Hanno Valdmanni kollaaž Valga muuseumi direktrissist Pille Tomsonist

Kuni 18. eluaastani elas praegune Valga muuseumi direktriss Pille Tomson Tallinnas, kuid roheluses – Pääskülas. Vanaisa oli sinna rajanud suure (ja metsiku) aia ja samast oli rappa viie minuti tee.

Kolmandas klassis hakkas tütarlaps käima loodussõprade majas, ja loodushuvi kasvas keskkooli lõpetamise ajaks Tartu ülikooli bioloogiateaduskonda astumiseks. Esimene laps sündis ülikooli ajal, 1981. aasta suvel, ja samast kevadest on Pille Karula elanik. Kes veel ei tea, siis tema eksabikaasa on Kaido Kama. Aga lahkumineku põhjustest Pille rääkima ei kipu, nimelt on tal Kaidoga vastastikune vaikimiskokkulepe.

Kui noorem tütar oli 16, andis ta oma luuletusi emale lugeda, ja kui see söandas õpetada, oli natuke pahane. Aga siis võttis ema oma laekast oma luuletused, ja tütar mahenes ja soovitas raamatuna välja anda. Noorem õde Ene tegi valiku ja sedasi aastate pikku kogunenu ilmuski – „Murdmaastikud”, Karula kandi maastikest on see nimi.

Riburada sündisid veel kolm last, viimane, poeg Pikne 1988. aastal. Siis oli käes juba muutuste aeg ja tuli välja, et Pille, kes oli arvanud, et elab oma elu nõukogude ühiskonnas vaikselt metsas lapsi kasvatades ära, oli selle korra hoopis üle elanud. Leides, et tema võimeid ja oskusi võib iseseisvas Eestis vaja minna, läks naine aastal 1993 Karula vallanõunikuks ja kui 1994. aastal tuli Karula rahvuspark, sai ta juba selle juhiks.

„Ma ei armasta luuletusi, loen väga harva. Mulle meeldib, kui neid elavalt loetakse. Mulle ei meeldi graafika ka, mulle meeldib maal – seal, kus on pinda ja jõudu. Kuna mul endal pole olnud aega romaani kirjutada, siis luuletan. Aga jah, üldiselt mulle meeldivad suured asjad, ma ei kannata nipsasju ka näha. Suured pinnad, palju värvi, jõuline töö.”

Aga seni – kaks lehma, hobune, kolm siga, mõned lambad, pullikesed. „Ma ei pääsenud kodust välja, sest lehmad tahtsid ju iga päev lüpsmist,” meenutab ta ise aastaid kestnud sunnismaisust. Ja neli kasvavat last ning tuisupeast mees – maaperenaise elu on murelik ja tööst kummis.

„Praegu võtsin Ene Mihkelsoni „Katkuhaua” ette, aga alates magistritööst olen kolm aastat põhiliselt ajalooraamatuid lugenud. Ajaloohuvi on mul mingil määral alati olnud, aga Pikne kasvatas mul seda kõvasti – ta on mind vedanud igale poole linnustele, ohvrikohtadele, arvan, et ta on mulle sama palju andnud, kui ma talle – imeline lapsevanema ja lapse suhe, mida pole sellisel kujul palju näinud.”

Algul tahtis mitu koormat konti murda – näiteks Tallinna komandeeringusse minnes tuli hommikul lüpsta lehmi ja õhtul, väsinuna tagasi, seisis sama töö ees. „Aga ma olen hästi kannatlik inimene, ebamugavat olukorda kannatan kaua, enne kui midagi muudan.” Oma elu tuli ikkagi ka elada. Nii muretses Pille senisest elamisest ligi 15 kilomeetri kaugusele talukohakese. Saladuskatte all tunnistab ta praegu, et see on paradiis.

Ise on Pille kümme aastat maalinud ja pintseldavad ka kõik lapsed peale selle, nagu ta ise muigamisi ütleb – kes kunsti lõpetas. Naine viljeleb maastikumaali ja tuleval aastal tahab esiknäituse teha.

Tööd rahvuspargi direktorina jagus 11 aastaks, siis tulid reformid ja onupojapoliitika ajad, nii et Tomson pidi kohalt lahkuma. Koondamisraha pakkus ometi taas uue perspektiivi. „Kolmeks kuuks lõin jalad seinale, tegelesin magistritööga. Ei ostnud autot, ei sõitnud lõunamaale, vaid istusin lihtsalt arhiivi, arvuti taha.” Teemaks ajaloolise maakasutuse mõju Karula rahvuspargi koosluste kujunemisele. Maastike muutumine ajas huvitab autorit silmanähtavalt; morjendab Lõuna-Eesti sooniitude kadu, vanasti saadi sealt loomaheina, aga nüüd ei niida neid keegi ja alad metsastuvad.

Muide, Pille Tomson on erinevate Tartu ülikooli ja põllumajandusülikooli projektide kõrvalt alepõldu harinudki.

„Tavaliselt ma tegelen nende asjadega, mille vastu mul mingi kirg on,” ütleb ta. Tööpakkumiste andmebaasist Valga muuseumi juhi konkursi tingimusi lugedes tajus uut väljakutset sihtiv naine, et vastab tingimustele, ja otsustas kaasa lüüa. „Esialgu kandideerides arvasin, et võitmistõenäosus on väike, kuna eelmine direktor oli olemas. Kuid kutsuti vestlusele, siis teatati – oled võitnud.”

Lüllemäel käib koos flamenkogrupp, trenn on kord nädalas – kaheksa kena daami. „See on enda jaoks huvitav, ma teen seda endale, mitte et kuskil esineda.”

Edasine vastasseis ja koguni kohatine hüsteeria hämmastas ja meenutas massipsühhoosi. Võimalik, et lihtsalt konnatiiki kukkus kivi. Praegu, pool aastat hiljem, on kired vaibunud ja töö käib oma rada, vestluse ajal näiteks parajasti ettevalmistus muuseumiööks.

Mõne aja eest keskendus Pille vabastavale hingamisele, ta on diplomeeritud juhendaja sel alal. „Poolteist tundi seanss – viskad põrandale pikali ja hingad kindlas rütmis.”

Igal õhtul sõidab Valga muuseumi direktriss Karulasse, kus teda ootab kass Rääbu – õde pani loomakesele selle nime, sest kiisu on pikakasukaline ning pideva karvavahetuse tõttu tokerjas.

„Niidan muru ja istutan lilli – kui naissoost olend lilli maa sisse toppida ei saa, siis on midagi väga valesti.”

Jutu vahepeal helistab Pille Skype’iga Londonisse, kus tütar Kärg pisitütart kasvatab ja ajaloodoktorantuuri läbib. Ise nimetab ta ennast internetivanaemaks.

„Kolan ringi, püüan võtta endale tööd, kus saab käia ringi.”

Teine tütar, Põim, õpib Tartu ülikoolis ajalugu, nagu ka noorem poeg, suur arheoloogiahuviline Pikne. Põimel on omakorda kuueaastane tulesäde, Erelee, kes samuti vanaemale palju rõõmu teeb.

„Eile istusin trepil ja üldse ei tahtnud tuppa minna.”

Vanem poeg Põvvat lõpetas kunstiakadeemias metallikunsti eriala ja teeb praegu disaineritööd, roostevabast terasest sünnivad tema kavandite alusel eripärased väravad, aiad, mööbliesemed, trepid, vannid – kõikvõimalik, mis rikkuritest eripäraaustajatel tahta annab.

Autor: HANNO VALDMANN
Viimati muudetud: 02/07/2009 12:15:26