Foto: Hans Markus Antson

Lõpule jõudis rahvusvaheline Hiite kuvavõistlus, mis on pühendatud looduslikele pühapaikadele.

Kuvavõistluse tuhande euro suuruse peaauhinna võitis Hans Markus Antsoni kuva „Metsa süda“. Pilt on jäädvustatud Harjumaal Saula Siniallikatel. Talvisel droonifotol on näha valge härmatisega kaetud mets, milles helgib südamekujuline Siniallikas. Praegu kaitseväes aega teeniva Hans Markuse sõnul on ta käinud Siniallikat korduvalt pildistamas ja võidukuva kuulub ühte sarja kevadel ja sügisel jäädvustatud piltidega. „Saula Siniallikad on justkui metsa süda, mille ümber on mets ja ka inimesed koondunud“, sõnas Hans Markus Antson võidupildi allkirjas.

Uurali rahvaste 300 eurose auhinna võitis Olli Tasso kuva, millel on jäädvustatud Soome Jämijärvi Kylmänmyllynlähde, ehk Külmaveski allikas. Kuni 16-aastaste 200 euro suuruse auhinna võitis Marimaa 10-aastase koolipoisi Radimir Kozlovi kuva, millel on jäädvustatud tema koduküla Bolšaja Orša püha Kasehiis, ehk mari keeli Kuera küsoto.

Tänavu oli esimest korda võimalus saata võistlusele ka liikuvaid kuvasid ning selle auhinna võitis Asso Puideti video Harjumaa Jägala küla Pärnamäe hiiest. Kokku anti välja 18 auhinda, millest üksteist tuli Eestisse, viis läks Venemaale ja kaks Soome. Kõigi võidupiltidega saab tutvuda veebisaidil hiis.ee.

Võidupildid valis välja hindamiskogu, kuhu kuulusid loodusfotograaf Arne Ader, loodusajakirjanik Helen Arusoo, kunstnik Epp Margna ja fennougrist Patrick Juho-Ville O'Rourke.

Hiite kuvavõistlusele saadeti tuhatkond kuva ja videot 21 riigist ning esindatud on vähemalt 37 rahva looduslikud pühapaigad. Veidi üle poole piltidest saabus Eestist ning neil võib näha pühapaiku kõigist 15 maakonnast.

Tavapärane pidulik võitjate autasustamine Hiie väe sündmusel jääb tänavu seoses COVID-19 levikuga ära. Auhinnad saadetakse võitjatele postiga.

Hiite Maja sihtasutus korraldas Hiite kuvavõistlust tänavu 13. korda. Võistluse eesmärk on pühapaiku dokumenteerida ning suunata inimesi nendega tutvuma. Erilise tähelepanu all on hõimurahvaste pühapaigad ja seetõttu toimub võistlus eesti, soome ja vene keeles.

Üldarvestuse peaauhind (1000 eurot): Metsa süda. Hans Markus Antson
Muistsete eestlaste jaoks olid Siniallikad tervendava toimega ja neid tuntakse ohvriallikatena. Nii võib öelda, et tegemist on Eesti rahvakultuuris vägagi tähtsate loodusobjektidega. Samuti on muistsete eestlaste jaoks olnud mets väga olulisel kohal, pakkudes meie esivanematele toitu ja kaitset. Seega võiks kujundlikult öelda, et Saula Siniallikad on justkui metsa süda, mille ümber on mets ja ka inimesed koondunud. Pealegi ülevalt vaadatuna paistab Siniallikas tõepoolest südamekujuline!

Foto sai jäädvustatud ühel eriti krõbekülmal jaanuarikuu hommikul, kui puud olid härmatisega kaetud. Eriline on see veel sellegi poolest, et miinuskraadide tõttu on enamus veekogusid kinni külmunud, kuid allikale omaselt püsib Siniallikas jäävaba. Antud foto on üks foto kolmest, mis kuulub seeriasse „Metsa süda”.

 

Maailma pühapaiga auhind: Uinunud saare muinaslood. Svetlana Tarasova
Ammustest aegadest on Baikal olnud pühaks järveks neile, kes ta kallastel elanud on. Eriti peavad teda pühaks burjaadid, kes siiamaani loevad teda oma sünnihälliks. On palju muistendeid, mis on seotud vanade hõimude päritoluga järve kallastel. Olhoni saar on Baikali süda, eriliselt püha koht burjaadi šamaanidele. Nad tulevad siin kokku Ižemei mäele, et riitusi läbi viia. Mäe tipp asub järve kõige sügavama haua kohal, jalamit valvab aga koletislik karu, kuna pärimuste järgi asub seal sissekäik maa-alusesse kuningriiki. Suvel on siin väga palju turiste, talvel aga suletakse külalismajad ja kohvikud, saar jääb tühjaks. Muistne Olhon muutub iseendaks. Otsekui elus müstiline olend hakkab ta hingama, vabaneb, heidab endalt kõik liigse ja askeldava. Saar uinub. Vaid kohalikud elanikud valvavad ta rahu.

Hiite auhind: Põgenemine peolt. Urve Hermann
Lehmja hiietammik. Kõik tammed on ilusti ringis tantsimas, kuid kahel puul on järsku kiire hakanud ja nad on pööranud ülejäänud pidulistele selja, et kiiresti tantsusaalist põgeneda. Miski ilmselgelt on nad ära ehmatanud. Võibolla tuli neilegi meelde, et pidutseda ja lärmi teha ei tohi, sellele võib järgneda Pikse karistus (või siis näiteks covid-19 puhang). Vana legend on elus ja tuletab end pidevalt meelde.

