Kõnelemas Tartu linnavolinik Indrek Särg. Foto: Erwin Pari

2. veebruar on Eesti ajaloo ilmselt kõige tähtsama riikliku ja rahvusvahelise tähenduse ning mõjujõuga dokumendi allakirjutamise päev. Seekord maheda nullkraadiga õnnistatud lumelörtsine märg küünlapäev tõi, nagu tavaliselt ikka, Tartu Vanemuise tänavale palju sagimist.

Kell 11 alanud õpilaste ajalooteemaline üritus ei jõudnud veel lõppeda, kui tulid järgmised tegijad. Ei taha kellegi meelerahu häirida, aga tõrvatilk rikub meepoti ära küll. Jaan Poska bareljeefi alla sai pandud põlev küünal, Petseri maakonna laualipp ja kiletatud plakat tekstiga „Elagu Eesti, Gruusia, Jaapani, Läti, Moldova, Soome ja Ukraina territoriaalne terviklikkus!“. Korravalvurist noormees, ilmselt gümnasist, kiitis seda taevani, aga keeldus lubamast selle paigaldamist avalikku ruumi? Kas EV põhiseadus räägib midagi sõnavabadusest?

Paraku oli nii, et laialt reklaamitud 2. veebruari päevasündmuste rivis puudus millegipärast ametliku koosolekuloaga Eesti Iseseisvuspartei ja Põllumeeste Kogude keskpäevale kavandatud kõnekoosolek Vanemuise tänava rahumaja juures. Samad sõnad EKRE tõrvikurongkäigu ja nende massiürituse kohta õhtul Raekoja platsil. Ka vaikisid ajalehed mõlema ürituse teemal hiljem. Varem polnud imestada, kui rahumaja juures koguni peaminister, linnapea, ministrid või erakondade juhid kohal olid.

Päeva raskuskese on kõige tähtsama maja juurest teenimatult mujale nihkunud. Infosulg piirab muidugi laiema ringi huviliste osavõttu, aga kes aastaid kohal käinud, olid seal ka nüüd. Rohkemgi veel, kohal oli vähemalt üks petserimaalane, üks Võru petserlane, Rapla- ja Viljandimaa ning isegi Tallinna rahvuslikult meelestatud esindaja.

Rein Kochi juhitud kõnekoosoleku kümmekond sõnavõtjat käsitlesid Tartu rahulepingu tähtsuse eri tahke. Neid ühendas pea 30 aastat rahvuslaste südames hõõguv soov Tartu rahuleping tegelikkuses nähtavaks ja kehtivaks teha. Aeg oleks lõpetada riigireeturlik diplomaatiline suhtlemine nn Eesti-Vene uue piirilepingu suunal. Kui me aga pole esitanud vormikohast taotlust oma Petserimaa ja Narva-taguse kolme valla tagasisaamiseks, ei tule keegi meile neid kuldkandikul tooma.

Üritusele pakkus muusikalist külakosti Petserimaa patrioot Ilmar Vananurm oma lauldud ja akordionil saadetud „Petseri valsiga“. Kõnekoosolekule pani punkti petserlane Undina Matteus oma esinemisega Petseri eesti keskkooli vilistlaste kokkutulekutest. Need on Petserimaa eestluse olulised tähised.

Loomulikult mõtlesime eelkõige Eestile, aga aeg tõi kaasa vajaduse rääkida Venemaa verisest agressioonist ja selle ohvrist. Tihti kõlas sõnavõttudes „Slava Ukraini!“ ja üritus ise algas seekord Eesti hümni järel Ukraina omaga. Mure Ukraina pärast on suur. Kui seal midagi viltu läheb, on järjekord meie käes. Ega sõjardid juhuslikult oma tapatalgute alguspäevaks 24. veebruari ei valinud. Nad jälgivad ajaloolisi tähtpäevi hoolikalt ja kõike, mida teevad, teevad tähenduslikel päevadel. Kas see pole vihje, et pärast Kiievi langemist ollakse Toompeal – oma kirik seal juba ootamas?

Panen siia oma sõnavõtu rahumaja üritusel neljapäeval, 2. veebruaril 2023.

