Riigikogu infotund. Foto: Erik Peinar / riigikogu kantselei

LõunaLeht vahendab läinudnädalases riigikogu infotunnis kõlanud kagueestlastele olulisemaid küsimusi ja peaminister Kaja Kallase vastuseid neile.

Jaanus Karilaid: Reformierakonna kindlad käed vaatavad vastu ainult plakatite pealt ja teil on veel jätkuvalt julgust panna sinna sadu tuhandeid eurosid, et seda paljundada. Tegelik elu näitab kahjuks midagi muud. Ma toon mõningad näited. Nursipalu harjutusväljaku laiendamine: kord üks suund, kord teine suund, lõpetuseks pea liiva alla. /.../ Kas teile ei tundu, et see amet käib teile üle jõu?

Kaja Kallas: Ei, ei tundu. Saame täitsa kenasti hakkama, ka selles koalitsioonis. Igal juhul ka nii, nagu me saime [hakkama] teiega koos koalitsioonis olles. Ja teatavasti tulevad 5. märtsil valimised ning pärast seda on juba uued maa- ja merepildid. Kes kellega siis valitsuse moodustab, on juba riigikogu matemaatika ja poliitiline tahe.

Aga mõned väited, mida te esitasite. Kõigepealt Nursipalu harjutusväljak. Endiselt ma olen absoluutselt sellel seisukohal, et Nursipalu harjutusväljakut on vaja laiendada. Seda on vaja meie kaitseväele, seda on vaja meie kaitseliidule, seda on vaja ka kollektiivseks kaitseks, sellepärast et me peame saama neid relvasüsteeme, mis me oleme enda kaitseks soetanud või mis on toonud siia liitlased – neid peab saama harjutada. Keskpolügoon on juba praegu üle koormatud ja need harjutusväljakud, mis on olemas, ei ole piisavad. See tähendab seda, et harjutusväljakute laiendamisega tuleb minna edasi. Samal ajal on Eesti ka õigusriik ja õigusriigis tehakse asju vastavalt reeglitele, mis on riigikogu poolt kehtestatud. Antud juhul ei saa kiirendatud korras selle riigikaitselise erandiga minna, seda kiirendatud korras teha, vaid see nõuab seadusemuudatust. Aga seadusemuudatust ei jõua menetleda nende kahe nädalaga, mis on veel jäänud sellel riigikogu koosseisul koos olla. Nii et jah, selle harjutusväljakuga tuleb minna edasi, ja jah, me oleme õigusriik, nii et asjad peaksid käima vastavalt reeglitele. Kui reeglid on liiga kitsad, siis peab riigikogu neid reegleid täiendama või laiendama, et need asjad oleksid võimalikud. Mingit seisukoha muutust siin ei ole.

Tõnis Mölder: Ma tulen ka Nursipalu teema juurde tagasi. Nimelt, riigieelarve kontrolli erikomisjon käsitles seda teemat esmaspäevasel istungil ja seal kaitseminister, kes on teie valitsuses, esines päris reljeefsete sõnavõttudega ja päris ründavalt ka Eesti riigiametnike suunas, mis kahtlemata ei tee ühele meesterahvale, kes ründab naisametnikku, mitte head.

Miks ma tulen selle juurde tagasi, on veel kord see, et teie ise väljendasite ka siin infotunnis selles vastuses hea kolleeg Jaanus Karilaiu küsimusele, et seda laiendust on vaja, see on teie kindel soov ja seisukoht. Ja oli lause lõpus ka suur hüüumärk või üks rasvane punkt.

Minu küsimus on see, miks Vabariigi Valitsus ei ole teinud ühtegi konkreetset otsust selle sammu kiireks rakendamiseks. Nimelt, Hanno Pevkur viitas ka mitu korda sellele, et valitsus on seda teemat arutanud faktiliselt ainult üks kord. Valitsuskabineti otsus tema hinnangul oli, et info võeti teadmiseks, ühtegi sisulist otsust ei tehtud. Samal ajal rahandusministeeriumi ametnikud viitasid mitu korda sellele, et me oleme õigusriik ja kui me tahame õigusriigis selle teemaga edasi liikuda, on vaja kehtestada kas eriplaneering või Vabariigi Valitsuse mingisugune teistsugune otsus.

