Vastseliinas 14. oktoobril. Kõneleb Arvo Pilt. Foto: erakogu

1988. aastaks oli ajaloolisel Võrumaal Läti piirist Peipsini registreeritud üheksa muinsuskaitse klubi, mis moodustasid Võrumaa Muinsuskaitse Seltsi Eesti Muinsuskaitse Seltsi osana. Rõuge kihelkonnas oli kaks klubi: Rõuge ja Pähni. Viimase juhiks oli Vello Denks, looduskaitse Võrumaale tooja, metsaülem, aga kõlvanuks ükskõik ka millise kooli direktoriks tol vaimse stagnatsiooni ajal. Krabi kooli juurde oli ta loonud Paganamaa looduse õpperaja, matk loodusse ja koduloosse, mis nõukogude pedagoogikasse ei mahtunud.

Muinsuskaitse aasta 1988 keskendus Eesti Vabadussõja mälestusmärkide taastamisele. Seda peeti ka meeletuks ettevõtmiseks, kuna Vabadussõda 1918‒1920 oli relvastatud võitlus võimu vastu, mille ahelais alles elasime. Kuid aja vaim oli märkamatult muutunud, rahvas hirmust üle saamas. Juba eelmisel sügisel, 21. oktoobril 1987 kogunes Võru surnuaia võsastunud Vabadussõja kalmistule sadu inimesi tundmatu Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonni kutsel, kuigi linnavõimud olid selle keelustanud. Kalmistult siirdus enesekindluse saanud rahvas kesklinna, kasvades üha lisanduvate elanike varal mitmetuhandeliseks. Valitsusasutuste ees nõuti häälekalt tõde ja õigust, teati, et pimendatud akende tagant neid jälgiti. Sõjakomissariaadi ees kerkis rahvamurru kohale sinimustvalge lipp – esimene kord Eestis 43 aasta järel!

Ajaloolise tõe nimel tuleb tunnistada, et lipu heiskasid ja seda kaitsesid Võru noortekolonni liikmed ning muinsuskaitseselts riskis kolme koduvärviga tänavale tulla alles kuus kuud hiljem Tartus – ka seal iga värv eri varda otsas. Sama tõe nimel tuleb tunnistada, et võimud süüdistasid muinsuskaitseliikumist alaealiste noorte ässitamises, kuna liikumisse oli pugenud nõukogude võimu poolt karistatud mehi.

Noorekolonn jätkas kevadel Ain Saare juhtimisel Vabadussõja kalmistu korrastamist hoiatustest hoolimata. Otsustati taastada ka mälestussammas. Selleks kasutati 55-aastase Kalju Rohtlaane teadmisi, temast sai kaks aastat hiljem taastatud kaitseliidu Võru maleva pealik.

Alles tol kevadel sain tuttavaks Ain Saarega, kes kutsus mind võidupühal, 23. juunil samba avamiskõnet pidama. Sammast ümbritses siis 10 000-pealine rahvamass, enneolematu Võru ajaloos. Pisteti pihku mikrofon, sosistati: räägi kõva häälega, see on vana aparaat. Valjult rääkima olin juba tuletõrjes harjunud, see annab enesekindlust. Seda lisas ka pea kohal lehviv Eesti lipp ja kõrvu helisema jäänud Eesti hümn.

Järgmine suursündmus oli 7. augustil Munamäe lahingu mälestussamba avamine, mille taastas Võru Skautide nimeline noortesalk pastor Mäevere juhendamisel. Pidin ka seal kõnet pidama. Sisukama sõnavõtuga esines Eesti-aegne maanoorte instruktor Enno Piir (77), kes pärit Haanjast Kokemäe külast. Ta meenutas, et on juba kolmandat korda sama samba avamisel. Esimest korda 22-aastasena, avakõne pidas toona Munamäe lahingu juht, ratsarügemendi ülem kindral Jonson. Kaheksa aastat hiljem oli vana vaenlane Eesti okupeerinud, aga Munamäe sambale ilmus plakat „Esivanemate needus ja kõigi eestlaste viha langegu nendele, kes julgevad seda monumenti lõhkuda! Olgu igavesti neetud ja põlatud, kes teotavad langenud kangelasi. Vannume kättemaksu rahvuse reetjaile! Haanja rahvas“.

Sammas püsis tervena aasta, 14. juunini 1941, küüditamispäevani. Haanjas ei leitud kodust ühtegi nimekirja kantud perekonda. Tühjalt raudteejaama naasvad küüditajad püüdsid oma nahka päästa Munamäe samba purustamisega. Täpselt aasta hiljem 14. juunil avati Enno Piiri juhtimisel taastatud sammas. Munamäe nõlv oli taas rahvast tulvil, aukohal uue sõja lahingutest naasnud ratsarügemendi ohvitserid, Vabadussõja veteranid.

