Tühi õendusabipalat, millesugune jäi ka selles loos käsitletud vanamemme viimaseks elukohaks. Foto on illustreeriv.

Lõuna-Eestis ravi saanud vanaproua lähedane leiab, et siinsete arstide ebakvaliteetne töö viis tema kalli vanaema enneaegse surmani. Arstid aga leiavad, et ravi olnuks edukam, kui vanadaami poleks mööda erinevaid Eesti meditsiiniasutusi sõidutatud.

LõunaLehele laekus juba mitmeid nädalaid tagasi tänavu oma kalli vanaema kaotanud lapselapse kiri, milles meditsiiniharidusega ja sellel alal töötav naine esitab ühe konkreetse Lõuna-Eesti haigla arsti ning perearsti kohta teravaid süüdistusi ebakompetentses töös.

Toimetus leidis, et küsimus on rohkem kui pisut delikaatne. Ajakirjanikel puudub meditsiinialane pädevus ja seega ka oskus süüdistusi hinnata. Arste ja haiglat kammitseb enda kaitsmisel see, et neil pole õigust inimeste terviseandmeid avalikult kommenteerida. Nii tekib olukord, kus parimalgi juhul saavad haigla ning kogenud arstide maine ja usaldus ränga hoobi – sest avalikult kaitsta nad end ju ei saa. Küsite, miks ei küsinud me mõne sõltumatu meditsiinieksperdi hinnangut? Aga sellepärast, et ka neil puudub ilma vastavate volitusteta võimalus tagantjärele ravi adekvaatselt hinnata.

Teisalt aga ei saa ega tohi ajakirjandus selliseid süüdistusi ka ignoreerida – sest siin on sõna otseses mõttes tegu elu ja surma küsimusega.

„Teema on tõesti hell. Kui auto rikki läheb, vahetatakse detail välja ja kogu lugu ning see jätkab teekonda hoolimata oma vanusest. Inimeste puhul on kogu protsess palju keerulisem ...” tõdes viidatud haigla juht esimese asjana, kui LõunaLeht olukorra kirjeldusega tema poole pöördus.

Otsustasime, et paneme loo mõlema poole seisukohad kirja, kuid ei nimeta konkreetset haiglat, paika ega asjaosaliste nimesid. Olgu nad edaspidi Vanaema, Lapselaps, Haigla, Haiglajuht, Perearst, Arst ning asulad X ja Y.

Tallinlase hing on Lõuna-Eestis
„Tahan kirjutada 2023. aasta jaanuari alguses minuga aset leidnud juhtumist. Võib-olla keegi leiab sellest õpetliku iva, võib-olla keegi teeb enda ja oma sugulaste jaoks mingid järeldused, mõni aga loeb läbi ja unustab. Jutt tuleb Lõuna-Eestis asuvast X linnast,” algas Tallinnas elava, kuid oma teiseks koduks X-i ja selle lähistel asuvat Y-t pidava Lapselapse pöördumine.

Lapselapse sõnul on ta sünnist saadik väga sageli koos oma vanematega Y-s olnud. Seal elasid tema vanaema ja vanaisa, ema vanemad. Ta oli igal koolivaheajal vanaema ja vanaisa juures, teab seal kõike ja kõiki, tal on seal tänini sugulasi, sõpru ja lihtsalt tuttavaid, kellega peab praegugi veel ühendust.

„Minu vanaema elas Y-s, kuid viimastel aastatel olin ma ta talviti enda juurde Tallinnasse võtnud, sest küla on tühi, linnas aga on tal lapsed, lapselapsed ja isegi lapselapselapsed,” kirjeldas Lapselaps ning toon muutus tumedamaks, kui ta alustas Vanaema ametliku, X-is vastu võtva Perearsti kirjeldamist.

„Mis arst see selline on, küsite teie. Vastan: see on arst, kes ei tunne huvi oma patsientide vastu, saatekirja küsimine on puhas „rõõm”. Saatekirjale märgib, et lapselaps helistas ja nõuab saatekirja eriarstile. Ma olen vanaemaga Tallinnas valukabinetis käinud, seal määrati talle sobivad valuvaigistid. Perearst ei ilmutanud mingit initsiatiivi ei patsiendi enda ega tema ravi suhtes. Kui vanaemale olid määratud kordusuuringud, lasi perearst neid teha väga vastumeelselt, määras küll, kuid minimaalselt. Pidevalt oli vaja paluda, helistada, seletada. Ja teate, miks? Aga sellepärast, et olen ise 23-aastase staažiga meedik,” ei hoidnud Lapselaps end tagasi.

