Seenekujuline kalju El Fungi - üks saare vaatamisväärsusi. Foto: Urmas Paidre

Sinise ja sooja Türreeni mere rüpes Itaalia rannikul paiknevad üksteisest Kalevipoja kiviviske kaugusel Capri saar, Ischia saar ja Napoli linn. Sealsamas asub ka legendaarne Rooma-aegne linn Pompei. Seega kant, kuhu iga reisimisest lugu pidav inimene kord elus sattuma peaks.

Kes ei teaks laulu ühest kenast Capri saarekesest, kus kaotati oma süda palmi all istuvale neiule?! Itaalia taevasina all esitatud küsimusele „tahad sina nüüd vaid kuuluda minule” saadi jahmatav vastus, kui neiu sõrmes märgati laulatussõrmust.

Maailm tunneb saart ka selle poolest, et sealt valitses kunagi meie ajaarvamise alguses kogu Rooma impeeriumit Tiberius, eestlaste jaoks on oluline, et seal maalis kunagi Konrad Mägi.

Kuulsa saare vastas üle Napoli lahe asub teise tuntud laulu kangelane: „Oo, kaunis Napoli”. Võrdsel kaugusel nii Caprist kui Napolist asub vulkaanilist päritolu, imekaunis ja turistide hulgas hinnatud Ischia saar, moodustades nõnda otse kui vaatamisväärsuste kolmnurga Vahemeres Napoli lahes.

Kui odavlennufirma viib odavalt Napolisse, siis on võimalik külastada kõiki neid kolme ühe reisiga. Ajaloohuvilistele on muidugi tõeliseks tõmbenumbriks ka sealsamas kandis asuv maailma kuulsaim arheoloogiline ime – Vesuuvi vulkaanipurske tuhast väljakaevatud legendaarne Pompei, aga viimane nõuaks juba eraldi lehelugu ja näiteks lastega reisijatele tuleb pigem ikka imeilusaid saari soovitada.

Nõnda oli ka meie kaheperelise reisiseltskonna kindel valik Ischia saar (hääldatatakse eesti keeles Iskja), mis tundus kõige paremini just sobivat perepuhkuseks. Eks omamoodi huvi kruvis üles ka ETV peal jooksnud Itaalia kvaliteetseriaal „Minu geniaalne sõbranna,” mis baseerus Elena Ferrante „Napoli novellidel”. Läbi seriaali oli pärastsõjajärgse Itaalia kosuval keskklassil ikka unistuste puhkus just nimelt Ischia saarel.

Turistide Meka
Loomulikult pead arvestama, et sa pole saarel ainuke turist, aastas saabub kõigest 46-ruutkilomeetrisele saarele, kus kohalikke elanikke vaid 67 000, kokku ca viis miljonit turisti! Ju siis on saarel midagi sellist pakkuda, mis rahvast peibutab. Lummav loodus, hoomatav suurus, ilusad rannad, Vahemeri, kitsaste tänavatega pisikesed saare linnakesed ja muidugi kuulsad termid, mille looduslikult soe ja mineraaliderohke vesi pressib välja vulkaanilise saare südamikust.

Iseenesest ongi saar moodustunud siis kui umbes 55 000 aastat tagasi vulkaan purskama hakkas ja saarele korraliku vundamendi rajas. Viimast korda purskas saarel siis, kui meil Eestis muistne vabadusvõitlus oli lõpule jõudnud, aga Jüriöö ülestõus oli veel ees – ehk aastal 1302.

Esmalt asutasid saare vanad kreeklased, valitses ka valitseja Hispaaniast, aga pikem ajalugu jäägu neile ise avastada, kes ise koha peale lähevad. Igal juhul juba 19. sajandi Euroopa aadli jaoks oli see ihaldatud puhkusepaik. Sama jätkus ka 20. sajandil, kusjuures sajandi algusajaks muutus saar loomingurahva jaoks tõeliseks magnetiks, tõmmates kokku kunstnikke ja kirjanikke kogu maailmast.

Ja mida siin imestadagi, kui juunist oktoobri alguseni on saarel 26 kuni 35 kraadi sooja ja ühe suvekuu peale on maksimaalselt neli vihmast päeva!

Ma ei tea täpselt, kuidas need kunstnikud-kirjanikud rohkem kui sajand tagasi Ischia saarele pääsesid, aga tänapäeval käib see lihtsalt praamiga Napolist. Praame käib piisavalt tihti ja need on ka üsna taskukohased. Rendiautoga pole mõtet Ischiale minna, saar on kompaktne ning liinibussidega jõuab kiiresti ja soodsalt misiganes punkti. Ning kui seda liinibussi õhtul hilja ei tulegi, siis kohalik takso aitab välja alati.

Pisikese saare võlud
Meie rendikorter oli sadamast täpselt jalutuskäigu kaugusel. Hiiglaslik korter oli küll (nagu hiljem selgus) teatud puudustega, kuid nii avarat, vägeva terrassiga ja miljonivaatega korterit polnud meie kahepereseltskond enne näinud.