Nüüd minu küsimus ongi see, miks te ei liigu eriplaneeringu teed pidi või mingisuguse teistsuguse otsuse kaudu, mis muidugi tähendab seda, et erinevaid uuringuid ja erinevaid hinnanguid tuleb ikkagi teha. Ja tuletan meelde, et Nursipalu puhul me räägime laiendusküsimusest, mis asub Natura 2000 alal. See tähendab, et ka neid täiendavaid uuringuid on vaja teha. Ehk veel kord: see teie otsustamatus valitsuse tasemel tegelikult võtab väga palju see kriitilist ja tähtsat aega meilt ära. Ja minu küsimus on: miks valitsus seda teemat enne valimisi ei julge otsustada?

Kaja Kallas: Vaadake, Eesti on ka demokraatlik riik lisaks sellele, et me oleme õigusriik. Seetõttu seda protsessi alustas kaitseinvesteeringute keskus, suheldes kohalike inimestega. Kui oli selge, et Madridi otsused, mis me NATO-st saime ka selles osas, et kollektiivne kaitse siin laieneb, kui oli selge see, et me oleme teinud otsuseid soetada täiendavalt sõjalisi vahendeid, et ennast kaitsta, aga neid peab ka harjutama, siis oli ka selge, et neid harjutusväljakuid on vaja laiendada.

Seda protsessi oleks võinud ajada kahte moodi. See, kuidas seda tehti, on see, et esimene asi, kõige esimene asi oli see, et võeti ühendust kohalike inimestega, keda see puudutab, et leida lahendusi, kuidas nende huvisid vähem riivata. Sellest algas see protsess enne seda, kui on otsustatud.

Teine variant oleks see, et me otsustame ära ja lähme rahva ette ja ütleme: nii on, elage sellega! Aga kuna me oleme demokraatlik riik, siis alustati sellest, et inimestega suhelda, leida neid lahendusi, kaardistada, mis on võimalused. Teatavasti selle kaardistuse käigus see harjutusala on juba vähenenud 12 000 hektarilt 10 000 hektarile – just selleks, et inimeste huve võimalikult palju arvestada.

Nüüd te küsite eriplaneeringu kohta. Eriplaneering võtab 6-8 aastat. Me teame seda, et meil on käimas täiemahuline sõda Ukrainas, ja me teame ka seda, et Venemaa ei ole mitte kuidagi loobunud mõtetest ka meie suunas ja ka nendest eesmärkidest, mis neil on. Seega, mis iganes juhtub Ukrainas – loodame, et see lõpeb Ukraina võiduga –, aga juhul, kui ei lõpe, siis on selge, et Venemaa astub järgmised sammud ja võtab järgmised ampsud. Ja see võib juhtuda, nagu oli välisluureameti raportis, see paus võib olla neli aastat. Aga see on see aeg, mis meil on. Ehk siis meil tegelikult ei ole nii pikka aega, nagu see eriplaneering võimaldab.

Nüüd, riigikaitseline erand, mis on seaduses praegu, on liiga kitsas. Selleks, et seda riigikaitselist erandit, mille jaoks see ju tegelikult mõeldud on, kasutada saaks, peab seda riigikaitselist erandit õigusriigi kohaselt ka seaduses täiendama. Ja see tähendab seda, et seda peab mõtlema riigikogu. Meil on tulemas valimised 5. märtsil. Ükski riigikogu selle kahe nädala jooksul või õigemini pooleteise nädala jooksul, mis riigikogu veel toimib, ei jõua seda seadust niimoodi menetleda, et see saaks vastu võetud enne valimisi. Ja seetõttu on õige, et see jääb pärast valimisi.

Helle-Moonika Helme: Üleeile oli Kanal 2 eetris saade „Kuuuurija”, kus ajakirjanik Katrin Lust paljastas avalikkusele õõvastava loo sellest, mis toimub reformierakondlastele Rain Rosimannusele ja Martin Kukele kuuluvas Südamekodude keti Värska hooldekodus, kuidas seal 1200 euro eest kuus näljutatakse, piinatakse hooldatavaid surma äärele.

