Algus 19. jaanuari LõunaLehes.

Eesti tõus ja mõõn
Nagu unenäos oli Eesti saanud tagasi oma kauaigatsetud iseseisvuse ja 1993. aasta jaanuaris jõudis ka oodatud valge laevana Estonia Lindanisa alla. Täitusid Eestimaa kaks kaunist unistust: oli taastatud Eesti riik ja oli Eesti laev oma meremeestele. Näis, et lõpuks ometi on saabunud õnn ja rahu meie maale ning pidu ja trall meite õuel võib laotada tiibu. Kuid pill tuleb pika ilu peale ja piir (peer) tuleb pika naeru peale, on vanarahvas manitsenud ettevaatlikkusele.

Nüüdseks on nendest suurejoonelistest sündmustest möödunud mitu aastakümmet. See on küllalt pikk aeg, mille kohta tohiks nüüd küsida: kuidas on läinud, Maarjamaa rahvas? Aga läinud on mitmeti.

Tõelise iseseisvuse saavutas üksnes riigi leivale trüginud ametkond. Ülejäänud orjavad Rootsi panku. Iseseisvunud Eesti riigist on alles vaid räbalad. Pätsi vabariigi mitmetonnised kullavarud, mida pärast iseseisvumist asuti suure õhinaga hoiustajatelt tagasi nõudlema, on tagasi saadud, kuid praeguseks udupilvekesena hajunud investeeringutena maailmaruumis. Nõukogude Eesti kauba- ja kalalaevastik, kuhu kuulus ligikaudu 70 laeva, on maha müüdud või vanarauaks lõigatud. Röövellikus maksupoliitikas konkurentsivõimetuks muutunud viimasedki laevad on sunnitud Eestist lahkuma ja võime hõisates käsi plaksutada, et ka viimane suur kaubalaev lahkus Eesti lipu alt. Nii on meil siis läinud.

Aga suur asi on seegi, et meil on alles suur idanaaber Venemaa, kelle kaela on alati hea veeretada meie ebaõnnestumisi ja rumalaid sissekukkumisi.

Kui tõsiselt rehkendada – oleme alati kuidagi välja tulnud. Oli suur sõda sakslastega ja meie muidugi võitsime. Tuli veel suurem maade jagamine Venemaaga ning jällegi – me võitsime. Vähemalt Petserimaast saime lahti. Vaevalt saime ühest liidust välja, kui otsustasime karata kohe teise. Elu nagu tsirkus. Tööd teha pole enam kellelgi aega ja kui olekski, siis on töökohad ise jalga lasknud: pankrotistunud, likvideeritud, annulleeritud. Kui endal pole enam pükse jalas, siis pole muud kui silgata kiiresti üle lahe. Raha, kui seda peaks kuskilt tulema, annavad kõikvõimalikud projektid ja projektikesed. Kui Rail Balticu suurprojekt peaks teostuma, siis on meil tõega kaks Eestit, nagu Sirje Endre ja Jüri Soone „Teine Eesti”, üks ühel ja teine teisel pool raudteed. Rahvuskeha, mida sõja ajal lõhestas pagulus, lõhestab nüüd Rail Baltic, lõhestavad rikkus ja vaesus.

Ühed on riigi inimesed, teised riigita kodanikud. Riigi kodanike päralt on keskused, ülejäänud närigu rohtu ääremaal või imegu pöialt. Nii on meil siis läinud ja läheb järjest paremini. Selles marulises tormamises „... möödub meie silme eest sündmusi, mis on mõõdetavad üksnes muinasjutu kategooriates, nagu valge laeva alias Estonia uppumine. Ei ole selget aruannet ega seletust, mis see oli. Või kaksiktornide varisemine Atlandi taga. Võid seda kirjeldada nii või teisiti, aga mingi nurga alt on see muinasjutt – mingi vapustus, millele ei ole loogilist seletust” (H. Runnel, PM 24.09.11).

Kena muidugi, et Eesti riigil õnnestus ampsata nii isukas suutäis. Rahvas sai mõneks ajaks endale uhke nänni, millega uhkustada ja teisi õrritada. Aga blamaaž, mida on toonud selle laevaga aetud äri Eesti riigi mainele, pole sugugi väike. Tänu Estoniale sai Eestist tuntud relvaärivahendaja lääne ja ida vahel. Tänu Vene maffiale sai Eestist kiiresti hästiõlitatud narkosild Rootsi ja USA liinil. Eesti kujunes mainekaks salaviinatoruks rahvusvahelisel turul. Selle musta äri ühisnimetajaks oli Eesti riikliku merelaevanduse au ja uhkus – Eesti lipu all seilav Estonia.

Nüüd, kus Estonia katastroof on kujunenud sajandi suurimaks tragöödiaks iseseisvunud Eestis, on paradoksaalsel kombel saanud sellest mitte üksnes Eesti, vaid ka Rootsi ja Soome riigi suurim riigisaladus, mille varjamiseks ei peetud paljuks isegi vraki katmist betooniga.

Optimistlik tragöödia
Pärast laevahukku oli piisavalt optimiste, kes uskusid, et aja jooksul katastroofi asjaolud selguvad. Nüüd on Euroopa viimasest rahuaegsest ja ohvriterikkaimast laevahukust möödumas varsti 29 aastat, kuid midagi märkimisväärset pole enam selgunud.

Ka laevahukust pääsenud ei ole suutnud anda ühtset seletust, kuna rahvusvaheline ühendkomisjon on asunud teadlikult deformeerima tunnistajate seletusi. Selline üldmulje on kujunenud Estonia katastroofi käsitlevaid allikaid lugedes.

