Algus 19. jaanuari LõunaLehes.

Estonia – väljast valge, seest must Eesti laev Läänemerel

Ta tiib on valge, ta tiib on must ja me ei tea midagi tema tulekust.
Ta lend on kõrge ja nii ligi maad, et tema varigi mind kord riivata saab … (E. K.)

Merendus on inimkonna ajaloo lahutamatu osa. Juba muistsetest aegadest peale, kui Eestimaa randlased õppisid ehitama esimesi merekõlblikke aluseid, oli meremeeste leival sageli sõklane maik juures, mida mõnigi kord oli niisutatud pisaratega. Niisugune oli randlastest meremeeste elu tavalistest rannalautritest maailmameredeni, mida ei tule kellelgi häbeneda.

Säravaid peatükke Eesti meremeeste olelusvõitlusest on kirjutanud merenduse ajalukku mitmed meie kirjamehed ja kroonikud.

Randlaste eluolust on kasvanud välja eestlaste rahvuslik saaga valgest laevast, mille ilmumist on poeetilises ja sõnasõnalises tähenduses kuulutanud selgeltnägijad juba ammustest aegadest. See igatsus on olnud nii valdav, et ajapikku on see pürgimus leidnud koha eesti folklooris ja kirjanduses, nagu Aino Kallase „Lasnamäe valges laevas“ või novellikogus „Valge laev“ (1931).

Valge laev kehastas paljude eestlaste, eriti põhjaranniku inimeste ammust unistust. Ennustuse kohaselt pidi saabuma põhjarannikule muinasjutuline laev, mis viib paljukannatanud inimesi kord nende igatsuste maale, kus pole võõraste vägivalda ega ülekohut. Kõrgelt hinnatud teosed eestlaste valgest laevast on Herman Sergo mitme auhinnaga pärjatud „Põgenike laev” (1966) ja Voldemar Veedami „Purjetamine vabadusse” (1952, e k 1998). Veedami teos on saavutanud laialdase rahvusvahelise tunnustuse, kuna seda on tõlgitud enam kui kahekümnesse keelde. „Purjetamine vabadusse” on ainulaadne oma päevikulise ülesehituse poolest, mis emotsionaalselt kirjeldab Eesti põgenike õnnestunud Atlandi ületamist idast läände. Autori tahtel on teos pühendatud kõigile kaasmaalastele, kes oma põgenikuteel kunagi ei näinud Atlandi teist kallast.

Purjetamisel läände hukkus Läänemerel ja Atlandil 4000‒5000 eestlast. Nende sõja jalust põgenenud eestlaste mälestuseks korraldasid Lakewoodi arhiiv ja Ameerika eestlaskond sügisel 1994 ulatusliku näituse kohalikus Eesti arhiivis, millega tähistati poole sajandi möödumist eestlastest mere- ja paadipõgenike traagilistest päevadest. Tõenäoliselt avati näitus augustis 1994, vähemalt nädal enne Estonia hukkumist. Saabusime kapten Fred Kraaviga Kanadast, nii et olime külalisena arhiivis 8. oktoobril. Sellest päevast on jäänud allakirjutanule mälestuseks ühes viimases „Tulimullas” Heino Ainso, Anne ja Trivimi Velliste, Toomas Hendrik Ilvese ning Ernst Jaaksoni autogrammid.

Näituse materjale asuti juba varakult kokku korjama, kui Estonia kurseeris veel rõõmsalt Läänemere reisidel. Septembris oli Lakewoodi Eesti arhiivi näitus Eestimaa sõja- ja paadipõgenikest juba üleval, kui tuli see pauk, et Estonia on uppunud. Maailma raadiojaamad ja ajakirjandus asusid üksteise järel kuulutama Eesti superlaeva Estonia hukkumisest ning teatama üksikasju suurest rahuaegsest katastroofist Läänemerel. Vaevalt sai Eesti tuleviku seisukohalt olla veel midagi dramaatilisemat ja drastilisemat, kui Eesti riigi sümboliga samastuva laeva häving.