Need olid kohutavad kaadrid, nagu me oleme tavaliselt näinud dokfilmides koonduslaagritest. Olen täiesti kindel, et sellist kindlates kätes vanaduspõlve ja tasuta hooldekodukohta ei taha küll mitte ükski eakas. See on nüüd moondunud kondiste jäsemetega, üksi jäetuna, uriini sees ligunemas, vesi kättesaamatus kauguses kapi peal, kutsunginupp eemal ukse kõrval, kuhu liikumatusesse mõistetud hooldatav ei pääse. Ei raadiot, televiisorit, seljas kaltsud, tekiks mingi katkutud ja vilets tekiräbal. Millal viimseni nälginud inimene nagu mingi Buchenwaldi vang. See oli aeglane ja julm eutanaasia, mis me seal nägime.

Samas oli Värska Südamekodu 2022. aasta jaotamata kasum üle 200 000 euro, puhaskasum 87 661 eurot. Värska Südamekodu tegelike kasusaajate ringi kuuluvad lisaks Rosimannusele ja Kukele ka teised reformierakondlased Meelis Mälberg ja Rene Ilves. Kõigele lisaks on ka Värska hooldekodu juhataja Kati Arkman Reformierakonna liige aastast 2018. Samuti on selle valdkonna eest vastutav minister reformierakondlane Signe Riisalo. Mida kavatsete teie peaministrina ette võtta, et teie erakonna liikmete poolt selline vanurite ebainimlik kohtlemine lõpeks ja milline on teie hinnang olukorrale üldse?

Kaja Kallas: Konkreetset kaasust ma ei oska kommenteerida, ma ei ole televiisorit vaadanud, aga riik ei paku hooldekodu teenust. Vastavalt seadusele teevad selle üle järelevalvet sotsiaalkindlustusamet ja terviseamet. Üldhooldusteenus ehk elamine hooldekodus on kohaliku omavalitsuse korraldatud teenus ja see on kohustuslik. See on mõeldud inimestele, kelle kõrvalabi vajadus on niivõrd suur, et nad kodus elada ei saa ja ise hakkama ei saa. Selge on see, et tegemist on kõige kallima teenusega Eestis. Hetkel rahastatakse hooldekoduteenust põhiliselt teenusesaaja või tema ülalpidajate poolt ja kohaliku omavalitsuse poolt. Alates juulist, kui jõustub hooldeteenuse reform, siis hakkab ka kohalik omavalitsus tasuma selle eest – hooldustöötajate kulud siis kohalikele omavalitsustele.

Kui on mingeid rikkumisi mingites hooldekodudes, siis nende normide täitmist kontrollib sotsiaalkindlustusamet. Reeglid on väga selgelt seaduses paika pandud ja neid tuleb järgida. Samas on kehtestatud sotsiaalkaitseministri määrusega ka tervisekaitse nõuded, näiteks hooldekodudes viibivate isikute toitlustamisele, sealhulgas pakutava toidu koostisele, toiduenergia toiduainesisaldusele, hooldekodude maaala projekteerimisele, ehitamisele, ümberehitamisele – kõiki sellega seotud nõuete täitmist kontrollib omakorda terviseamet. Kui on selles osas kaebusi, siis neid tulebki menetleda seal, kus see asi on toimunud ja nende ametite poolt, kes selle üle järelevalvet teostavad.

Helle-Moonika Helme: No ega ma ei arvanudki, et te teisiti vastate, et teie olete kõrgel ja kaugel ja teie ei tea midagi. Sotsiaalkindlustusamet muuseas on Signe Riisalo haldusalas. Nii et jällegi ma ikkagi küsin, et no mis siis nagu Reformierakond teeb. Lubate siin oma reklaamides inimestele ilusat toredat hooldekodu, aga noh tegelikult me nägime, eks ole, mida te Reformierakonna liikmed tegelikult inimestele pakuvad. Ja ma tuletan teile meelde, et te ei saa pareerida sellega, et see on eraettevõtlus ja teisse see ei puutu, sest riik on eraldanud sinna raha ja nüüd veel ka selle eelnõuga, hooldekodukoht pensioni eest, suunanud sinna massiivsed rahavood. Ehk Reformierakond on reformierakondlastele, otsestele kasusaajatele, ringile raha andnud. Keit Pentus-Rosimannus oli valitsuse liikmete hulgas, kui see otsus tegi. Ja see, mida me seal saates nägime, oli tegelikult kriminaalne. Karistusseadustiku § 18 räägib raske tervisekahjustuse tekitamisest. Paragrahv 121 räägib kehalisest väärkohtlemisest ja § 123 räägib ohtu asetamisest. Seal on olemas ka absoluutselt kõik karistused, olemas nii eraisikule kui ka juriidilisele isikule. Teil peaministrina on kohustus seista eriti nii kaitsetute inimeste eest, kes on oma elutöö teinud, nagu meie eakad. Ma tean, et ega teie käest tegelikult mingit vastust ei saa. Ma küsin siis sedapidi: kas teie paneksite oma vanemad, oma erakonna liikmete Rosimannuse, Kuke, Mälbergi ja teiste, sellisesse vanadekodusse, nagu me eile nägime, või on see ainult nagu tavainimeste jaoks?