Peale selle on dokumentidesse sattunud uskumatul hulgal naiivsust, lauslollust ja ebakompetentsust, mis ämblikuvõrguna on vassinud uurimist. Aga põhilises osas langevad arvamused ühte. Estonia oli legaalne musta äri laev, mille butafooriaks oli reisijate sile teenindus ning kattesirmiks arvukad joomakohad ja lausjoomingud. Kui laev oli lootusetult kreenis, on Kent Härstedt purjutavaid kaasmaalasi hagedes ühmanud, kas oli neil vaja juua odavat ja võõrast viina kõrvuni täis. Proovige nüüd siis õige kurss leida, kui pea ei jaga ja jalad vist ka ei kanna.

Kahtlemata olid need sõnad igati asjakohased, sest hukatuse eelõhtul, kui laevas oli toimunud ulatuslik jooming, ei suutnud kreeni vajunud kajutitest mehed end enam välja ukerdada. Põhjusi polnud raske leida. Ühed tähistasid kaastöötajast daami sünnipäeva, kus viibinud ka vanemtüürimees ja kapten. Teised pidasid meeskonna „peiesid“, kuna pool personalist pidi peatselt Estonialt lahkuma ja siirduma Mare Balticumile, mis hiljuti oli soetatud Estline'i liinidele. Kolmandad leidsid, et viina hind Eesti laevas oli uskumatult soodne, ja ei tahtnud jätta seda juhust kasutamata.

Mere möllus on purjus inimene kui laastukene vees. Kes isegi suutis kreenis laeval kajutist välja rabeleda ja lahtisele seitsmendale tekile tormata, jäi pääsemine ka seal ainuüksi inimese enda füüsilise ja vaimse vapruse ning suuresti tema õnne hooleks. Saatuse käsi hakkas avatekile jõudnuid kohe jagama kaheks. Esimesed, kes otsustasid suunduda laeva tüürpoordi ehk paremale pardale, neil sealt pääsu ei olnud, sest mööda poolpüstist laeva ei suutnud keegi tagasi ronida. Aga kes sinna jäi, need rullis kaaduv parras igaveseks enda alla. Ainult teised, kes jäid kindlaks pakpoordile ehk vasakule pardale, säilitasid hea õnne korral väljavaated pääseda eluga mõnele möödalibisevale päästeparvele. Aga palju neidki ei olnud.

Kuid kes oleks pidanud silmini täis joonud mehe kajutis ärkvele raputama või käekõrvale võtma ja hüüdma, et tee nüüd „siva” (eluga), et viimane aeg on juba käes või isegi mööda libisemas. Enamik pidutsejatest ei jõudnud pärast prassingut end isegi oma kajutist õigel ajal välja ajada, rääkimata kreenis laeval seitsmendale ehk avatekile välja jõudmisest. Pealegi täitusid järjest enam kalduvad trepid reisijatest, kellest enamik ei omanud mingit ettekujutust, kuhu poole peaks tormama. Kes ei taibanud, mis suunas liikuda, või ei jõudnud, sel polnud pääsemiseks vähimatki lootust. Sest häiret, inimlikult arusaadavas keeles häiret ei antud. Või see, mis antigi, oli siis juba lootusetult hilja. Kui alumised tekid olid veega täitumas, polnud enam kellelgi lootust sealt pääseda ja seal siis meri neid leidis ning endale kosis.

Pääsenute silmis oli Estonia katastroof täielik kaos ja stiihia, mida ei kontrollinud mitte keegi. Kõik katsed reisijate päästmiseks olid amatöörlikult küündimatud või toimusid lootusetult hilja. Täielik segadus algas päästeparvedega, mille veeskamist ei suutnud keegi korraldada. Paljud läksid kummuli, teised lekkisid, kolmandad rebenesid. Päästepaatidest (kümme!) ei suudetud mitte ainsatki vette lasta. Rahvusvaheliselt tuntud appikutset mayday edastades ei suudetud kümne minuti jooksul teatada laeva asukohta, millega kaotati hinnalised minutid reisijate jaoks.

Kui anti paadihäire – üks pikk ja seitse lühikest signaali – oli seegi hiljaks jäänud, sest mitte ühtki paati ei õnnestunud suure kreeni tõttu veesata. Meenub karjasepõli ja kohutav ärkamine põllupeenral. Kus on loomad, vahin ringi. Aga loomad olid juhust kasutanud ja juba mõnda aega naabrimehe viljas. Kui jaole sain, oli kuritöö toimunud. Keegi ära ei uppunud, aga kus selle häbi ots? Karjapoiss jääb karja juures magama! Nüüd näen, kuidas uputatakse ära laevatäis rahvast, aga häbi ega vastutust ei tunne ei juhtkond ega riikki tervikuna võttes.

Kui sillalt märgati visiiri kadumist, pöörati laeva vöör küll alla lainet ehk luhvati vee sissevoolu vähendamiseks, kuid ikkagi lootusetult hilja. Maamehed teavad, et kõik, mis tuleb teha, tuleb teha õigel ajal või natukene varem.

Kui palju hilineti päästvate korraldustega Estonial, võib üksnes oletada, kas 20 või 30 minutit. Ja kas 852 hukkunut ning päästeteenistuste poolt päästetute imepisike arv – 137 – on Estonia kapteni ebakompetentsuse hind. Tegelikult oleks see Eesti riigi katastroof, kui peaks selguma, mis tegelikult toimus Estonial 28. septembri ööl 1994.

Ja just sel põhjusel see ei selgugi ei nüüd ega veel veidi hiljemgi.

Järgneb.

 

 

Autor: ERIK KAMBERG
Viimati muudetud: 23/02/2023 08:29:59