Ajalehe Postimees eestvedamisel on koostatud uuring „Eesti metsade alternatiivne hindamine“ (edaspidi MAH). Soovime antud loos lahti seletada keskkonnaagentuuri metsastatistika aluseid. Järgnevalt toome välja olulisemad erinevused.

Metsa tagavarast SMI ja lausmetsakorralduse andmetel
Andmeid metsavarude kohta kogutakse metsade inventeerimisega. Eesti metsi inventeeritakse kahel viisil, mis erinevad teineteisest nii metoodika kui ka inventuuri põhieesmärkide poolest. Silmamõõdulise lausmetsakorralduse käigus kogutud andmeid kasutatakse eelkõige metsamajandamiskavade koostamiseks, kuid nende põhjal saab ekspert koostada ka metsavarusid iseloomustavaid aruandeid. Kõik lausmetsakorralduse käigus kogutud metsaandmed kantakse metsaressursi arvestuse riiklikku registrisse (metsaregistrisse).

Selleks, et saada kõiki metsi hõlmavat ja ajakohast ülevaadet Eesti metsavarudest, alustati 1999. aastal statistilise metsainventuuriga (SMI). Statistiline metsainventuur on valikuuring, millega saab operatiivselt ja ökonoomselt teavet metsade kohta. Meetod võimaldab objektiivselt jälgida metsas toimuvate protsesside dünaamikat riigis tervikuna.

Metsakorraldus toetub silmamõõdulisele hindamisele, SMI puhul arvutatakse puidutagavara hinnangud proovitükkidel kasvavate puude mõõtmisandmete põhjal. Lausmetsakorralduse metoodika põhiolemus on kirjas metsa korraldamise juhendis: „Metsa ülepinnalisel inventeerimisel kasutatakse silmamõõdulist takseerimist, mida täpsustatakse puude vanuse, kõrguse, rinnasdiameetri, rinnaspindala ning teiste takseertunnuste määramiseks vajalike mõõtmiste, loendamiste või kaugseire andmetega.“ Meetod, mis põhineb silmamõõdulisel hindamisel, ei saa olla väga täpne. Erinevalt lausmetsakorraldusest põhineb SMI puude mõõtmisel. Puudel mõõdetakse tüve läbimõõt 1,3 meetri kõrguselt ning mudelpuudel ka puu kõrgus ja vanus. Praktika näitab, et SMI mõõtmistulemuste alusel saadakse 15-20% kõrgemad tagavara hinnangud võrreldes lausmetsakorraldusega.

Lausmetsakorralduse andmete ekslik kasutamine
MAH analüüsil kasutatud punkthinnangute aluseks võetakse lausmetsakorralduse andmed, need aga alahindavad tegelikku hektaritagavara ca 20% (samas see jääb metsa korraldamise juhendis lubatud vea sisse). Kui neid andmeid laiendada kogu Eesti metsa tagavarale saadakse ka koguhinnangus sama suur eksimus.

Laumetsakorralduse suur tagavara alahindamine sai selgeks pärast SMI puu tasemel mõõtmiste algust juba 24 aastat tagasi. Erinevuse põhjuseid on mitmeid, näiteks silmamõõdulise meetodi inimlik faktor – ülespoole eksimise kartuses metsakorraldajad pigem hindavad metsa tagavara väiksemaks.

Lisaks SMI-le on lausmetsakorralduse tagavara alahindamist täheldanud ka maaülikool oma kasvukäigu püsiroovitükkidel (KKPRT) kluppimisandmete põhjal. Näiteks, kui metsaregistri andmetel on 100-aastaste esimese boniteedi männikute keskmine hektaritagavara 356 m3/ha, siis SMI andmetel 434 m3/ha ja KKPRT alusel 432 m3/ha. KKPRT proovitükkidel klupitakse (mõõdetakse 1,3 m kõrguselt) kõik puud. Nende proovitükkide raadius on kuni 30 m ning seega nende proovitükkide tagavara hinnanguid võib väga täpseks lugeda. Taaskord näitab erinevus lausmetsakorralduse tagavara alahindamist.

