tempel, mis oli oma aja üks seitsmest maailmaimest, asus Ephesosest väljas, kuid täpne asukoht on teadmata.

Ephesos on õnneks UNESCO kaitse all.

Hierapolis, Pergamon ja Trooja
Kui Ephesoses on kerge linna tajuda, siis teiste antiiklinnade varemetes oli esmakordsel külastamisel linna kui tervikut tunnetada raskem. Ühe hoone varemed ühes, teise omad hoopis teisel küljel, kolmandast ei ole jälgegi jne.

Hierapolises oli meie ajalgi lõunast põhja poole viiv sirge peatänav. Linnas oli AD kolm suurt maavärinat. Nii 17. kui ka 60. aastal toimunud maavärina järel ehitati linn üles, kuid 14. sajandi keskel olnud maavärin hävitas Hierapolise ja see jäeti maha.

Siseneme lõunaväravast. Vasakul on ammuste ehitiste detailid, kaugel paremal kõrgemas kohas suur ehitis. See on teater, mis ehitati teise sajandi alguses keiser Hadrianuse külaskäiguks.

Hierapolist jäävad meenutama väljakaevamise ajal välja tulnud kümned ehitusdetailid, ehted ja sarkofaagid kohalikus muusemumis ning sajad skulptuurid ja detailid aiaga piiratud alal, need ootavad restaureerimist.

Hierapolise tänapäeval suurt rohelist ala läbis omal ajal peatänav, mille põhjapoolses otsas asub nekropol. Linna teati kaugel ajal kui raviva veega paika, kuhu sõideti terveks saama. Kõik ei saanud terveks ja jäidki Hierapolise mulda.

Selle hea auraga ammuse linna ühel küljel on lai ja kõrgelt langev justkui valge vahuga kaetud ala. Omanäoline vaatepilt, eelkõige alt, sest linna asukoht on kõrgel. Allikast tulev 17 soojakraadiga vesi moodustab kaskaadi. Juba antiikajal peeti Hierapolise termaalvett ravivaks ja tänu sellele rajatigi kõrgele tasandikule linn.

Pergamoni akropol asub üle 300 meetri merepinnast. Huvilisi viib mäele köisraudtee. Natuke jalavaeva ja olemegi ülalinnas.

Pergamoni valitsenud Attaliidide dünastia viimane esindaja pärandas selle Rooma impeeriumile teise sajandi esimesel poolel. Näeme roomlaste ajal ehitatud templitest allesjäänud sambaid, tühja platsi, kus ilmselt asus kuulus raamatukogu, mille järgi paljud Pergamoni teavadki.

Siinne teater on ülalinnast veidi allpool, väga järsul küljel. Teatris istujad nägid all asuvat tervendavat raviasutust, mida loeti üheks kuulsaimaks Rooma impeeriumis.

Kuulus on ka siinne Zeusi altar, mille asukoht oli Pergamoni ülalinnast allpool. Tänapäeval kasvab selle koha ees suur puu. Kuna sakslased asusid Pergamoni 19. sajandi teisel poolel välja kaevama, viidi altar Berliini, kus see on siiani.

Troojast on nii palju kirjutatud, et iga huviline teab Trooja sõjaga seotud kangelasi, jumalaid, sealseid sündmusi ning sedagi, et sakslane Heinrich Schliemann korraldas 19. sajandi teisel poolel kolm korda väljakaevamisi.

Vähem teatakse, et väljakaevamistel leitud esemed on nüüd Venemaal. Schliemann jättis mõned leitud ehted oma naisele, kuid suure osa viis Saksamaale. Venelased varastasid viimase sõja ajal Trooja leiud ja viisid Venemaale, kus need on siiani.

Maa all ja maa peal
Kapadookias oli esimeseks sihtkohaks üks maa-alune linn. Selliseid linnu on piirkonnast leitud juba 40. Kui vanad need linnad on, ei ole teada, teatakse, et veel 8. sajandil varjusid kristlased neisse vaenlaste eest.

