Foto: Helen Solovjev

Imre Õunapuu (31) on Rakvere teatri näitleja, kes on üles kasvanud Lüllemäe külas Valgamaal. Kuigi ta on juba üheksa aastat Rakveres elanud ja sealses teatris töötanud, tunneb näitleja, et vähemalt kaks korda kuus tuleb kodumaakonna rüppe saada. Oma juurte teadmine ja nende austamine on Imrele ülioluline faktor.

Imre näitlemiskarjäär sai idee kujul esimese sähvatuse juba viieaastaselt, mil väike poiss nägi telekast Hannes Kaljujärve, kes laval laulis ja näitles. Uudishimulik laps uuris emalt kohe, et mida see Hannes Kaljujärv täpsemalt teeb, ja kui ta sai vastuseks, et näitlejad just niimoodi esinevadki, läksid Imrel kohe silmad särama. Sinna see tulevikunägemus esialgu siiski jäi, sest nagu laste puhul ikka, siis järgmisel päeval tahtis Imre juba saada politseinikuks, tuletõrjujaks või ehitajaks. Aga ometi mingi prohvetlik ettekuulutus sellel kõigel ju oli, sest nüüd on Imre näitleja.

„Esimeses lavastuses osalesin kuueaastaselt, kui Lüllemäe põhikooli näiteringis lavastati „Nukitsamees“, kus ma mängisin Nukit, ning neljandas-viiendas klassis mängisin Väikest Printsi (Exupéry „Väike Prints“),“ meenutab Imre.

Valga gümnaasiumis õppides hakkas Imre näiteringis käima, aga kindlat soovi või eesmärki näitlejaks saada siis veel ei olnud. „Kuid siiski tundus minu jaoks loogiline, et pärast gümnaasiumi lõpetamist ma lähen proovin Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemiasse teatrikunsti erialale sisse saada,“ sõnab ta.

17 õnneliku seas 300st
Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti eriala on olnud alati hästi populaarne ja ka Imre aasta polnud sugugi erand. „See ei olnud üldse lihtne, sest ma olin elu jooksul ainult kaks korda ise teatris käinud. Ma ei jaganud teatrimaailma siis veel üldse. Ilmselt oli palju õnne,“ muheleb Imre. Vaat seda õnne oli Imrel tõesti omajagu, sest koos eelkatsetega üritas näitlemise poole oma esimesi samme teha umbes 300 inimest, kellest ainult 17 sai kooli sisse.

Kuigi Imre oli varem näiteringis käinud, sai ta Viljandi kultuuriakadeemias esimese hooga sahmaka külma vett näkku. „Kõik oli hoopis teistmoodi, kui ma olin eeldanud. Ma ei osanud mitte midagi. Ma ei tunnetanud ruumi ega intonatsiooni ega keha ja ei osanud tekstiga midagi peale hakata. See oli palju raskem, kui ma olin ette kujutanud. Harjumine ja arusaamine võttis mitu aastat aega,“ tunnistab ta.

Kõige esimene lavastus, milles Imre pärast kooli lõpetamist kaasa lõi, oli Tartu Uue Teatri oma pealkirjaga „Pure mind“. Vahetult pärast seda saigi Imre juba tööd Rakvere teatris – aastal 2013. Noor näitleja koliski just ahvatleva tööpakkumise tõttu Rakverre ja elab seal siiani. Nüüdseks on Imre Rakverega ära harjunud, see võttis tegelikult veel omajagu aega. „Kolm-neli aastat läks enne aega, kui hakkasin end Rakveres kodusemalt tundma,“ märgib praegune läänevirulane.

Lõuna-Eestis endiselt aktiivne näitleja
Imre ise nimetab end raskelt kohanevaks inimeseks, kuigi ta oli enne Rakverre kolimist veendunud, et temal küll pole keeruline uut elu alustada. Aga tihe töörütm ja uued rollid teatris aitasid uues keskkonnas sisse elada.

Kuna Imre on tegev ka MTÜ Müüdud Naer näitlejana, juhtub ta siiakanti tihti, sest MTÜ tegelebki just Lõuna-Eesti kogukondliku kultuuri arendamisega, eriti võru keele edendamisega. MTÜ Müüdud Naer on teinud mitmeid võrukeelseid lavastusi. Näiteks „Jaanituli“, kus Imre mängis eluheidikust joodikut. Imre mainib kohe, et lava peal purjus inimest mängida on alati ohtlik, sest väga lihtne on sellega ämbrisse astuda ning tulemus võib olla katastroofiline.

„Võibki tulla plämisev ja mittemidagiütlev piinlikult sooritatud roll. Purjus inimest mängida on üks riskantsemaid asju laval. Lihtne on kaotada fookus loolt ja keskenduda vaid purjus inimese mängimisele. Kui inimese soovid ja tahted ähmaseks jäävad, isegi kui tegelaskuju on purjus, siis ei ole seda hea laval vaadata,“ on Imre kindel.