Erinevust on kirjeldatud ka teaduskirjanduses, näiteks artiklis „Aerolidarilt puistu tüvemahu hindamise mudelid ning võrdlus takseeritud tagavaraga“ (Arumäe ja Lang 2016). Kahel katsealal saadi eraldistel, mille haktaritagavara oli üle 250 m3/ha, keskmiseks erinevuseks lausmetsakorraldusega 158 m3/ha ja 116 m3/ha.

Eesti ei ole üksi
Lausmetsakorralduse ja SMI erinevus ei ole kaugeltki Eesti eripära. Eesti on üle-euroopalise SMIsid koondava töögrupi ENFIN (European National Forest Inventory Network) liige. Sarnaseid erinevusi kirjeldavaid lugusid kuuleb ka teiste riikide esindajatelt. Erinevust on kirjeldatud ka teaduskirjanduses. Keskmiseks lausmetsakorralduse tagavara alahinnanguks peetakse 15-20%. Lisaks tagavarale alahinnatakse ka teisi mahulisi tunnuseid (näiteks juurdekasv). Tšehhi keskmine hektaritagavara oli SMI alusel 328 m3/ha ja lausmetsakorralduse alusel 280 m3/ha.

Kaugseire ja maapealsed mõõtmised
MAH uuringu jaoks kasutati lausmetsakorralduse andmeid, mida kaugseire meetoditega laiendati kogu Eestile. Selline meetod eeldab väga kvaliteetseid algandmeid. Nagu eelnevalt kirjas, siis alahindavad lausmetsakorralduse andmed tugevalt metsa tagavara, samasuguseid olulisi eksimusi on ka teistes takseerandmetes. Postimehe artiklis on kirjas, et igal 20ndal punktil viidi läbi kameraalne kontroll, mis sisuliselt tähendab, et 5% punktidest kontrolliti arvuti ekraanilt. Võrreldes SMI tagavaraproovitükkide kluppimistega ei ole eelkirjeldatud kontrolli täpsus kuidagi võrreldav.

Tartu ülikooli matemaatikud analüüsisid SMI metoodikat. Nad hindasid kasutatavat metoodikat üldjuhul korrektseks. Uuringu tutvustamisel öeldi selgelt: „Kvaliteetsed maapealsed mõõtmised on vajalikud ka siis, kui SMI-s võetakse ulatuslikumalt kasutusele kaugseire andmed. Kui maapealsed mõõtmised on ebatäpsed, kandub see ebatäpsus üle ka kaugseire andmete põhjal saadud hinnangutesse.“

Postimees kirjutas oma juhtkirjas: „Postimehe Fondi toetatud uurimus võttis Eesti metsamaal aluseks 900 000 paika, samal ajal kui SMI on iga-aastase aruande koostamiseks kasutanud 30 000 proovitüki andmeid. Seepärast on alus pidada lehes tutvustatud uurimust esinduslikumaks, järelikult ka täpsemaks“. Tegelikkuses sõltub täpsus kahest näitajast: proovitükkide arvust ja mõõtmiste enda täpsusest. Kuna kluppimisandmed on silmamõõdulisest inventeerimisest oluliselt täpsemad ning lausmetsakorraluses esineb süstemaatiline tagavara alahindamine, siis ei saa MAH uuringu andmeid kindlasti lugeda täpsemaks.