Selliste linnade tekkele aitasid kaasa kümneid miljoneid aastaid tagasi piirkonnas pursanud vulkaanidest tekkinud basalt ja tuff, kuhu oli kerge käike ja ruume uuristada. Esmalt rajati maa peale küla või linn ja selle alla 20 meetri või veelgi sügavamale ruumiderikas varjend. Nende rajamisel oli kõik läbi mõeldud: vee saamisest ventilatsioonini ning ruumid ka varjule toodud loomadele.

Osa maa-alustest linnadest on tänapäeval kasutusel ladude ja keldritena, mõnes veel elatakse.

Konstantinoopolisse rajasid bütsantslased maa alla suure veehoidla, millest on tehtud turismiobjekt. Veidi kõhe, kuid teisalt huvitav oli peaaegu pimedas võimsate sammaste vahele põrandale asetatud kõrgemaid aluseid mööda liikuda, sest vesi sillerdas põrandalt vastu. Mis siis, kui hoidla täitub äkki veega, käis korraks peast läbi.

Türklased eelistavad aga värsket vett ja nii jäi nende poolt linna vallutamise järel 1453. aasta aprilli lõpul veehoidla kauaks kasutuseta.

Viimase vastas asub Bütsantsi arhitektuuri kuulsaim ehitis, õigeusu kirikuks rajatud Hagia Sophia, mille praegune hoone avati suure pidulikkusega 538. aastal keiser Justinianuse poolt ning muudeti mõni aasta tagasi taas mošeeks. Kahjuks jättis see ehitis mind ükskõikseks. Ehk sellepärast, et praeguse mošee sisemuses on mosaiigid kaetud, sest islam ei luba inimfiguure kujutada, ja kaunil marmorpõrandal on paks roheline vaip. Igaüks saab istuda vaibale seal, kus meeldib. Tunnetasin ennast liigsena.

Konstantinoopoli vallutamise järel muutsid türklased hoone minarettide lisamise ja mosaiikide ülekrohvimise järel mošeeks. Vabariigi ajal tegi president Atatürk sellest muuseumi. Hea on see, et vallutajad jätsid hoone alles.

Muidugi uudistasime sultanite residentsina tuntud Topkapi paleekompleksi, mida asuti mõni aasta peale linna vallutamist rajama. Kompleksist sai muuseum 1923. aastal, kui viimane sultan sunniti troonist loobuma ja Türgist sai vabariik.

Vaated Topkapi neljandalt õuelt Bosporuse väinale ja Kuldsarve lahele on liialdamata hingematvad, külastatavatest hoonetest jäi eredamalt meelde sultan Ahmed III raamatukogu. Ta valitses 1673. aastast 1736. aastani.

Kogemused ja teadmised Türgist
Parem on, kui te Türgimaal reisides õnnetusse seisu ei satu, kuigi keegi ei tea kunagi, millal temaga midagi juhtuda võib. Teisalt, võõra riigi raviasutuses olemine lisab kogemuse.

Ühel päeval selgus, et Kapadookias asuva keskmise suurusega Nevsehiri linna kiirabi ennast oodata ei lase. Edasine pakkus imestamist. Haigla erakorralise meditsiini osakonnas töötasid õdedena noored mehed, igaüks riides nii, nagu kodunt väljus. Ei ühtegi nimesilti. Arst jõudis abivajaja juurde viietunnise ootamise järel. Noormeestest õed sidusid veenivere võtmise eel käsivarrele midagi kummikindataolist. Kõik kasutatud asjad jäeti samasse kohta.

WC oli närusemas seisus kui turismikohtade tualetid. Oma lamava lähedase juurde tuli igaüks vabalt tänavalt ja igal ajal.

Pass võetakse abivajaja sissetoomisel ära ja tagastatakse arve maksmise järel. Ka välismaalane peab arve liirides maksma. Arvenumbri suurusega selles riigihaiglas kitsid ei oldud. Seega: reisile tasub alati rohkem raha kaasa võtta, siis ei jää ootamatute kulutuste järel rahakott hõredaks.