Mullu suvel helistas Vanaema ühel ilusal juulipäeval Lapselapsele ning kaebas, et jalg valutab. Lapselaps soovitas tal valuvaigistit võtta, mida ta niigi võttis, sest Vanaemal oli osteoporoos ja krooniline liigesevalu. Nädala pärast helistas ta uuesti Lapselapsele: valu polevat vähenenud, hoopis vastupidi – suurenenud – ning ta ei saa kõndida ja varvastel on haavandid. Lapselaps palus tal nendest pilt teha ja endale saata, mida ta tegigi. Siis helistas naine Vanaema perearstile ja palus tal eakas daam vastu võtta, sest probleem vajas juba pikemaajalist ravi.

„Vanaema läks kokkulepitud ajal koos tädiga arsti juurde. Perearst vaatas jalga ja saatis vanaema Arsti juurde, võtmata ühtegi analüüsi, palpeerimata,” kirjeldas Lapselaps. „Vanaema ja tädi tulid Arsti juurde, too „ilmselt vaatas jalga” ning määras raviks mähised. Vanaema kannatas nädal aega, ma isegi ei kujuta ette, millist valu ta pidi taluma. Ta ei maganud öösel, võttis kõiki rohtusid, mille arstid olid talle välja kirjutanud, kuid asjata. Helistasin Tallinnast uuesti Arstile, et too võtaks analüüsid ja kirjutaks vajadusel välja antibiootikumi. Analüüs tuli ja ka antibiootikum kirjutati välja, kuid vale. Helistasin jälle arstile, et antibiootikum ei sobi, vaja on teistsugust. Arst kirjutas välja ühe teise antibiootikumi ja pomises midagi rahulolematult endamisi. Ja siis algas minu kauaoodatud puhkus ...”

Lapselaps tuli Lõuna-Eestisse kohale, vaatas jala üle ja tegi järeldused: pulss puudus, jalg oli külm. Vanaema viidi uuesti Arsti juurde ja loodeti, et kogenud doktor lahendab probleemi. Kuid õde pani sidumistoas uue mähise ja see oligi kõik.

„Tulime arsti juurest koju, sättisime ennast valmis ning sõitsime Tallinnasse. Seal pani kirurg diagnoosiks arteri ummistuse ning saatis vanaema operatsioonile. Operatsioon läks korda ning mu vanaema sai jälle kõndida ja valu oli hetkega kadunud! X-i haigla Arst isegi ei vaadanud, kas jalal on pulss, ning ei märganud, et üks jalg on teisest külmem!” kritiseeris Lapselaps. „Vanaema kosus ning läks õnnelikult oma koju tagasi. Tal pole olnud ei insulti ega infarkti, isegi koroonat polnud ta põdenud!”

Lapselaps pidas Vanaemaga ikka aeg-ajalt telefonitsi sidet, käis septembris ta sünnipäeval ja kõik oli korras. 26. novembril Vanaema telefonile ei vastanud ja Lapselaps hakkas muretsema. Vanaemaga koos elanud teine lapselaps ehk Tallinna meditsiinitöötaja tädipoeg ütles, et Vanaema tunneb end halvasti ja pole terve päev voodist välja tulnud. 27. novembri hommikul sõitis Lapselaps koos vennaga Tallinnast välja, oli lõunaks kohal ning Vanaema seisu nähes otsustas ta kohe pealinna viia.

Põhja-Eesti regionaalhaigla erakorralise meditsiini osakonnas tehti kõik, mis vaja, ning Vanaema saadeti sisehaiguste osakonda ravile. Vanaproua sai aktiivravi, kosus tasapisi, naeratas, rääkis. Ravi lõppedes öeldi Lapselapsele, et Vanaema vajab õendusabi. Lapselaps ajas selle korda, kuid Vanaema igatses oma kodu järele ja palus, et ta X-i haiglasse õendusabi osakonda saadetaks.

„Täitsime tema palve. See oli tal suur viga, aga ta uskus, et Arst ravib ta terveks. Raskustega, kuid ka meie tahtsime seda uskuda ...” kurvastas Lapselaps.