Kaja Kallas: Veel kord ma pean teile meelde tuletama, kuidas meie riik toimib. Meil on võimude lahusus, see tähendab seda, et kõik need karistusseadustiku paragrahvid, millele te viitate, nende jaoks on omad menetlejad. Ja seda menetleb politsei, seda menetleb prokuratuur ja seda menetleb kohus. Seda ei menetle valitsus. Valitsus on täidesaatev võim, täidesaatev võim teostab võimu, mitte ei mõista kedagi süüdi või ei mõista kohut kellegi üle.

Nüüd nagu ma ütlesin, reeglid on väga selgelt paika pandud. Reeglid ütlevad seda, et teenuse eesmärk, hooldekoduteenuse eesmärk on turvalise keskkonna ja toimetuleku tagamine täisealisele, kes oma terviseseisundist, tegevusvõimest või elukeskkonnast tulenevatel põhjustel ei suuda kodustes tingimustes ajutiselt või püsivalt iseseisvalt toime tulla. Ja teenusele jõudmisel otsustab kohalik omavalitsus, millist abi ta vajab. Teenuseosutajal peab olema olemas tegevusluba, kus hinnatakse, kuidas teenust osutatakse, kas ta saab selle teenuse osutamisega hakkama. Teenuseosutajal on kohustus tagada ka piisav arv kvalifitseeritud töötajaid. Ja teenuse osutamise algusest peab olema koostatud ka teenuse saajale hooldusplaan, mis tuleb üle vaadata vastavalt vajadusele või vähemalt kord poole aasta tagant. Ja tuleb lähtuda üldistest kvaliteedipõhimõtetest, isikukesksus ehk arvestada seda isikut, teenuse võimestav iseloom, tulemustele orienteeritus. Kogu see loetelu on toodud ära seaduses. Ja veel kord: nende normide täitmist kontrollib ühelt poolt sotsiaalkindlustusamet ja teiselt poolt terviseamet. Igal juhul sellised lood, kui need tulevad välja, on väga taunimisväärsed. Selliseid asju Eesti Vabariigis ei tohiks olla. Ja ma loodan, et need inimesed, kes sellega tegelevad, kellel on volitus neid asju menetleda, neid asju ka menetlevad vastavalt sellele.

Tõnis Mölder: Kuna teemaks on elanike õigused oma kodule, siis ma tulen selle Nursipalu teema juurde tagasi, sest see puudutab ka väga paljusid Eestimaa elanikke ja nende kodusid, eelkõige just nimelt Rõuge, Võru ja Antsla valla elanikke. Nimelt, kui meil esmaspäeval see arutelu oli, siis kohalike omavalitsuste juhid tõid just nimelt esile selle, teie oma vastuses mulle eelmises küsimuses viitasite sellele, et te alustasite protsessi just nimelt omavalitsusjuhtidega suhtlemisest ja elanikega suhtlemisest, siis nende jutt oli risti vastupidine, kus nad ütlesid, et jah, suhtlust on olnud, pigem pinnapealne kompimine, täielikku informatsiooni ei ole avaldatud, ei ole avaldatud ka seda võib-olla ohupilti, vähemalt delikaatselt, neile vallajuhtidele, miks on vaja selle planeeringuga siis edasi liikuda. Nende mure oli tõsine, just nimelt seetõttu, et ega kohalikud elanikud ei pääse peaministri jutule igal hetkel, vaid nad ikka pöörduvad selle kohaliku vallajuhi ukse taha, ja kui vallavanemal ei ole vastuseid inimeste muredele, siis sellest tekibki selline suur pahameel ja see on ka põhjendatud.