„Kallid siinolijad! Lubage teid tervitada Tartu Rahu Põlistamise Seltsi ja Petserimaa Suveülikooli poolt. Suur tänu Eesti Vabadusparteile ja Põllumeeste Kogudele, kes trotsides poliitilisi meeleolusid, on aastaid siin rahumaja ees oma üritusi Petseri kloostri kellahelide ja Petseri maakonna lippude lehvides pidanud. Möödunud aasta on muutnud maailma tundmatuseni. Pole imestada, kui ajaloolased kunagi hakkavad seda nn Ukraina erioperatsiooni kolmandaks maailmasõjaks kutsuma.

Siin rahumaja juures, mõeldes Tartu rahulepingu isale Jaan Poskale, pole lausuda midagi rõõmustavat. Seisame vankumatult Ukraina territoriaalse terviklikkuse kaitsel, mis on ainuõige, aga Eesti territoriaalne terviklikkus kipub tabuteemaks jääma. Kui meie välispoliitika juhtiv tegelane tormab Ukrainas toimunud sealset territoriaalset terviklikkust toetavalt konverentsilt Moskvasse riigiduumalt Eesti tükeldamise kiirendamist lunima, häiris see väheseid. Eesti Maapäev tunnustas 1917. aastal Harkivis välja kuulutatud Ukraina Vabariiki. Harkivi tankikooli eesti poisid aga hääletasid riigikogus millegipärast 25. novembril 2015 Petserimaa ja Eesti Ingerimaa Moskvale (üks hääletajatest ei säästnud isegi oma sünnilinna).

See pole veel kõik. Ühe Eesti kõrge ametniku uni on rikutud, sest Petserimaa ja Narva-taguste maade üleandmine de jure Venemaale lükkub aina edasi ja edasi (kas aga tema salaposti ka keegi jälgib, pole aimu).

Enne seda, kui nõuame Bosporuse väinade sulgemist Vene laevadele, tuleks võtta tagasi rahvusvahelise mereõiguse järgi meie territoriaalveed Soome lahes. Oleme ise lähiminevikus andnud Vene sõjalaevadele võimaluse luba küsimata ja torusid katmata seal omatahtsi toimetada.

Peaaegu kogu maailm tõuseb tagajalgadele, kui Iisraeli minister omaenda pealinnas juutide pühamast pühamale Templimäele, kus ka muhameedlaste Al Aqsa mošee, mõneks minutiks jala tõstab. Kas peaksime ka meie midagi tegema, kui maailma esiterrorist ning Ukraina ja Tšetšeeni rahva timukas kooserdab oma pihiisa saatel meie ajutiselt okupeeritud Petseri kloostris? Kui Eestis on surmaunest ärgatud ja mõned punamonumendid ära koristatud, pani okupant ajutiselt okupeeritud Jaanilinna uue tankimonumendi. Kui aga selle peale häält tõsta, võib naaber vihastada ja Narva jõel lüüsid sulgeda ning meie elektrijaamad kõrbevad! Eesti ingerimaalased muretsevad oma röövitud kodude pärast. Üks meie kõrgelt hinnatud luuleklassik aga ei soovita Narva paremkaldal kasutada eestipäraseid kohanimesid, vaid Jaanilinna asemel ikka Ivangorod!

Tundub, et oleme suutnud vähe teha, et Eesti maakaartidel riigipiir ja okupeeritud alad oleksid õigesti märgitud. Äkki tasub meie ilmateadetes teatada ka Petseri ja Jaanilinna sooja- ning külmakraade?

Lõpetuseks rõõmusõnum EV kontrolljoonelt. Eesti piirivalvurid keeldusid šovinistlike kirjadega kaunistatud masuuditsisterne sisse laskmast. Meie naaber on muidugi ettearvamatu, aga seekord ta Ukrainas puruks löödud Pihkva dessantdiviisi riismeid meie kallale ei saatnud. Niisugune oli pilguheit olukorrale idakaares. Aitäh kuulamast, kohtume aasta pärast! Elagu territoriaalselt terviklik Eesti, elagu ajutiselt okupeeritud Petserimaa ja Eesti Ingerimaa!“
 

 

Autor: ALDO KALS
Viimati muudetud: 09/02/2023 09:43:07