Juba aasta aega Võrumaal elanud julgeolekuspetsialistist kirjanik Erkki Koort tunneb ennast Piusa jõe kaldal asuvas maakodus hästi ja järgmine raamatki on kirjutamisel. Foto: Elina Allas

Kui ilmus Erkki Koorti esimene ajalooteemaline raamat „Kättemaks Kirumpääl”, luges Marju Lauristin selle ühe jutiga läbi ja ütles hiljem Koortile, et pidi lausa guugeldama, kas Kirumpää on üldse olemas. Nüüdseks on Tallinnast Võrumaale kolinud mees avaldanud kolm raamatut, mis kõik on müügiedetabelite tipus ja raamatukogudest pidevalt välja laenatud.

Võru linnas üles kasvanud Erkki Koort (45) on töötanud muu hulgas ka kapos ning sisejulgeolekuspetsialistina olnud peaaegu iga nädal ajakirjanduses pildil, kuid laiem avalikkus tunneb teda alles nüüd, kui ta on valmis saanud oma kolm raamatut.

Koort elab juba rohkem kui aasta Võrumaal Kündja külas oma vanaema esivanemate talus, mille pere sai pärast Eesti taasiseseisvumist väga kehvas seisus tagasi. Aastaid käis Koort igal nädalavahetusel Võrumaal talu kõpitsemas ja niipea, kui eelmise aasta märtsis eriolukord välja kuulutati, kolis ta koos perega – abikaasa Kaire, tütre (5) ja pojaga (2) – maale. Lapsed käivad Vastseliina lasteaias ja on selgunud, et Koort sisekaitseakadeemia sisejulgeoleku instituudi juhatajana saab oma tööd väga hästi teha distantsilt. Tallinnas tuleb käia heal juhul vaid korra kuus. Kui elu vähegi lubab, siis ta plaanibki maale elama jääda.

Ehitas oma kätega kivimüüri
Ehkki nüüd on Erkki Koort tuntud pigem kirjanikuna, jõuab ta lisaks põhitööle ja kirjutamisele veel maal ehitada. Kõlab ehk uskumatuna, aga ligi 100-ruutmeetrisele endisele laudale ladus ta kivimüüri täiesti oma kätega.

„Kivimüüri ladumine on hästi loominguline töö ja huvitav on see, et neil päevadel, kui kivimüüri tegin, ma enam õhtul kirjutada ei jaksanud. See tegevus kasutab ilmselt sama ajuosa mis kirjutamine,” sõnab Koort.

Kivimüüride vahele on nüüd valminud kaminasaal. Varem on mees varemetest üles ehitanud talu peamaja, aida ja talli. Vana suitsusaun on selle Piusa jõe kaldal asuva talu hoovi toodud mujalt.

Kündja külla ostsid Koorti esivanemad talu 1912. aastal. Aga kuna nad olid heal järjel, tallis oli näiteks viis hobust, siis nõukogude võim võttis talu käest. Talu anti võõrastele, selles elas mitu peret ja vahepeal tegutses elumajas isegi raamatukogu. Vanavanaema ja vanavanaisa kulakutena Siberisse ei saadetud, küll aga sunniti neid emigreeruma Petserisse, mis siis polnud enam Eesti ala. Tagasi kodumaale pääsesid nad paraku alles kirstus.

Talu on ajalooliselt olnud veskikoht, veski asus seal juba Rootsi ajal – kõige varasemad teated pärinevad 1680. aastast. Keskajal kuulus küla Tartu piiskopkonna alla. Mõni aeg tagasi külastas talu tuttav detektorist ja maa alt tuli välja kaks üllatavat keskaegset leidu: ristiga hõbesõrmus ning rüütli ja mõõga kujutisega vasksõrmus. Mõlemad on uskumatult hästi säilinud ja ilmselt on tegu kohalike meistrite käsitööga.

„Minu jaoks oli see leid väga põnev, kuna mulle meeldib keskaeg,” on Koort siiani elevil. „Poleks uskunudki.”