Viimane kohtumine
9. detsembril toodi Vanaema X-i, seal võtsid teda vastu sanitarid, mitte aga arst ega meditsiiniõde. „Vanaema tõusis kiirabiraamilt ise püsti ja istus ümber ratastooli. Ütlesin talle, et kõik saab korda ja et ma armastan teda, ning läksin õdede laua juurde pabereid vormistama,” kirjeldas Lapselaps. „Dokumentide täitmise ajal tuli Arst, tutvus väljakirjutusega, ma ütlesin talle, et kahe-kolme nädala pärast on vaja taas analüüsid võtta ning korrata kõhu ultraheli, mille peale too kostis, et saab tehtud. Ma kirjutasin paberitele alla ning sõitsin minema. See oligi viimane päev, mil ma vanaema nägin.”

Lapselaps helistas Vanaemale meditsiiniõe kaudu, kuid too oli väga passiivne, mõnikord isegi ei rääkinud järeltulijaga.

Lapselaps võttis ühendust Arstiga ning uuris, kas Vanaemalt on kordusanalüüsid võetud. Jaatava vastuse peale kontrollis igaks juhuks digiloost üle, kuid seal neid ei kajastunud.

„Helistasin Arstile uuesti, ütlesin, et analüüse pole, vastuseks tuli, et täna võtsid. Mis põhjusel küll Arst valetab? See on siiani mõistatuseks,” kirjeldas Lapselaps. „Sain järgmisel päeval analüüside vastused, millest oli näha, et lihased atrofeeruvad ja valku on vähe, helistasin uuesti arstile. Küsisin, kas füsioterapeut on vanaema juures käinud, Arst aga vastas, et vanaema on nõrk ja kui ta istuma pannakse, kukub pikali. Väga imelik, mõtlesin ma. Ultraheli aga jäigi tegemata. Mõtlesin, et kohe, kui ilm paremaks läheb, sõidan kohe vanaema juurde ... 15. jaanuari hommikul tuli valveõelt kõne, et vanaema suri ära 14. jaanuaril kell 22.15.”

17. jaanuaril tegelesid sugulased matuste korraldamisega ning 18. jaanuaril matsid oma kalli lähedase maha.

Tagantjärele Vanaema haiguslugu vaadates märkas meditsiinitöötajast Lapselaps, et Arst oli määranud Vanaemale trankvillisaatori, mida too ei olnud kunagi võtnud, ja et annus oli tema jaoks suur. Järelepärimisele põhjuse kohta vastas Arst ähmaselt: ravim oli ordineeritud patsiendile terviseseisundi alusel.

„Milleks ma seda kõike kirjutan? Aga selleks, et inimesed teaksid oma „kangelasi”,” teatas Lapselaps. Talle jäi selgusetuks kolm küsimust: miks pole õendusravi osakonnas raviarstiks mitte terapeut, vaid kirurgiharidusega Arst; mis põhjusel määrati Vanaemale kirjeldatud ravim ja miks just sellise doosina ning miks ei antud patsiendi tervise halvenemisest sugulastele teada?

„Kohe kindlasti ei soovita ei Arsti, ei Perearsti ega X-i haiglat!” teatas Lapselaps. „Minu vanaema oli alati arvanud, et meedikuamet on üks maailma parimaid ja õilsamaid ameteid. Ta oli alati arste ja meditsiinitöötajaid nende suhtumise eest väga tänanud, kommidega, rahaga. Nende hulgas olid ka Arst ja Perearst.”

„Hoidke oma lähedasi! Nad on ainsad, kes meid vajavad!” kirjutas Lapselaps lõpetuseks. „Vanaema jääb alatiseks mu südamesse! Ta oli väärika elu elanud, kuid lahkumine oli saatuslik! Mäletame, armastame ja leiname.”

Perearst: analüüsid said tehtud
Perearst teatas juhtumi kommentaariks LõunaLehele, et oli Vanaema ravinud 39 aastat ning siiani ei olnud ühtegi etteheidet ei patsiendi ega sugulaste poolt.