Kolme riigi ametlik vastuoluline juurdlus ei suutnud tuvastada usaldusväärset pilti laeva hukkumisest ega esitada vaieldamatuid argumente katastroofile eelnenud olukorrast. Lahtiseks on jäänud küsimus, kas Estonia hukkumine oli traagiline mereõnnetus või salakavala vandenõu tulemus. Intensiivselt asusid erapooletu komisjoni tööd torpedeerima Rootsi riigi ametnikud, ähmastades ja deformeerides ekspertide ja tunnistajate seisukohti ning sõnastusi. Eesti meremeestele sadas kaela süüdistusi siit- ja sealtpoolt.

Peagi algatati umbusaldusega rünnakuid komisjoni esimehe Andi Meistri vastu. Komisjoni esimehe laimajatega asus ühte paati president Lennart Meri. Lõpptulemuseks oli vaieldava väärtusega kokkuvõte, uurimistulemuste salastamine ja rahvusvahelistes vetes lamavale vrakile sukeldumiskeelu kehtestamine. Sellepärast võib sundolukorras sündinud raporti kriitika suhtes olla täiesti tolerantne, kuna see ei ole vaba mõtteavalduse tulemus.

„Estonia ei seilanud lihtsalt ühest sadamast teise, vaid liikus kahe kontrastse maailma vahel, millest üks oli tulvil ebastabiilsust, masendavat vaesust ja vägivalda. Teine aga oli rikas kuningriik, mida oli pikka aega juhtinud rahumeelne ning hoolitsev valitsus,” on märkinud Saksa jurist Drew Wilson.

Nende vastuolude ohvriks langenud Estonia katastroofi tagamaid on jäänud varjutama kolme riigi – Rootsi, Soome ja Eesti – ühiskomisjoni raport, mis varjab suurima rahuaegse, ligikaudu tuhande hukkunuga laevahuku asjaolusid. Suutmata sellest saladuste võrgust läbi murda, tuleb nõustuda Drew Wilsoniga: „Kui peaks selguma, mis tegelikult toimus Estonial 28. septembril 1994, oleks see Eesti riigi katastroof.” Aga siiani pole selgunud, nagu ei selgunud Kennedy mõrva lugu, kuna neid sündmusi on määratud varjutama riiklikud salateenistused.

Isiklikke meenutusi
Estonia hukkumise päev tabas allakirjutanut ühel sügissuvisel kenal hommikul Kanada metsade ja järvede rüpes sealpool Parry Soundi, kuskil McKellari ja Mary Jane Lake'i kaljujärve kandis. Kui väljusin suures hommikus oma jahionnist, kus neil päevil elunesin, hõikas mu laagrikaaslane Fred Kraav juba kaugelt oma peamaja juurest, et Estonia on põhjas. „Mis! Estonia – ja põhjas! Mida see peaks tähendama? Teadsin, et Eesti on juba mitu aastat iseseisev vabariik ja viimased Vene väedki lahkunud. Aga mida see tähendab – Estonia on põhjas? Kas siis Eesti on omadega juba nii läbi, et ... hakkas mind järsku mingi kahtlus puurima? Kas see tähendab, et peangi jääma Kanadasse? Jooksin Fredile vastu, et veenduda, mida ta ütles. „Estonia on põhjas,” jäi Fred stoiliselt äsjaöeldu juurde. Just nii see vana kapten ja jahimees mulle kinnitas. Olin juba mõnda aega harjunud kohaliku keelepruugiga, et Eesti ja Estonia on sünonüümid, st samasisulised.

Siis kuulsingi Fredilt, et päris Estonia, st Eesti, kuhu aeg-ajalt sai kirju ja postpakke lähetatud, on siiski veel alles. Põhjas on ainult üks osake Eestist – see laev Estonia, millest juhtusin tol kaunil hommikul kuulma tõesti-tõesti alles esimest korda. Olin kuulnud küll mitmesugustest Siljadest ja Sallydest, mis kuskil Läänemerel seilavad. Kuid mingi eelarvamus ujuvatest bordellidest ei andnud maad mõtetele nendega rohkem tegelda. Ja nüüd siis oli nende Siljade ja Sallydega asunud konkureerima Eesti suurim parvlaev.