Enno Piir mõtiskles hetke: „Noh, siis oli sõda ja okupatsioon. Lehvisid Eesti ja Saksa lipud, nüüd sõda pole, kuid okupatsioon on ikka!“ Tema kõne katkestas mürisev aplaus. Vanahärra lõpetas: „Samal ajal samba avamisega ilmus mu raamat „Vabastatud Munamäel“. Naasnud nõukogude võim tasus mulle vangistusega 25 + 5 aastat.“

Samba avamine algas vihmasajuga, mis kestis lõpuni, kuid keegi ei lahkunud enne.

Esimesena jõudis oma purustatud Vabadussamba jälile Võrumaa põhjapoolseima kihelkonna Kanepi muinsuskaitse klubi noore ja tarmuka Leo Vijardi juhtimisel. Seda sammast oli raske lõhkuda, aga ka kaugele tassida – oli tehtud 1000 puuda (16 000 kg) kaaluvast rändrahnust. Plahvatus tõukas selle vaid külili, kivilt eemaldati kirjad ja uputati sinnasamasse tiiki. Kuid kivi serv paistis veest välja, rikkudes võimurite öörahu kogu nõukogude ajaks – öösel ilmusid sinna põlevad küünlad või lilled.

Sammas taastati kiiresti Kanepi rahva raha ja tööga. Leo Vijardile olid abiks Ats Kukk, Andres Rammo, Helmut Urb, Kalmer Hallap, Urmas Verrev, Aare Kund.

Sammas avati 25. septembril rohke rahva, kolme koori ja orkestri osavõtul. Peeti neli kõnet. Mina rääkisin ärkamisaja ja Vabadussõja seostest, mis on erakordne just Kanepis. Ärkamisaja suurmeeste pikk rida lõppeb Märt Mitiga – Vabadussõja langenute nimed sambal algavad tema poja leitnant Miti nimega. Kui ma 30 aastat tagasi, 1958, läksin Kanepi alumisel kalmistul otsima Johann Miti hauda, sattusin võssa kasvanud mustale marmorristile, millel kuldsed kirjad „Lendur-leitnant, langes Soomes 1942“. Nime ei mäleta, küll aga H. Visnapuu salmi:
„Ole tervitet, tervitet kodumaa!
Surm kõiki me mehi ei murra:
Kes üle jääb vabalt, või elada,
Õnn igavest olgu sinuga.“

Vabadussõja vaim elab edasi – ka teises maailmasõjas, eesti luules, ka selles sambas, mille avasime. Siinsamas istusid pingil kolm elus Vabadussõja sõdurit: Robert Kangro, August Tina ja Dominicus Leib.

Väljakult siirduti kirikusse, pastor Raimond Peiker pidas Vabadussõja mälestusteenistuse. Viieaastase poisina mäletas ta seda – nagu minagi teist maailmasõda ‒ viieaastasena. Kanepi kirikut teenis Peiker 47 aastat, kauem kui keegi teine.

Hoopis pikem oli Vastseliina vabadussamba kodutee. Vastseliina muinsuskaitse klubi liikmed Lembit Sika juhtimisel küsitlesid ja kuulasid kõikvõimalikke kõlakaid, ootamatult tuli aga teade Rõugest: teie sõdur on leitud! Keegi Anna Aava juhtunud 40 aastat tagasi nägema, kui Vene soldatid heitsid veoautolt Võru kasarmu väravate ees nõgestesse sõjamehe kuju, millelt nagu kumas midagi Eesti-aegset. Naine usaldas sellest rääkida kahele talumehele. Need tõid öösel kuju vankriga 10 km kaugele Lauri külla, Rõuge ürgorgu, peitsid liivakoopasse ja langetasid koopa lae.

1988. aastal avastas kuju juhuslik jahimees, rääkis leiust Rõuge sovhoosi direktorile Vello Anipaile, kelle Eesti-meelsus oli tuntud. Ta tõi veoautol kuju Rõugesse, kus muinsuskaitselased ka oma sõdurit otsisid. Võru tehnikumi õpetaja Olev Posti abil selgus Anipaile, et see on skulptor Martin Saksa loodud haavatud sõdur Vastseliina vabadussambalt. Ta teatas sellest Vastseliina.

Rõõmuga asuti Vastseliina monumenti taastama. Suure töö tegi ära Vastseliina koduloolane Ants Mehine: parandas kangelase lõhutud kiivri, valmistas kadunud mõõga, jättis aga paikamata punaarmeelaste vintpüsside kuuliaugud kangelase rindkeres. Monumendi graniidist alussammas oli teada – vaid paarsada meetrit Piusa jõe taga Vastseliina vallutamisel 1944 langenud venelaste surnuaial koos sellele püstitatud kipsist soldatiga. Venelaste nimed ja sümbolid kustutati, taastati Vastseliina poegade nimed, Eesti sõdur tõsteti talle määratud kohale.