„Viimastel aastatel oli patsient enamiku aastast Tallinnas laste juures ja suvel mõned kuud kodus X-is või Y-is,” kirjeldas Perearst. „Lapselapse poolt, kes on meditsiinitöötaja, on vanaemale võimaldatud Tallinnas olles erinevad analüüsid, uuringud ja eriarstide konsultatsioonid. Osad eriarstid vajavad saatekirja, mille perearst on väljastanud – saatekirjal on märgitud, et lapselaps leppis kokku konsultatsiooniaja valuravi eriarstiga ja on vaja saatekirja, mitte et lapselaps nõuab saatekirja! Perearst ei oska läbi telefoni isiku seisundit hinnata.”

Sügisese jalaprobleemi kohta, milles Lapselaps süüdistas, et X-is kõik valesti tehti, ütles Perearst, et patsient pöördus hoopiski ühe suurema haigla EMO-sse, kus vaadati jalg üle, analüüse ei tehtud ja patsient saadeti koju koos ravisoovitustega.

„Kuna kaebus püsis, pöördus perearstile, kes tegi analüüsid ja suunas edasiseks raviks eriarsti vastuvõtule, kes patsiendiga edasi tegeles,” kaitses Perearst ennast. „Patsiendile on tehtud kõik analüüsid, mida on vaja teha krooniliste haiguste seisundite hindamiseks. Väide, et perearst ei tee analüüse, on vale, ja lähisugulane ei otsusta, mis analüüse peab perearst tegema. Lapselapse lause, et perearst on saanud/võtnud patsiendilt raha, on alatu väide.”

Haiglajuht: raviarst oli pädev
Kõnealuse haigla juht märkis, et Lapselapse kirjelduse põhjal saab järeldada, et ravi kvaliteeti on lähedase poolt hinnatud pikema ajaperioodi jooksul. „Oleme seisukohal, et kui patsiendi või tema lähedaste hinnangul ei ole määratud ravi adekvaatne lähtudes haiguse kulgemisest, siis tuleks kohe pöörduda tervishoiuteenuse kvaliteedi hindamiseks moodustatud tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni poole,” teatas Haiglajuht. Sotsiaalministri loodud nõuandva õigusega tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon annab sõltumatu hinnangu patsiendile osutatud tervishoiuteenuse sisulisele kvaliteedile.

Õendusabi osakonna suhtes tehtud kriitika kohta ütles Haiglajuht, et statsionaarse õendusabi teenuse osutajateks kuulutab haigekassa välja hanke ning hankele pakkumuse tegevad õendusabiteenuse osutajad peavad tõendama oma pädevust teenuse osutamiseks, kus muu hulgas tuleb näidata ära ka raviarsti andmed. Haigekassa hindab pakkumuses näidatud arsti pädevust ning kui see ei ole vastav, siis õendusabi teenuse osutamiseks lepingut ei sõlmita.

„Ega oleks ka meiega sõlmitud,” märkis Haiglajuht. „Oleme seisukohal, et kirjas mainitud Arstil on olemas oskused, kogemused ja ka pädevus õendusabi teenuses raviarsti teenuste osutamiseks. Peame vajalikuks lisada, et mainitud Arst on läbinud kaheaastase geriaatriaalase väljaõppe. Õendushaiglas jätkatakse aktiivravihaigla poolt määratud ravi. Kirjas mainitud Arst käis iga päev patsienti vaatamas.”

Haiglajuht märkis, et nii Lapselapse kui Perearsti sõnadest nähtub, et Vanaema elas viimasel ajal peamiselt Tallinnas, mistõttu ei olnud võimalik tal perearsti külastada ning tema ravi korraldati telefoni teel.

„Arstil on keeruline anda hinnangut olukorras, kus telefoni teel küsitakse saatekirja, ilma et arst oleks saanud patsienti vastuvõtul üle vaadata,” märkis Haiglajuht.

Lõpetuseks esines Haiglajuht omapoolse kriitikaga, milles sai oma osa ka LõunaLeht.

„Olukorras, kus lehelugejale ei ole võimalik avaldada üksikasjalisi andmeid toimunu kohta, ei pea me õigeks ajakirjanduse vahendusel tõe otsimist või hinnangute andmist, sest sisuliselt ei saa lugeja selget ülevaadet, kes väidetavalt midagi valesti tegi või tegemata jättis,” teatas Haiglajuht. „Kui ravi kvaliteediga ei olda rahul, siis tuleks erapooletu hinnangu saamiseks kohe pöörduda tervishoiuteenuse kvaliteedi hindamiseks moodustatud tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni poole.”

 

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 05/03/2023 11:50:37