Ohkasin kergendatult ja ütlesin Fredile, et nüüd lõpuks võime minna päevakorras edasi, teadmata veel midagi tragöödia ulatusest. Kui siis kohalik raadio, mida Fred kuulas, hakkas edastama õnnetuse üksikasju, jäi vana kapten endale kindlaks. „Näe, kuidas üks kaptenijobu on enda lolliks joonud ja täiskiirusel laevaga vastu tormilainet kihutama kukkunud. Nüüd on siis nina (vöör) maha sõidetud ja laev ilma visiirita merepõhja aetud.”

Mida enam edastas raadio täpsustavaid teateid Estoniast, seda kindlamaks muutus vana kapteni seisukoht võhiklikust navigeerimisest Estonia komandosillas. Lihtsameelselt arvasin, et küllap leidub Eestis sõjaaja kogemustega eksperte või kapteneid, kes võiksid jagada Kraavi arvamust ja peagi kuuleme tõtt sellest erakordsest laevahukust. Aga võta näpust! Eksperte leidus ja üsna asjatundlikke. Aga üksmeelset otsust laevahuku kohta ei saabunud. Mõni asjapulk olevat isegi komisjonis küsinud, mille poolest ikkagi erineb visiir aparellist. Aga noh, kes saab lollust keelata, lollus tahab möllata.

Kuid kapten Kraaviga klappisid meie mõtted Estonia loos kohe algusest peale, sest Kraav on kindla sõnaga mees. Kui avaldasin kahtlust, kas meri ikka suudab nii palju, et murrab laeval nina otsast maha, siis ütles selle peale vana meremees: „No kuule mees, kui sa nii arvad, siis sa pole veel merd näinud ega tundnud tema jõudu.”

See oli öeldud erakordselt sugereerivalt, nagu oleks kuulajaid terve laevatäis mehi, aga mitte üks maailmahulgus. Pealegi on Kraav ise merejumala lemmik, keda peaks iga merehuviline kuulama ja kes oli viimase suure sõja ajal Põhja-Atlandi konvois, kui tema laev lausa jalge alt põhja lasti. Sakslaste torpeedo olnud nii kiire, et uimane kapten suutis alles uppuva laeva keerises mõtlema hakata. Esimese mõttena meenunud isa õnnistus, kui ta oli pojale kinnitanud, et „poeg, ära sa karda uppumissurma. Sa ei upu, sest see surm käib sinust kaugelt mööda”. „Aga näed, vanamees, sa siiski petsid mind ja siin ma nüüd upun.” Sellele mõeldes ja isa sõnu meenutades pani ta tähele, et vesi muutub heledamaks ja peagi ujus ta juba pinnal. Järgnes teinegi õnnelik ime, kui mingi päästelaev ta leidis ja merest välja õngitses. Ning kapten Kraav oligi ainus, kes 9-10-liikmelisest meeskonnast uppuva laeva keerisest välja ujus.

Päevikust
Teisipäev, 27.09.1994. Kiirelt lähenes september lõpule. Kiirelt-kiirelt lendab aeg ja ühes sellega me elupäevad pea ajamerre vaovad, olen meenutanud märkmikust kooliaegseid ridu. Täna töötasin majas, kuna sadas ajuti väga tihedalt ja raskelt. Valmistasin tööruumi veel paar riiulit. Üldiselt oligi minu tööks selles üksildases jahimajas riiulite ehitamine mitmesuguseks otstarbeks ning korra loomine kõikjal laiutava entroopia kiuste.

Peale päevikumärkmete vajab see päev teiste kõrval veidi rohkem tähelepanu, sest Eesti aja järgi väljus sel päeval kell 19.15 Estonia viimasele merereisile Tallinna-Stockholmi liinil. Tema saatuslik sündmusteahel algas tunnistajate ja ekspertide andmetel täpselt kell 01.00. See oli aeg, kui laev jõudis oma teekonnal avamere looduse stiihia keskmesse, olles eemaldunud kitsa Soome lahe kaitsvatest kallastest. See oli suurte ja väikeste vahetuste aeg. Kell üks öösel vahetus laeva valvemeeskond ja kapten läks sel ajal tavaliselt puhkama. Kell üks öösel toimus ka ebamugav kuupäevavahetus. Eestis ja Soomes oli juba 28. september, USAs ja Kanadas alles veel 27. september.

