Vabatahtlikud seltsilised Sirje Nool ja Silja Vijar ning Põlva- ja Võrumaa koordinaator Liina Mitt. Foto: erakogu

Kuigi Võru valla sotsiaaltöö spetsialistid arvasid esialgu, et nende vallas pole vabatahtlikke seltsilisi tarvis, näitab elu vastupidist. Silja Vijar (72) ja Sirje Nool (69) külastavad igal nädalal Leevi, Kääpa ja Sõmerpalu hooldekodusid. Mõlemal on seal tänaseks lausa sõbrad, kes neid kord nädalas pikisilmi ootavad.

Hooldekodu ei ole pööning
„Inimesed ei tohiks olla asjad, kes vanana ja mittevajalikuna pööningule tassida, nagu kasutu mööbel,” arvab Sirje Nool, kes on ise üles kasvatanud viis last.

„Näen hooldekodus samuti viie lapse emasid, kes on lihtsalt üle ukse visatud ja keda lapsed vaatamas ei käi. Eriti valus on neil inimestel näha, et kellegi juures käiakse, aga tema juures mitte. Oled üles kasvatanud terve majatäie lapsi, aga paremal juhul nad ainult helistavad ...,” on Sirje nördinud.

„Käin iga nädal kahe naise, kahe toanaabri juures. Ikka selleks, et vestelda, lasta neil end tühjaks rääkida. Eks sa pead ikka sobima ka selleks, et inimene sind usaldaks ja ootaks. Räägime Enda ja Siinaga, kes on mõlemad 81-aastased, täitsa tavalistest asjadest: ilmast, sõjast, muudest uudistest. Kõik ei taha ju isegi raadiot kuulata, aga elusa inimesega rääkimine on teine asi. Mõnikord, kui ma „omadega” koridoris räägin ja me naerame, astuvad ka teised hooldekodu elanikud ligi. Ega ma neid siis ära ei aja – tuleb olla viisakas ja inimesed ära kuulata,” teab Sirje.

Autot ega autojuhilube tal ei ole. Oma koduuksest Vokitamme külast Kääpa hooldekoduni olevat täpselt 2,7 kilomeetrit ja see maa tuleb nii suvel kui talvel maha kõndida.

„Kui tee on lahti lükkamata, siis lähen teisel päeval! Kõndimise vastu pole mul midagi – meil on oma naistepunt, kellega käime kepikõndi tegemas. Oktoobris tegime kaheksakesi tiiru peale tervele Hiiumaale!” on Sirje ka pärast eluaegset lüpsjatööd ja viie tütre üleskasvatamist hakkamist täis.

Silja, Lasva veetorni vaht
Neil kahel vabatahtlikul seltsilisel – Sirjel ja Siljal – on nii mõndagi ühist. Mõlemad töötasid aastakümneid omaaegses „Oktoobri Lipu” kolhoosis, kus Silja pärast EPA lõpetamist raamatupidaja-ökonomistina tööle asus. Mõlemal nüüdsel vabatahtlikul seltsilisel on paar kaksikuid tütreid ning väga palju energiat olnud kogu elu.

„Kui kolhooside aeg läbi sai, sai minust kultuuritöötaja. Otsisin uusi ideid, kirjutasin projekte. Ühel päeval kõndisime vallavanemaga ümber koleda silikaadist monstrumi – Lasva veetorni – ja mõtlesime, mida sellega peale hakata. 30 aastat oli veetorn elanikele vett andnud, järgmised 25 aastat seisis keset küla kasutult. Tuli mõte teha sellest turistide jaoks vaatamisväärsus! Maailmakuulus fotograaf Peeter Laurits soovitas kahte noort arhitekti – Veroonika Valku ja Yoko Alenderit –, kes projekteerisid veetornist klaver-trepiga torni,” räägib nüüdseks 13 aastat turiste klaverihelidega ehmatanud ja rõõmustanud trepi idee autor Silja Vijar.

„Esitasin rahataotluseks EAS-ile projekti, mis kaks aastat ehituslike vigade pärast tagasi lükati. Kolmandal korral tunnistati taotlus abikõlbulikuks. Sain 2008. aastal ehituseks kroonides ikka väga palju raha ning originaalne vaatamisväärsus valmis 2009. aastal. Veetorni ülemisel äärel, kahe akna vahel, ilutseb Rõuge sini-punane vöökirja muster,” on Silja teenitult uhke. Järgmised kümme aastat oli ta samas tornis giid.

Elu ise aga giidi ei vaja. Saatus võtab meist igaühe käekõrvale ja sasib inimest hullemini kui mistahes lumetorm. 2021. aasta septembris lahkus Silja kõrvalt ootamatult elukaaslane, kellega ta oli koos olnud 36 aastat. See oli naisele suur šokk.

„Jäin üksi ja oma kesta kinni. Kutsuti, et tule vabatahtlikuks seltsiliseks. Mõtlesin, et võiks ju proovida. Nüüd on mul kolm inimest, kellega suhtlemas käin. 95-aastane Laine on täpselt minu ema vanune. Laine ei kõnni ega nõustu istuma ratastooli, aga voodi ääre peal istub küll ja mälestusi rääkida armastab. Mul on väga huvitav teada saada, kuidas mu ema noorusajal elati. Kirjutan meie jututeemad tegevuspäevikusse alati ka üles, “ ütleb Silja, kelle vabatahtliku seltsilise elu proovimisest on tänaseks saanud sisemine kohustus.

„Kui inimene ütleb, et ta ootab mind kogu aeg ning sellest, et ma tulen, saab ta poole tervemaks, siis lähen ju rõõmuga!” kinnitab Silja, kes on Põlva- ja Võrumaa 13 vabatahtlikust seltsilisest üks.

 

Autor: MAIRE AUNASTE
Viimati muudetud: 16/02/2023 08:47:22