Veel kord, minu küsimus on teile see, te oma vastuses ka viitasite ja ma vaatasin, ka juba meedia on selle üles noppinud, et see ohuhinnang Eesti suunas on muret tekitav. Ma olen nõus veel kord sellega, et Eesti on õigusriik, Eesti on demokraatlik riik. Me ei ole otseses sõjas, aga ohuhinnang Eestile on muret tekitav. Miks me siis ei liigu selle protsessiga võimalikult kiiresti edasi? Peaministri või teie ettepanekul oli see, et parlament ei suuda seda kuidagi kiirelt menetleda. Veel kord: siin neid võimalusi avati. Ma küsin jälle jätkuvalt selle küsimuse, et kas see protsess on takerdunud hetkel selle taha, et valimised on 5. märtsil ja see on probleem, või seal peitub ikka kuskil mujal see tõsi.

Kaja Kallas: Hea meel tõdeda muidugi sellest küsimuse püstitusest, et Keskerakond on asunud Nursipalu harjutusvälja laiendamise kiirendatud korras otsustamist toetama. Selle ma loen teie küsimusest välja, et teie nagu survestate, et tehke kiiremini, et tulge rutem siia riigikokku sellega, et kõik, eks ole, riigikogu esimees lubas ka, et tehakse erakorralised istungid, et kiiresti saab selle läbi menetleda. Mina ei teadnud, et selline poliitiline konsensus selles osas on olemas. Mulle tundus pigem, et seda ei ole.

Nüüd see teine etteheide, et täielikku informatsiooni ei ole. Jah, vaadake, kui me oleksime alustanud niimoodi, et me teeme need otsused suletud uste taga, siis meil on ka kõikidele küsimustele vastused, sest otsused on tehtud. Praegu alustati sellest, et kõigepealt suhelda kohalike kogukondadega, et millised on üldse võimalused, kuidas seda teha võimalikult leebelt, võimalikult vähe siis inimesi puudutavalt. Ja te ütlete, et ohupilti ei ole, et teile pole ohupilti näidatud. Andke andeks, seda ohupilti näidatakse iga päev televiisorist. Vaadake! Seda ohupilti näidatakse Ukrainas, mis seal toimub. Tegelikult seesama naaber Venemaa, kes agressiivselt ka meie suunas on igasuguseid ähvardusi visanud, peab täiemahulist sõda Ukrainas, kes on tema teine naaber, ja ei ole mitte kuidagi oma eesmärkidest taganenud või nendest loobunud. See on see ohupilt, mida iga inimene, kui ta vähegi uudiseid loeb, saab vaadata.

Ja selle jaoks peame me valmistuma, lootuses, et seda ei lähe mitte kunagi vaja. Me tegelikult harjutame selle jaoks, et me oleksime valmis, ja kui me oleme valmis, siis ei teki ka seda ahvatlust meie suunas mingeid samme teha, et see toimib ka samamoodi heidutusena. Aga see ei toimi, kui meil on relvasüsteemid, mida me ei ole saanud harjutada, ei ole saanud kasutada ega ette valmistada juhuks, kui see peaks vajalik olema. Ja kõik seda selleks, et see sõda siia ei tuleks, sellepärast on seda kõike vaja. Nii et mul on jah hea meel kuulata, teil on ka omalt poolt võimalik algatada riigikogus siis tõesti, kui te ütlete, et selline poliitiline konsensus on olemas. Minu konsultatsioonid riigikogus on see, et selle kahe nädalaga ei ole siin seda poliitilist tahet, et seda kiirendatud korras ära menetleda.

Anneli Ott: Küsimus on seotud Nursipalu harjutusväljaku laiendamisega. Ma kuulasin seda eelnevat arutelu ja ma pean kindlasti välja tooma, et Keskerakond on väga selgelt välja öelnud, et inimeste kodude arvel selliseid laiendusi teha ei saa. Kõik peab olema, kogu protsess esimesest sammust peale peab olema seadusega kooskõlas. Seda täna kindlasti ei ole tehtud, sest Võrumaa inimesed said teada nendest plaanidest siis, kui tegelikult olid juba ministeeriumis kaardi peale jooned veetud. Aga see, mille alusel neid sinna veetakse, ei ole tänaseni tegelikult selge. Aga see selleks. Te muigate, aga meie jaoks on see väga õõvastav ja õudne teema. Muigama ei aja see meid absoluutselt mitte.