Samba avamine toimus helgel sügispäeval, 16. oktoobril. Alevi avar väljak oli täis kohalikku rahvast, kaugemaid külalisi, laulukoore, mängis orkester. Rohkelt oli ka kõnemehi, sõnavõtte, pärgi. Üle aastakümnete nägi Vastseliina rahvas oma viimast vallavanemat Arvo Pilti (93), kes oli jõudnud Vabadussõjas võidelda, isatalu pidada, olla ühiskonnategelane, kaitseliitlane, Omakaitse liige, lisaks metsavend ja Venemaa vangilaagri vang. Tema kõnet kuulati hinge kinni pidades.

Järgnes Rõuge Vabadussõja samba avamine, millel oli pikem eellugu. Samba jälgi alles otsiti, oli Võru muinsuskaitse klubi koosolek, kui mulle üteldi, et keegi kutsub mind välja. Keskealine karmi näoga naine tutvustas end: Linda Ollmann. „Otsite Rõuge Vabadussõja sõduri kuju, see on minu käes. Aga millal peaks ta sambale püstitama?“ küsis ta. Vastasin: „Kohe.“ ‒ „Aga kui venelased jälle võimu haaravad?“ – „See aitab meil nende vastu võidelda.“ Linda mõtles ja ütles, et ärgu ma sellest kellelegi rääkigu, kuid tulgu ma pühapäeval Rõugesse kõnelema Vabadussõja ajaloost. Olin rõõmuga nõus, oli see mu 49. sünnipäev.

30. juulil säras päike pilvitus taevas. Mäenõlv Rõuge kiriku vastas oli täis suveriides rahvast. Ma rääkisin, kuulati. Siis hakati arutama: „Siin see ausammas seisis, postament on meie jalge all, aga sõduri kuju viisid rüüstajad ära, uputasid järve, sulatasid malmiks, viisid Venemaale?“ Linda käratas: „Kuju on mul kodus!“ Kõlasid hüüded: toome ta siia, paneme püsti! „Millal?“ küsis Linda. „Täna! Kohe!” Istuti autodele, niipalju kui peale mahtus, sõideti ürgoru vastasnõlvale Ollmanide tallu.

Kaevati küüni muldpõrandat, nähtavale ilmus Eesti sõdur. Naised puhkesid nutma. Mehed heitsid labidad selja taha ja tõstsid sõduri ettevaatlikult mullast. Sinna oli Aksel Ollmann ta kahe kaaslasega matnud. Et vastujuhtuv võõrvõimu käsilane neid ära ei tunneks, oli must hobune puuderdatud rukkijahuga halliks. Seda veel Eesti kodus 1945. aastal oli.

Matuserong – kaheksa sõiduautot ja veoauto sõduri kujuga jõudsid kirikmäele. Kunagise ausamba kohal peatuti, veokasti äärelaud lasti alla, et sõdur näeks, kus ta on seisnud ja jälle seisma saab. Keegi noormees hõikas: „Oodake, käin kodus!“ Oligi tagasi, magnetofon süles. Kõlas „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm!“. Lindistatud muidugi Soome keskööraadiost. Mõned noorukid seisatusid kohe, pigistasid huuled kokku, paljud eakad aga patrasid edasi. Kodune kasvatus – öeldakse tänapäeval.

Rõuge Vabadussõja samba taasavamine oli 30. oktoobril. Kirikuümbrus lausa mustas rahvast ja sõidukitest. Puhus vinge tuul, katustel ja murul oli värske lumi. Eesti rahvarohkeima kihelkonna rahvale lisandusid tulijad Tartust, Tallinnast, Pärnust. Kõnesid oli rohkelt. Rõuge muinsuskaitse juhtidest Andres Auast ja Uuno Ojalast ülikooli ja pealinna esindajateni. Rõuge kooli direktor kuulutas uue ärkamisaja tulekut: „Kuigi meil pole enam Koidulat, Pätsi, Laidoneri, on meil Marju Lauristin, Savisaar, Rüütel!“

Tosin aastat hiljem kirjutas Obinitsa koolitüdruk uurimistöö, toetudes ema mälestustele: sama mees oli siis direktor Obinitsas, kui koolipoisid leidsid vana koolimaja pööningult sinimustvalge lipu ja marssisid sellega hõisates kooliõuel. Direktor jooksis õue ja kiskus Eesti lipu jalge all puruks.
1988. aastal ennistati Võrumaal viis Vabadussõja mälestussammast.

Võru surnuaial 23. juunil.
Munamäe jalamil 7. augustil.
Kanepis 25. septembril.
Vastseliinas 14. oktoobril. Kõneleb Arvo Pilt.
Rõuges 30. oktoobril.
Fotod: erakogu

[Lisatud neli pilti, pildinimed ongi tulevased pildiallkirjad. Viienda pildi toob Valdur Raudvassar paberi peal toimetusse – MRa]

 

 

 

Autor: VALDUR RAUDVASSAR
Viimati muudetud: 09/02/2023 09:19:57