SMI ja RMK andmed
RMK lausmetsakorralduse andmed on sarnased erametsade metsakorralduse andmetele. Kuna RMK uuendab oma andmeid tihedamalt, siis on nende lausmetsakorralduse andmed ka ajakohasemad. Samas alahindavad ka need andmed selgelt tagavara, ehkki erinevus SMIga on väiksem kui erametsades. Postimees kirjutab: „SMI järgi oli riigimetskondade tagavara 2021. aastal 233 miljonit tihumeetrit ja RMK 2021. aasta majandusaasta aruande järgi 180 miljonit tihumeetrit.” − Selgeks tuleb teha andmete taust. 180 mln tihumeetrit on lausmetsakorralduse andmed vaatamata andmete vanusele. Kui vaadata RMK aastaraamatut, siis näeme, et tagavaraks on 197 mln tihumeetrit. RMK aastaraamatus on esitatud aktuaalsemad andmed (varasemalt tehtud metsakorralduse andmed kasvatatakse tänapäeva). Erinevus SMIga on väiksem, aga jääb alles eelpool kirjeldatud põhjustel.

Küll aga saab võrrelda RMK raiemahtu nende endi andmeil ja RMK raiemahtu SMI alusel. 2017. – 2021. aasta raiemaht RMK andmeil oli keskmiselt 4,3 mln m3, sama perioodi RMK raiemaht SMI andmeil aga 4,1 mln m3. Arvestades asjaolu, et kändude mitteleidmise tõttu alahindame vähesel määral raiemahtu (seda on keskkonnaagentuur ka korduvalt tunnistanud), lähevad kaks eri allikat hästi kokku.

Tõe kriteerium
Postimees kirjutab: „Tõe kriteeriumiks on puidu kogus, mis lageraie tulemusena lõpuks metsast kätte saadakse“. Selline tõe kriteerium ei pruugi olla tõene. Esiteks jäetakse lageraietel kasvama seemnepuud ja säilikpuud, mis on tagavara arvestuses, aga ei ole raie arvestuses. Teiseks loetakse metsa tagavaraks puude tüve maht juurekaelast ladvani. Metsast aga tihti latva välja ei tooda. Keskmisena võib ladva osakaaluks puu mahust lugeda 15%. Väiksem erinevus võib lisaks tulla veel kändude jätmisest (metsa jääb kõrge känd).

Lisaks on sageli küsimus koore arvestamises eri puidu sortimentidel. Lähenemisi on mitmeid, aga ühe enamlevinud kasutuse järgi arvestatakse palk ja paberipuitu kooreta ning küttepuitu koorega.

Segadus juurdekasvude definitsioonidega
Juurdekasvu ja raie võrdlemise võimalikkus on lõputu küsimus, millele ühest vastust ei ole. Ekspert, kes vaatab laiemat pilti, suudab neid ka korrektselt võrrelda. Tõsi on aga see, et lihtne: „raie suurem või väiksem kui juurdekasv” on võrdlusena sisutu.

Keskkonnaagentuuri eksperdid on korduvalt selgitanud juurdekasvude liike. Kahetsusväärselt eksitakse MAH analüüsis taas nende kasutamisel. Postimees kirjutab: „MAHi tulemuste analüüsimisel otsustasime kasutada juurdekasvu iseloomustamiseks keskmist juurdekasvu. Ehk siis lihtsat arvutustehet: juurdekasv võrdub metsa tagavara jagatud vanusega“. Sellise arvutustehtega ei saa me keskmist juurdekasvu vaid keskmise tagavara muudu. Keskmine juurdekasv sisaldab ka suremuse ja hooldusraietega välja minevat puitu.

Postimees võrdleb enda arvutatud keskmist tagavara muutu raietega. Sealjuures tuleks aga arvestada, et tagavara muut on tugevalt seotud vanusega. Esmalt on väga noores ja väga vanas metsas on tagavara keskmine muut väike. Teiseks on selliselt arvutatud keskmine tagavara muut maksimumis siis, kui lageraie toimuks alati ligilähedaselt mahuküpsuse eas. Kuna aga meie raied tehakse pigem vanemas eas, siis on ka ootuspärane, et raie selliselt arvutatud keskmist tagavara muutu ületab. Seega ka selliselt arvutatud juurdekasvu otse võrdlemine raiega on eksitav.