Minu küsimus on seotud sellega, et te tihtipeale teemat arutades kuidagi jääte väga kitsalt nägema ainult nende inimeste probleemi, kes on seotud nende konkreetsete kruntidega, mis jäävad selle harjutusväljaku piiridesse. See on kindlasti väga-väga õudne lähenemine nende inimeste jaoks, kuid seal ümber elab väga palju ka neid inimesi, kes täpselt samamoodi saavad olema mõjutatud sellest laiendusest. Ja kui te ütlete, et tegelikult otsest ohtu ei ole, aga me harjutame, et seda kunagi ei tuleks, siis nende inimeste jaoks, kes elavad nendes majades, kuid kes elavad ka Võru linnas ja Võru linna ümbruses, on otsene oht juba selle plaani realiseerumisel harjutamiseks. Nii et minu küsimus ongi: milline on teie nägemus nende inimeste elujärjest ja edasisest arengust Võrumaal, Võrumaa inimeste puhul laiemalt, kui see harjutusväljak nendes mõõtmetes ja nendes plaanides, mis praegu on meile lauale esitatud, peaks realiseeruma?

Kaja Kallas: Esiteks, see protsess on seadusega kooskõlas olnud. Ja teiseks on see, mida ma olen korduvalt vastanud, et loomulikult, kui räägitakse inimestega, siis ju peab plaane tutvustama, et mis need variandid on. Ma veel kord ütlen, et nende konsultatsioonide käigus on see ala vähenenud 12 000 hektarilt 10 000 hektarile. Enne kui need otsused teha, peab ettevalmistusi tegema, peab tegema uuringuid, peab suhtlema inimestega, peab vaatama ja leidma kokkuleppeid. Tõepoolest, see puudutab 15 majapidamist, kus elatakse ka sees, ja loomulikult puudutab see ka inimesi, kes jäävad sellest harjutusalast kaugemale. Mina tean kogemusest, olles keskpolügooni lähedal, mida see tähendab. Ausalt öeldes vaadates neid Nursipalu harjutusväljaku kasutamise reegleid, näiteks kõik need etteheited, mis puudutavad turismi, arvestades seda, et 31. maist kuni 31. augustini seal suuri pauke nii-öelda ei tehta, siis need argumendid kaovad kõik ära, mis on laiemalt. Lisaks, kui te vaatate neid Nursipalu harjutusväljaku kasutamise reegleid: õhtuti ei toimu harjutamist, eraldi peab olema kohaliku omavalitsuse luba teatud suuremate harjutuste tegemiseks, neid piiranguid on seal veel, pühapäeviti ei toimu, ja nii edasi.

Jaa, kui me võtame, et see oleks nagu mingi naljaasi, mis te arvate, et me tahame seda väga teha. Ei taha, aga seda on vaja just sellepärast, et me oleme sellises olukorras, nagu me oleme. Ja paratamatult, küsisin Leedu ja Läti peaministri käest, kes laiendavad oma harjutusväljakuid, nendel on lihtsalt hoopis teine olukord, sest seal piirkonnas inimesi absoluutselt ei ela. Meil selliseid alasid ei ole. See mõnes mõttes näitab, et meie regionaalpoliitikaga pole kõik nii halvasti, kui on Leedus ja Lätis. Meil inimesed elavad üle Eesti igal pool, selliseid kohti ei ole. Võiks ju öelda, et kõige lihtsam oleks selle harjutusväljaku tegemine Ruhnu saarele, kus elab vähem inimesi, müra sumbub merre. Aga probleem on selles, et ei Läti ega Rootsi meile tõenäoliselt kallale ei tule ja seal ei asu sõjaväeosa.

See harjutusväljak peab olema sõjaväeosale lähedal, ta peab olema võimalikult väikese mõjuga, selle laiendamine. Selliselt on see ala väljavalitud. Aga ma veel kord ütlen, et protsess on alanud sellest, et inimestega suhelda ja neid lahendusi leida ja mul on väga hea meel, et väga paljud inimesed on väga konstruktiivsed ja mõtlevad kaasa ja saavad sellest vajadusest aru.