Eesti peaministrile Mart Laarile oli parlament andnud eelmisel päeval teatud kindlasse kohta „kinga” ja Rootsi peaminister Carl Bildt viibis ametit maha pannes oma seltskonnaga kuskil restoranis lahkumisõhtul. Vene riigipea oli kodumaalt lahkunud ning viibis Ameerika Ühendriikides. Kõigis olulistes instantsides oli võim embrüonaalses seisus ja ootas alles võimuks saamist. Aga meri möllas sel ööl hirmsasti, nagu valmistudes juba ette vastu võtma rikkalikku peielauda. Kurikaelte jaoks aga, kui neid võis leiduda, ja küllap neid ikka leidus, oli saabunud pimeduse varjus täiuslik tund. Ning just sel ööl, 27. septembril 1994 Washingtoni aja järgi kell 19.00 ehk siis Eesti aja järgi 28. septembri öö pimeduse varjus enne kella kahte, kui kukk oli juba laulnud oma viimase saatusliku laulu, läks meie valge lootuste laev Estonia tormi möllu ja lainete ulgumise saatel maailmale ja isegi Eesti riigile märkamatult ja vaikselt oma viimasele ankruplatsile Läänemere põhjas.

Kolmapäev, 28.09.1994. Käisime õhtul Ilmar Kitsase pool. Vahetasime uudiseid, kuna tema naine pr Leida oli saabunud Eestist. Kuid Estoniast mitte sõnagi. Alles järgmisel hommikul kuulsime Hiiobi sõnumit ligikaudu 800 inimese uppumisest Estonia pardal.

Pühapäev, 02.10.1994. Viibisin Torontos võrokeste kokkutulekul Eesti majas. Päevakorda pidasid Salme Vesi ja Kalju Urbel. Keskseks teemaks oli jahmatav uudis Estonia uppumisest. Tõde oli kohutavam, kui arvata oskasime, sest täies koosseisus, ilma erandita, oli hukkunud kogu Võru linna delegatsioon. Selle masendava sõnumi tõi kohale eestlaste võtmeisik Kanadas, Salme Vesi. Alles siis hakkasid meeled tajuma tragöödia ainulaadset ja traagilist ulatust. Räägiti üsna palju ja läbisegi, kuid kõiki masendas esmajoones uskumatult suur hukkunute arv.

Kujutlesin korraks, et kui need arvukad ohvrid oleks olnud parema väljaõppega ja rannarahva kogemustega, olnuks nende võimalused tol tormisel ööl ennast päästa ilmselt poole võrra suuremad. Paadid ja parved olid ju olemas. Ainult puudusid oskused nende kasutamiseks.

Täiesti arusaamatu, miks neid paate õigel ajal, või üldse, miks neid paate siis vette ei lastud, kui nad selleks otstarbeks olid olemas. Selge mõistuse juures oleks pidanud seda tegema. Või oli sel õhtul joodud viin, mis kujutlust kasvavast ohust ähmastas? Ohuolukorras – paadid vette! –, mis on vääramatu mereseadus. Aga võta näpust! Paadihäire, kui see üldse anti, siis hillitsetult. „Mr Skylight või mr Skylight to number one and two!” olevat tulehäire, millega sel päeval küll mingit seost ei olnud. Võib-olla ainult oma poistele ja sedagi kahjuks liiga hilja. Või nagu öeldakse: „Seal on õnne vähe ja seegi poriga koos.”

Kui üks reisija püüdis selgust saada, mida see Skylight tähendab, olla infotöötaja üksnes naeratanud selle peale. Või oli laeva juhtkond tõepoolest nõnda läbi kasvanud korruptsioonist või nii juhuslikult kokku klopsitud, et oli tormisel merel koostöövõimetu.

Järgneb.

 

 

Autor: ERIK KAMBERG
Viimati muudetud: 16/02/2023 08:26:35