MTÜ Müüdud Naer on Imrele väga palju väljakutseid pakkunud ja näitleja on nendega ülirahul.

„MTÜ Müüdud Naer on loodud 2016. aastal ja sellest ajast saadik oleme teinud mitu lavastust aastas. Hetkel kõige aktuaalsem, kus ma ise mängin, on „Godot’d uutõn“, mis esietendus eelmisel aastal Võru külje all Navi külas ning mida juulikuus uuesti mängime. Pealkirjast on aimatav, et see maailmaklassika on samuti võru keeles,” räägib ta.

Ka esietendub 21. juunil Võrus suvelavastus „Rannatare“, mis räägibki Tamula ääres olevast Rannatare majast ja selle ajaloost. „Ise ma seal ei mängi, aga teisi Lõuna-Eestist pärit näitlejaid kohtab seal küll. Ja mõtte ja hingega olen seal ikkagi juures,“ kinnitab Imre oma armastust võru kultuuri ja keele vastu.

Kuidas Imrel aga endal võru keele oskusega lood on? Näitleja meelest pole see kindlasti reegel, et lõunaeestlane peab murdekeelt oskama, aga suuremal või vähemal määral on võru keel siiski ta ümber olnud. Imre vanavanemate kodune keel oli seto keel ja põhikoolis õppis Imre ise mõned aastad võru keelt. „Aga praegusel ajal õpetavad seda ikkagi lavastused, kus võru keelt kasutame. Selge ei ole see kindlasti, sest aktsent on ikkagi tugev,“ räägib ta.

Lastelavastused ei ole kergemad
Imre on saanud lisaks näitlemisele astuda üles ka hoopis teises rollis. Näiteks Rakvere teatri kontsertlavastuses „Lihtsalt rõõmuks“, mis etendus ka Võru Kandles. Seal oli Imre kogu lavastuse muusikaline juht, mis tõi näitlejale hoopis uue kogemuse.

„Sellega seoses oli vaja sukelduda natukene muusikateooriasse. Kuna muusikakoolis ma solfedžot ei õppinud, pidin omal käel seda pisut nuusutama, et hiljem oleks lihtsam. Samuti ei olnud ma varem arranžeerinud ja mingeid kooskõlasid ehitanud, mis oli minu jaoks kõige põnevam. Selline kõrva järgi pusle kokkupanek oli vast see kõige-kõigem,“ meenutab Imre.

Ka on MTÜ Müüdud Naer loonud lastelavastuse „Tähestikutajad“, mis esietendus detsembris 2021 Võru Kandles. Selle lavastuse juures oli Imre koos Madis Mäeoruga (Rakvere teatri näitleja) nii tekstide autor, laulude kirjutaja kui ka näitleja. Kuigi võiks eeldada, et lastelavastusi on kindlasti kergem teha, sest need on lühemad, siis see on ainult pealispind.

„„Tähestikutajad“ sattusid sellisesse aega, kus samal ajal toimusid ka Rakvere teatris proovid, ning suuremat punti kokku ajada, inimestega kohtuda ja proovi teha olnuks ajalises mõttes veelgi keerulisem. Seega leidsimegi Madisega, et püüame kahekesi hakkama saada ja vaatame, mis saab. Küllap meil oli õnne, aga päris kindlasti oli see äärmiselt huvitav. Seega tundub, et see „esimene laps“ ei läinudki aia taha,“ rõõmustab Imre.

MTÜ Müüdud Naeruga tegutsetakse rohkem Võrumaal, kuid Imre kodumaakond on siiski Valgamaa. Imre püüab jõuda Valgamaale paar korda kuus, et käia oma lapsepõlvekodus, kus elavad ta vanemad ja õe pere. Ka pole näitlejal mingisugust muret sellega, et side Valgamaaga oleks kadunud, sest vanad sõbrad on tal Lõuna-Eestis alles. Sõit võtab küll omajagu aega, aga rutiinist välja saamine on Imrele vajalik. Just koroonapandeemia tõi Imre veel enamgi Valgamaale, sest kõik etendused koduteatris ja mujalgi olid ju tühistatud.