Asukoht oli selline, et kaks lähemal olevat linnakest Cassamiciola Terme ja Lacco Ameno olid mõnusalt jalutatavad. Bussiga külastasime saarega sama nime kandvat Ischia linna koos saare ühe suurima vaatamisväärsuse, Aragonese kindlusega, ja teises saare otsas asuvat Foriot ehk n-ö kohalikku kultuuripealinna. Viimase unustamatu vaatamisväärsus oli otse tormise mere kaljunukil seisev sajandeid vana ja aukartust sisendav Santa Maria del Soccorso kirik.

Mõnusa atmosfääriga saarelinnast jäi meelde ka suur viitade tulp erinevate riikide pealinnadega, et kui kaugel nad asuvad. Kõikidel pealinnadel olid oma lipuvärvid kenasti näha, aga ainukesena olid värvid kadunud agressorriik Venemaa pealinna Moskva sildilt. Kas need olid eemaldatud linnavõimude poolt või ühiskondlikus korras, võta nüüd kinni, aga iga naaberriigile kallaletungimist õigustavat Vene kodanikku võiks see korraks mõtlema panna küll.

Kindel kohustus on ära käia Aragonese kindluses, mis asub peasaarest eraldatud järsul kaljul ja tundub keskaja tingimustes täitsa vallutamatuna. Samas on ajaloost teada, et alates 12. sajandist käis kindlus korduvalt käest kätte. Keskajal elas selles kindluses natuke alla mõne tuhande perekonna, lisaks veel nunnasid, preestreid ja isegi vürste. Kaljukindluse jalamil on kividest laotud ja kujundatud silmapaistvad aiad, kus kasvavad oliivipuud, kaktused, palmid ja palju muid toituandvaid puid.

Tänapäeval on kindlus eravalduses, sinna saab osta pileti, külastada kindluse aedu, kirikuid, töötavat nunnakloostrit, muuseume jne. Elamus on garanteeritud. Naabersaar Capri on kenasti silmaga kindlusest näha ja vaadelda. Nõjatudes sajandeid vanadele müüridele ja silmitsedes Caprit, on just õige aeg ning koht telefonist välja otsida Apelsini versioon laulust „Capri saarel” ja sellel kõlada lasta.

Kuna Ischia on vulkaanilist päritolu, siis on see väga tuntud ka oma tervistavate kuuma vee asutuste poolest. Neid on saarel paras ports ja kõige odavamad need just pole. Aga ju siis külastusest saadud maapõuevee tervistavad molekulid teevad eraldatud rahalised vahendid kuhjaga tasa. Igal juhul on soojade termide külastus kohustuslik ettevõtmine, kui juba jala saarele maha oled pannud.

Kuna parasjagu polnud koolivaheaeg, siis omajagu aega kulus koolilastel e-koolis õppimisele ja rannas vedelemisele. Nädal saarel olemist on piisav, suurematest vaatamisväärsustest jäi käimata La Mortella kaunis aias, mida on tunnustatud Itaalia ühe parima botaanikaaiana. Selle rajas ühisele hiigelkrundile saarel elanud kuulsa Briti helilooja William Waltoni lesk Susana, inspireerituna Hispaania aedadest.

Igal juhul on see maaliline Vahemere saar puhkuse veetmist väärt – meeldivad elamused on garanteeritud.

Kuna lennuk saabub ja väljub Napolist, siis viibisime ka kaks ööd selles linnas ja tegime tiiru linna peal. Erinevalt Ischia saarest jättis Itaalia suurlinn ikka üsna trööstitu mulje, vähemalt meie ööbimiskoha ümbruses. Räpakas ja räämas, prügi täis – tundub, et laul „Oo, kaunis Napoli” on kirjutatud ikka väga ammu. Seega soovitus edaspidiseks – võimalikult kiiresti liikuda Napolist kas Ischia saarele, Capri saarele või pigem külastada iidset Pompeid.

Epiloog
Vaevalt olime pärast tagasitulekut koduse jaheda kliimaga ära harjuda jõudnud ja eestimaisesse elu taassulandunud, kui kogu maailma uudisteagentuurid edastasid teateid ja telepilte Ischia saarelt, kus toimus suur maalihe. Hukkus kümme inimest. Nagu telepildist sai tuvastada, asus maalihke epitsenter meie külaliskorterist loetud sadade meetrite kaugusel. Lõunamaa saare vahemerelikus idüllis olles poleks ka kõige ärevamates unenägudes osanud aimata lähenevat looduskatastroofi. On hea külastada võõraid ilusaid maid, aga elada igapäevaselt riigis, kus looduskatastroofe sisuliselt pole.

 

Autor: URMAS PAIDRE
Viimati muudetud: 13/04/2023 08:27:04