Poodides pakkusid kaupa eranditult mehed, enamasti noored ja keskealised.

Meie giid, kes on viimaste aastakümnete jooksul Türgis ligi 200 korda käinud ja teab sellest maast kindlasti rohkem kui keskmine türklane, jagas bussis tähelepanekuid.

Esimese reisipäeva hilisõhtul võttis meid Nevsehiri lähedal asuvas lennujaamas, Kapadookia keskosas vastu Türgi giid Mehmed, vahetu suhtleja, abivalmis ja Eestiski käinud.

Miks meil pidi olema kaks giidi olukorras, kus grupi giid valdab nii türgi kui ka inglise keelt? Türgis kehtib seadus, mille kohaselt ei tohi ükski teisest riigist tulnud turismigrupp kohaliku, litsentsi omava giidita ringi liikuda ja seda kontrollitakse. Veendusime selles, kui ühel teelõigul pidasidki kontrollid meie bussi kinni. Kui oleksime Türgi giidita, läinuks meil mõne minuti asemel kaua aega ja väga täbaralt. Turiste sõidutavatel bussidel peab olema spetsiaalne monogramm esiaknal.

Maa ja metsaga on selles riigis hoopis teistmoodi lood: põllumaa kuulub peredele, mille liikmed võivad seda ka rentida, mets aga 100% riigile. Põldudel kasvatatakse nisu, otra, maisi, läätse, kikerhernest, türgi uba, suhkrupeeti, puu- ja juurvilju, päevalilli ning riigi läänepoolses osas ka kartulit.

Naftat Türgis ei ole, seda veetakse sisse Iraanist ja Iraagist ning töödeldakse riigi viies nafta rafineerimise tehases.

Türklastel on kodudes meiega võrreldes vähem asju, mööblit ja raamatuid. Kui meil on ühe inimese kohta kodus ligi 200 raamatut, siis neil vaid tosin.

Loomult on türklased elavad ja avatud ega jäta probleeme enda sisse, isegi pisema asja peale tõstetakse häält. Nägime-kuulsime seda ühes linnaliini bussipeatuses Istanbulis, kus paar bussi ootavat meest tõrelesid kurjalt turismibussi juhiga, kes oma sõiduki nende meelest liiga peatuse lähedale seisma jättis.

Türklased on väga külalislahked, aga kui nad tõde ei taha avaldada, siis valetavad või leiavad ettekäände äraütlemiseks. Üks vaimulik vastas ettepanekule ühise pildi tegemiseks, et ei saa pildile tulla, kuna jalg valutab.

Kaetud peaga naisi on avalikus ruumis aina rohkem. See komme hakkas taas juurduma 2007. aastal, kui toonase presidendi abikaasa ilmus rahva ette kaetud peaga. Pea katmise tava on islamiga seotud, kuna araabia kultuuris on juuksed naise seksuaalsem osa. Naine võib küll katmata peaga liikumist eelistada, kuid osal tuleb alistuda oma või abikaasa pere nõudele pea katta. Näo katmine siin levinud ei ole.

Lõpetuseks veidi arve. Türgis elab 85 miljonit inimest, neist ligi neljandik 39 linnajaoga Istanbulis. Linnas on 800 bussiliini ja kaheksa metrooliini ning üks trammiliin vanalinnas. Autosid on linnas pea viis miljonit. Päevas sõidab linna metrooga keskmiselt kaks ja bussidega neli miljonit inimest.

Vaid kolm protsenti Türgi pindalast asub Euroopas, ülejäänud Aasias.

Lühike uue maaga tutvumise reis on hariv, kui giidid on asjatundjad. Meil olid. Nähtule-kuuldule lisaks leidsin tee Türgi kuulsaima kirjaniku Orhan Pamuki raamatuteni.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 27/04/2023 08:53:43