„Kui ma ainult endast lähtuvalt mõtlen, siis oli see paus puhas õnn ja rõõm ning puhkus,“ naerab Imre. „Mu lapsepõlvekodu on talu Valgamaal, mis nõuab hoolt, vaeva ja korrastamist. Mingit niisama pikutamist ei olnud, lihtsalt teatrist sain puhata, mis mõjus värskendavalt. Praegugi püüame igal vabal hetkel maale sõita, kuna ehitame elukaaslasega (Helen Solovjev) seal oma pesa ehk saunamaja. Heleni pere elab samuti Lõuna-Eestis ja püüame ka seal käia nii palju kui võimalik.“

Kes on näitleja?
Kui Imre mõtleb nendele omadustele, mis näitlejal võiksid olla, siis on ta üpriski veendunud, et tema küll kõikidesse kastikestesse linnukest kirja panna ei saaks. Ennast kõrvalt hinnata ongi Imre meelest väga raske. Ei ole ühtegi kriteeriumit, et näitleja peab inimesena just „selline olema, muidu ta ei saa näitleja olla“.

Imrele pakub alati nalja müüt, nagu oleks tekstide päheõppimine näitlejatel midagi eriti müstilist ja hirmkeerulist, mida tavainimesed teha ei suuda. „Kui sa kaks kuud ühte ja sedasama teksti kordad, siis peab ikka natuke loll olema, kui see sulle lõpuks pähe ei jää. Enamjaolt ei peagi teksti pähe tuupima, vaid see jääb aja jooksul ise. Loomulikult tuleb vahel ette ka tekstiapsakaid või lühiajalisi mälukaotusi,“ naerab Imre.

Näitlejad on tihtipeale seotud ka muusikaga ja Imre pole selles mõttes sugugi erand. Kunagi oli ta aktiivne Valga muusikalitrupis Kungla. Just tollest ajast hakkas Imre ka näitlemise peale mõtlema. Imre elus on muusikal väga suur roll, ta tegeleb sellega ka praegu üsna intensiivselt.

„Muusikakoolis olen akordionit õppinud ja hiljem gümnaasiumiajal ka omal käel kitarri. Kitarr tuli mu ellu kuidagi vajaduspõhiselt, sest akordioni saatel laulda tundus tol ajal kuidagi imelik. Laulmine ja pillimängimine on tulnud ka teatris väga suureks kasuks. Samuti meeldib mulle ise laule kirjutada ja hiljuti alustasin oma esimese plaadi salvestamist. Näis, kuidas sellega lõpuks läheb,“ tunnistab muusikaliselt andekas näitleja.

Unistuste roll puudub
Rolle, mida mängida tahaks, ning näitlejaid, kelle tööd imetleks, on Imrel küll, aga seda üht kindlat unistuste rolli või iidolit tal ei ole. „Arvatakse, et Hamleti roll on üks kõrgemaid tippe, kuhu näitleja pürgib. Minu jaoks see unistuste roll kindlasti ei oleks,“ ütleb Imre. Unistuste roll Imre jaoks sõltub pigem heast materjalist, partneritest, kellega on koos mõnus laval olla, ja lavastajast, kes suudab materjalist just selle kõige magusama välja noppida.

Imrele endale on olulisemad lavastused olnud Rakvere teatris „Üks pealuu Connemaras“, „Somnambuul“ ja „Paunvere poiste igavene kevade“. Ka Vanemuises etendunud „Hüljatud“ oli talle midagi teistsugust ja arendavat. Samuti Tartu Uue Teatri „Pure mind“ , mis oli tema esimene lavastus pärast teatrikooli. Hiljuti algasid Rakvere teatris „Robin Hoodi“ proovid, kus Imre on Lahke Arthuri rollis. Suvelavastus esietendub 17. juunil.

Imre on aktiivne näitleja nii Rakveres kui Võrus, aga kas saab ka publikut neis kahes linnas kuidagi erinevaks pidada? Imre sõnul ei saa, sest Eesti on selleks piisavalt väike, et rahvas kuidagi erinev oleks. Natuke ehk tõesti mängib rolli see, et Rakveres ollakse rohkem harjunud teatris käima, sest linnas on oma teater ja teatrimaja, aga Võrus kahjuks seda ei ole. Kuna Imrele on tema juured väga olulised, siis kodukandis on alati palju erilisem tunne teatriga tegeleda. Ta tunneb, et ta saab ise midagi tagasi anda nii kodukohale kui ka neile inimestele, kellega ta on koos üles kasvanud. „Ärme unusta, kust me tuleme, ega mõtlemast, kuhu läheme.“ sõnab Imre.

Kui rääkida teatriarvustustest, siis sõltub üsna palju kirjutajast. Imre arvates on lihtne lavastust maha materdada või taevani kiita. Kriitikul lasub üüratu vastutus. Suur osa publikut teeb kirjutise põhjal otsuse, kas minna etendust vaatama või mitte. Näitlejana suhtub Imre kriitikasse väga realistlikult: ta ei võta seda hinge, aga kui kriitikast on midagi õppida, püüab ta seda teha.

 

Autor: JAANIKA ELIAS
Viimati muudetud: 28/04/2022 10:14:05