Kui Postimees võrdleb keskmist jooksvat juurdekasvu keskmise tagavara muuduga, siis loomulikult on ka tulemused erinevad. Kuna Postimees alahindab tagavara ca 20%, siis alahindab ta ka keskmist tagavara muutu samas suurusjärgus.

Keskkonnaagentuur on seisukohal, et SMI praegune andmekogumise süsteem on otstarbekas ja võimaldab saada adekvaatsed statistilised hinnangud sellistele olulistele näitajatele nagu metsamaa pindala, keskmine hektaritagavara ja kogutagavara. Loomulikult saab andmeid täpsemaks ja kasutajasõbralikumaks, selle poole püüdleb ka keskkonnaagentuur.

 

Uuring: 89% eestimaalastest pooldab metsade majandamist

89% Eesti elanikest peab metsade majandamist oluliseks, selgus Norstati läbi viidud uuringust.

Küsimusele „Kas teie hinnangul on Eesti metsade majandamine vajalik?”, vastas eitavalt ainult 3% ning 8%-l seisukoht puudus.

Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu juhatuse esimees Margus Kohava sõnul näitavad läbi aastate korraldatud arvamuse uuringud, et Eesti inimesed peavad endiselt oluliseks meie riigile traditsioonilist majandusharu, samuti nähakse seda kui üht olulisemat majanduse vedurit. „Peatselt ametisse asuva uue riigikogu koosseisu töö puhul on oluline, kuivõrd suudetakse metsa- ja puidusektori arengu säilimise ja väärindusastme jätkuva tõusu ning maaelu püsimise eest seista,“ lisas Kohava.

Küsitlus on toonud tugevalt välja kesk- ja lõunaeestlaste poolehoidu metsatööstusele, nendes piirkondades ulatub sektori töötajate arv 14 protsendini tööhõivelisest elanikkonnast.

„Eestis seisab teravalt päevakorral küsimus, kuidas hoida elu maal. Minule tundub see arutelu üsna loogiline, sest Lõuna-Eesti elu hoiavad siinsed tööandjad, kes toimetavad peamiselt Eesti jaoks traditsioonilistes majandusharudes ja annavad inimestele stabiilse sissetuleku ning kindluse homses päevas. Ükskõik, mis valdkonnast me räägime: metsandusest, põllumajandusest, talupidamisest või kalandusest, neid tugevana hoides toetame ka maapiirkondade püsimist,” ütles metsafirma Valga Puu juht ja omanik Andres Olesk.

Küsitluse järgi ei pea vaid ligi 7% vastanutest metsandust oluliseks majandusharuks. Kogu metsa- ja puidutööstuse töötajate arv Eestis ulatub otseselt ja kaudselt 60 000 inimeseni. Vastavalt Ernst & Young’i sotsiaalmajandusliku mõju uuringutele töötab Eestis umbes 3900 metsandusega seotud ettevõtet, mis loovad ligi 14% kogu Eestis loodavast lisandväärtusest.

Eesti territooriumist on metsaga kaetud üle poole. 2021. aastaks oli Eesti metsadest üle 30% kaitse all ja 17,5% range kaitse all. Ernst & Young Baltic AS 2021. aastal avaldatud metsa- ja puidusektori sotsiaalmajandusliku mõju analüüsist selgub, et metsa- ja puidusektor loob aastas kogulisandväärtust hinnanguliselt 2,8 miljardit eurot, mis moodustab ligi 15% riigis loodavast lisandväärtusest. Samuti on metsa- ja puidusektor üks suurimaid tööandjaid maapiirkondades. Eestis on ligi 100 000 erametsaomanikku ja metsandusega seotud töötajate arv Eestis küünib 60 000 inimeseni. LL

 

Autor: KESKKONNAAGENTUURI METSAOSAKOND
Viimati muudetud: 16/03/2023 09:30:15