Perekond Pall. Foto: erakogu

2010. aastal andis Eesti Lasterikaste Perede Liit esmakordselt välja Aasta Suurpere tiitli, mille pälvis nelja lapsega perekond Pall Raplamaalt. Tiitli saanud perekonnale kinkis BigBank 10 000 krooni. Rääkisime vahepeal Võrumaale kolinud Pallide pereema Aigiga ja uurisime, kuidas neil nüüd, 13 aastat hiljem läheb.

Kes kuuluvad teie perre ja mida on aasta suurpere tiitel teie perele tähendanud?
Meie perre kuuluvad mina ja abikaasa Heino, pojad Andreas (24) ja Andro (16) ning tütred Andeli (19) ja Andleer (15).

See emadepäev Tallinna loomaaias oli läbi aegade kõige emotsionaalsem emadepäev. Rõõmustasime, et meid perena märgati, kuid tundsime ka suurt vastutust, et olla selle tiitli vääriline. Toona saadud auhinnaraha eest ostsime pere suurematele lastele jalgrattad ning see andis hea tõuke, et ühiselt rattamatkale minna. Elasime Raplamaal ja õhtuti peale tööd 30-40 km sõita oli puhas nauding. Praeguseks oleme perega kolinud Võrumaale, kuid auhinnatšekk on meil ka 13 aastat hiljem kodus auväärsel kohal.

Mis on olnud nende 13 aasta kõige suurem kasvamise koht?
Armastan emaks olemist. Kui tähistasin oma 30. sünnipäeva koos oma nelja lapse ja abikaasaga, ütlesin ja arvasin ka, et minu elutöö on nüüd tehtud. Oleks ma teadnud, et ka laste kasvatamine on omaette seiklus! Tähtis on leida üles tasakaal, sest lisaks emale olen ma ka ju naine, kolleeg, abikaasa, mina ise. See fookuse leidmine ja tasakaalu sättimine nende erinevate rollide vahel on olnud pidev õppimine ja kasvamine omaette. Et suur pere on olnud minu elu-unistus, siis olen seda kõike väga nautinud.

Mis on toonud nende aastate jooksul kõige rohkem rõõmu?
Kindlasti lapsed. Läbi laste tulev rõõm on vanematele lausa kümnekordne. Sageli tunnen, et läbi laste identifitseerin ka ennast, nad on nii suur osa minust. Üheks meie pere unistuseks oli elada maal, päris oma kodus ja niimoodi, et lapsed saaksid looduse keskel üles kasvada. Päris pikka aega olime üleminekuperioodis, kus me polnud mitte kodutud, vaid just koduta. Lõpuks leidsime endale imelise talu Võrumaale, kus on ka minu juured. Kodutunne on miskit, mida oleme perena alati väärtustanud ja mul on suur rõõm, et saame oma koduks kutsuda just Võrumaad.

Millised on teie pere traditsioonid?
Oleme peres kokku leppinud, et õhtusööki sööme kodus olles alati koos. Ka saunaõhtud lepime pikalt ette, et võimalikult paljud saaksid koju tulla ja perega koos olla. Võtamegi mõnusalt aega, teeme head süüa ja käime saunas.

Sünnipäevahommikuti on meil kindlasti isetehtud kook ja sünnipäevalapsele laulmine. Kui sünnipäev on sattunud nädalavahetusele, siis tegelikult lepime isegi kellaajaliselt oma üleslaulmise aja kokku, et enne saaks ikka mõnusalt magada ka. Ja igal suvel proovime ikka kogu perega Eestis koos ringi käia. Meil on ka armas traditsioon uue aasta esimesel päeval koos pidulikku hommikusööki süüa.

Kuidas lasterikkas peres igapäevaeluga toime tulla?
Kõige olulisem on lähedaste tugi. Üksi on keeruline hakkama saada, seetõttu oleme proovinud abikaasa Heinoga alati laste ja üksteise jaoks olemas olla. Koos on lihtsam.

Samavõrra on olulised paindlikkus ja sallivus. Tasub enda jaoks selgeks mõelda, mida ma väärtustan. Ma olen otsustanud, et tahan elus olla õnnelik. Kui mul on pere ja lapsed ja minu kodu, siis see ongi kõige tähtsam. Usun, et õnn on otsus ja püüan ka selle järgi elada. Siis muutuvad argielu mured väiksemaks ja on lihtsam aru saada, mis päriselt on oluline. Kui meie lähedastel on hästi, siis on mul ka hästi.

 

 

Autor: SANDRA EOWYN KARU, Eesti Lasterikaste Perede Liit
Viimati muudetud: 16/02/2023 08:42:56