Kui Erkki Koort veel koolipoiss oli, ei näidanud ükski märk, et ta võiks kunagi hakata keskajateemalisi raamatuid kirjutama. Tal ja ta vanemal vennal tuli toonasel Lenini tänaval üles kasvada ilma isata. Erkki oli kõigest kuuekuune, kui tema isa kutsuti kordusõppustele ja ta hukkus rongiõnnetuses, kui Riias põrkasid kaks rongi kokku. Ema Mae kasvatas pojad kangelaslikult üksi üles ning on praegugi hea tervise juures, nüüd aitab hoida lapselapsi.

Võru 3. põhikoolis (praeguses Kesklinna koolis) õppetöö kuigi hästi ei sujunud. Tunnistusel oli liiga palju kolmesid, mistõttu talle isegi ei soovitatud keskkooli minna. Öeldi, et ega Kreutzwaldi-nimelise keskkooli direktor Ilmar Reiman teda nagunii kooli ei võta ‒ aga võttis. Kooliajal Koortil kirjutamisega suurt sinasõprust polnud, kirjandi kirjutamist ta ei nautinud.

„Eriti nõme oli mustandist puhtandi ümber kirjutamine,” meenutab ta.

Õpetaja Vesta Leesalu ütles talle nii mõnigi kord, et sisu on hea, aga teemast täiesti mööda.

Kirjandite kirjutamine kui sõjaväeline karistus
Kõlab ehk uskumatult, aga kirjandite kirjutamist on määratud Koortile ka karistuseks. Nimelt läks ta pärast keskkooli õppima riigikaitseakadeemiasse (praegune sisekaitseakadeemia) politseinikuks. Muide, politseinik on ta siiani, täpsemalt politseikolonel. Esimesel õppeaastal tuli õppida ja elada sõjaväelise korra tingimustes: korraga tuli läbida nii ajateenistus, käia toimkondades kui ka õppida.

Ühel päeval jäi esmakursuslane Koort jaoülemale pärast unerahu poistega jutustamisega vahele. Karistuseks tuli kirjutada 1000-sõnaline kirjand une vajalikkusest ja seda teha kohe selsamal ööl. Aga see pole veel midagi. Hiljem, kui ta seisis kaaskadetil püssirihma kohendada aidates rivis valet pidi, laekus karistuseks 10 000 sõna pikkune kirjand teemal „Ülema käsu olulisusest”. Koort lahendas asja loominguliselt: läks arvutiklassi, kirjutas faili algusesse ja lõppu ette antud teemal kümme rida, vahele aga kopeeris internetist suvalisi tekste, seal hulgas renessansi kohta.

Erkki Koort pole kunagi unistanud saada kirjanikuks. Aga kui sündis esimene laps, keda tuli öösiti kussutada, hakkasid igasugu lood peas keerlema ja nii need lõpuks paberile jõudsidki. Muide, põhiliselt kirjutas Koort toona lennukis. Brüsselis tuli käia enne koroonat päris sageli ja mees lootis iga kord, et ta jumala eest ei satuks mõne tuttavaga kõrvuti istuma, et saaks kirjutada. Brüsseli ots on lühike, aga on olnud ka pikemaid lende. Näiteks oma teise raamatu „Veritasu Tartus” kirjutamist alustas ta lennureisil Kanadasse.

„Ma olen spontaanne kirjutaja,” avaldab Koort. „Istun laua taha. Olen nagu meedium – kirjutan loo välja, mitte ei mõtle seda välja.”

Kõik senised kolm raamatut ‒ „Kättemaks Kirumpääl”, juba mainitud „Veritasu Tartus” ja „Salakuulaja Vastseliinas” ‒ on kirjutatud ilma kavandita. Olgu mainitud, et „Salakuulaja Vastseliinas” jutustab tegelikult Kirumpää-eelsest ajast. Ja kuigi ühes raadiosaates nimetati raamatut „poistekaks”, ei saa salata, et suurt tööd on tehtud ajalooallikaid uurides ja ka ajaloolastega konsulteerides.