Anneli Ott: Nagu ma eelmises küsimuses juba ütlesin, siis minu küsimus oli seotud Võrumaa arengu kohta ja võimaluste kohta tervikuna. Ma saan aru, et teie mure on see, et regionaalpoliitika ei ole olnud piisavalt efektiivne ja siiski veel mõni inimene elab maal. Ma võin teile kinnitada, et pärast seda arendamist tõesti seal ei ela enam mitte kedagi või siis elavad need, kes täpselt otsest kasu saavad sellest arendamisest, kuid mitte need inimesed, kes on täna pingutanud selle nimel, et elada tervislikus, autentses elukeskkonnas ja selle nimel ka maapiirkonda elama jäänud ja seal enda panuse andnud, selleks et elu maal kestaks. See ei ole kindlasti mitte lihtne olnud.

Kui te räägite 12-st või 10 000 hektarist, siis kindlasti see ei ole meie jaoks lahendus, kui algul ütlete rohkem, pärast tõmbate maha ja jätate mulje, et te olete tohutult vastu tulnud kohalikele inimestele. Ma räägin tegelikult terve Võrumaa arengust. Terve Võrumaa ei ole ainult suveperioodi elamiskoht, vaid seal elavad inimesed aastaringselt, meil on haiglad, meil on lasteaed, meil on koolid, meil on rahulik elukeskkond. Ja kui te toote välja, et meie naabritel on lihtsam, sest nendel võib-olla regionaalpoliitiliselt ei ole nii hästi enam, inimesi ei ela maal, siis kindlasti see ei ole fakt, mille üle nagu rõõmu tunda. Ja kui meil ei ole neid lahendusi täpselt samaväärseid, siis kindlasti ei tähenda see seda, et me saame inimesed kodudest välja tõsta ja me saame ühe väga-väga olulise ja ilusa elukeskkonnaga maakonna nii-öelda kaardilt selle väärtuste osas kustutada.

Kaja Kallas: Esiteks, ma ei tunne mitte rõõmu selle üle, et Leedus ja Lätis ei ole inimesi elamas nendes kohtades, vaid ma tunnen rõõmu selle üle, et Eesti inimesed elavad üle Eesti igal pool, kus siis, no üle Eesti igal pool, Eesti on väike.

Teiseks, vaadake, julgeolek on teema, mis on praegu aktuaalne. Praegu on igal pool Eestis rahulik, sellepärast et meil ei kuku siin pommid. Jah, loomulikult meil on need harjutusalad, kus aeg-ajalt toimuvad need harjutused ja toimuvad paugud, aga need on harjutuspaugud, mitte reaalsed pommid, mis siin lendavad. Meil on endiselt siin rahulik ja me teeme kõik selleks, et see nii ka oleks. Ma selles mõttes palun seda mõistmist, et see tähendab ka raskeid otsuseid. Ja ma absoluutselt saan aru ja kuulen neid muresid, mis inimestel on Võrumaal. Aga millega ma ei taha nõus olla, oleks justkui see, et ülejäänud Eesti, et tehke see kuskile mujale, sellepärast et mujal umbes Eestis ei ole sellist kultuuri või ei ole hoidmist vajavat territooriumi. Igal pool on, igal pool on. Meil on on väga ilus loodus, meil on kaitstavad alad, meil on erinevate piirkondade erinev kultuuriline taust. Kui loodi keskpolügoon või see Nursipalu, siis ju ega see kultuur ja inimesed kuhugi ei kadunud. Ma lihtsalt tahan selle võrdluse tuua, et meil on võimalik praegu väiksema valuga teha need harjutusväljakud ja olla valmis ja valmistada ennast selle jaoks, et seda sõda siia ei tule.

Või siis see, et me seda ei tee, oleme vähem valmis ja siis peame ka seda riski taluma. No mida me näeme ju Ukraina sõjast, on see, et see sõda on kõikehõlmav. Sõda on absoluutselt kõikehõlmav, venelased ei pommita sõjaväe, ma ei tea, harjutusväljakuid või sõjaväeosasid, venelased pommitavad kõiki. Nad pommitavad tsiviiltaristuid, nad pommitavad tsiviilisikuid, nad tahavad võimalikult palju kahju teha. Ja selle jaoks me peame valmistuma, et see siia ei ulatuks. Ja see tähendab seda, et me peame oma kaitsevõimet tugevdama, ja see tähendab ka seda, et meie kaitsejõud peavad saama harjutada.

 

Autor: LL
Viimati muudetud: 23/02/2023 09:12:13