Võimas kants Kirumpää
Noorukina käis Koort sageli Kirumpääl. Seal olid enne teist maailmasõda elanud ka tema isapoolsed esivanemad. Praeguseid linnuse jäänuseid Kirumpääl vaadates ei tuleks selle pealegi, et seal asus keskajal Võru kandi ainus piiskopilinnus. Noore poisina tabas Koort aga selle võimsuse ära.

„Mis siis, et seal olid ainult varemed, aga ikkagi kindlus,” meenutab Koort. „See tundus väga põnev.”

Koortil oli algul plaanis, et kui tema lugude peategelane Markus hakkab Vastseliinast Tartu poole minema, siis veedab ta Kirumpääl ainult ühe öö. Raamatusse oli ta plaaninud Kirumpääd talletada ainult kahe lehekülje jagu. Läks aga hoopis teisiti ja Marju Lauristinil, kes teab ju ometi kõigest kõike, tuli lausa guugeldama hakata.

„Tahaks loota, et ma olen oma auvõla Kirumpää ees tasunud,” sõnab Koort. „On kummaline, kui vähe Kirumpääst on siiani teatud.”

Ka ajakiri Looming kirjutas: „Nüüd on siis Kirumpää linnus eesti belletristikasse raiutud.”

Tegelikult pole isegi raamatust hoomata, kuivõrd oluline koht oli keskajal Kirumpää. „Mul polnud aimugi, et seal elas keskajal 600 inimest,” tunnistab Koort.

Peale selle, et Kirumpääl asusid kindlusrajatisega piiskopilinnus, kaks kirikut (üks linnuses, teine külas) ja kõrts, oli see ka tollipunkt, kus koguti Tartu piiskopkonda sisenevailt kaupmeestelt makse.

Muide, Vastseliina on nime saanud just nimelt Kirumpää järgi: Kirumpää linnus oli juba ammu valmis, kui Vastseliina linnus rajati, ja seetõttu saigi viimane omale nimeks tänapäeva keelde tõlgituna Uuelinnuse (algselt Neuhaus, Neuhausen, Novum Castrum). Kirumpää linnus rajati umbkaudu 1250‒1275, aga Vastseliina linnus alles 1342.

Juba tunneb end kirjanikuna
Erkki Koort ei nimeta ennast kergekäeliselt kirjanikuks, olgugi et kolm raamatut on ilmunud ja lugejad need hästi vastu võtnud. Aga siiski tunneb ta ennast nüüd juba pigem kirjanikuna. Seda enam, et neljas tänapäevane spiooniromaan on juba töös.

„Kirjanik on minu jaoks olnud alati nagu inimene teiselt planeedilt,” sõnab Koort. „Raamatud on minus alati aukartust tekitanud. Ma poleks kunagi osanud arvata, et üks julgeolekuvaldkonna inimene kirjutab raamatu, mida loetakse.”

Noor kirjanik ütleb veel, et kuigi tema raamatuid on tõesti ka „poistekateks” nimetatud ja Looming kirjutas esimese raamatu kohta, et see pole nii nüansitäpne kui Indrek Hargla Melchiori-lood, on tema eesmärk kirjutada just selliseid raamatuid, mis oleks põnevad, lihtsasti loetavad ja arusaadavad. Ta ei taha lugejaid piinata lõputute looduskirjelduste ja lehekülgedepikkuse filosofeerimisega.

Pärast raamatute ilmumist on Erkki Koortile avanenud täiesti uus ja huvitav maailm, millest ta enne midagi ei teadnud. Peale kohtumise lugejatega on teda kutsutud raamatupoodide avamisele ja näiteks kirjandusfestivalile intervjueerima tuntud Rootsi kirjanikku.

„Siiani olin intervjueerinud ülekuulatavaid, ka linnapäid kohtu alla andnud,” naljatab ta.

 

Autor: ELINA ALLAS
Viimati muudetud: 17/06/2021 10:47:44