Uurali rahvaste pühapaiga auhind: Oodates paranemist. Olli Tasso
Kylmänmyllynlähde (Külmaveski allikas). Leidsin selle paiga, otsides internetist erinevaid kohti, kuhu matkata. See paik tundus huvitav, ning edasi uurides selgus, et ala kahe allika veest on saadud abi erinevate tervisehädade vastu. Lõpuks külastasin pildil olevat Külmaveski allikat detsembris 2019. Päris allikani saab heas korras liivateed mööda, mille otsas on väike parkimisplats. Külastamispäeval ma siiski ei julgenud päris lõpuni sõita, sest lund oli eelnevalt sadanud niivõrd palju. Arvasin paremaks jätta auto eemale ja sumada jala allika juurde. Värske lumi peitis õnneks kõik varasemad jalajäled, nii et pildistamine ja kompositsioonide leidmine läks sujuvalt. Teisi inimesi ei olnud näha, nii oli koht tervenisti minu päralt ja sain nautida metsa vaikust.

Paik asub Jämijärve Hämeenkangase mäeseljandikul, mis on paikkonna tähtsamaid põhjavee moodustumisalasid. See Kylmänmyllynlähde ning kahesaja meetri kaugusel Uhrilähde (Ohvriläte) on ühed mitmetest mäeseljandiku serval asuvatest looduslikest allikatest. Museovirasto (Muuseumiameti) Kyppi.fi-andmetel on need kaks allikat tervendava väega. Pärimuse järgi allikate veega on ravitud mh silmahaigusi. Minul endal ei olnud vajadust silmi pesta, aga pesin oma jalad hoolega, kuna libastusin allika kõrval asuvalt palkteelt maha. Ma ei tea, kas sellepärast, et ma ei söandanud ohverdada midagi nendesse suurepärastesse allikatesse, aga vähemalt siiani ei ole minu lampjalad märjaks saamisest hoolimata paranenud.

Tervise auhind: Kummardus ohvriallikale. Hendrik Mändla
Siniallikas (Viljandimaa, Intsu küla). Pilt on tehtud 2. septembril 2018. Allikas on tuntud muistse ohvriallikana ja oma nime saanud kristallselge vee ja omapärase sinise varjundi tõttu, mis tingitud põhja settinud sinisest savist. Legend räägib siniste silmadega tütarlapsest, kes end mõisniku narrimise pärast mure sunnil allikasse olevat uputanud. Allikas pidavat ka välja andma peidetud varanduse, kui seitse venda üheaegselt allikast joovad. Siniallika veel usuti olevat tervendav toime ja allikasse heideti ohvrianniks hõbemünte.

Võromaa pühapaiga auhind: Saatust trotsides. Kairi Kalmann
Võrumaa, Hargla kihelkond, Hargla küla. Püha pettai, Püha pedajas, Puugipettäi, Ohvripettäi.

Vanasti kasvanud püha puu väikesel künkal kesk küntud maad. Praegu on aga pedaja ümbrus trööstitu – puu kõrvalt kulgeb Valga-Võru maantee ja mõne meetri kaugusel kõrgub nõukogudeaegse tankla kummituslik vare. Olnut ja olevat vapralt talunud pedajas on üle 300 aasta vana ning näinud nii mõndagi. Talle on viidud anniks toitu, vilja ja seotud annipaelu. Pulmarongid on puu juures peatunud ja noorpaarid temalt ühisele teele õnne palunud. Rahvas on kutsunud männipuud ka puugipedajaks – arvati, et vana männi okstes varjuvad varavedajad ehk puugid. Nii viidud koidu ajal puukidele puu juurde süüa, sest arvatud, et puugid abistavad oma toitjad. Samuti on arvatud, et kui pühast puust oks murda, nõrgub temast verd. Näha on, et puu on kaotanud mitugi suurt haru, arvatavasti tormituultele alla vandudes. Hargla pedajas on olnud ka modelliks ja teda on jäädvustanud Ott Kangilaski oma kuivnõelatehnikas graafilisel lehel „Vana pedajas Harglas“.

Iga kord, kui Võromaad külastan, viib mu tee mööda ka Hargla pühast pedajast. Sellest vanast puust õhkub julgust ja uljust, vaprust ja trotsi. Soovin talle mõttes jõudu vastu pidada!

Looduskaitse auhind: Jutumull saarest. Joonas Talvik
Viljandi- ja Tartumaa ning Tarvastu ja Rannu kihelkonna piir, Võrtsjärv. Vanasaar (Tondisaar, Võnnsaar, Mulliksaar).

Tarvastu kihelkonnas on siiani kaardistatud vaid viis pühapaika, nõnda tekkis üle aasta tagasi Tarvastu gümnaasiumi gümnasistidel (Reijo Sild ja Timo Lihu) mõte uurimistööga „Tarvastu kihelkonna ajaloolised looduslikud pühapaigad” harida ühiskonda – ennast, koolikaaslasi, piirkonna elanikke jt – ajalooliste looduslike pühapaikade teemal. Sellest kõigest tekkis ka endalgi huvi pühapaikade vastu. 23. mail käisin koos kooli vilistlastega pühapaiku pildistamas ja nendega lähemalt tutvumas.

Lugusid Tondisaarest. Tarvastu pool on märgatud, et Võnnusaar (Tondisaar) tuulevaikse ilmaga iseenesest õhku tõuseb ja vee kohal hõljub. Sellist nähtust peeti tontide kätetööks. Ka pühad hiiepuud, mis raiuti, olevat otsinud varjupaika Tondisaarelt. Nad olevat langedes kurvalt ohanud: Nüüd pean ma ära järve minema, aga seal saarel on juba niigi palju hingi koos, et enam ei ole ruumi. (Merike Mäemets, 2001, „Ümber Võrtsjärve”).

 

 

Autor: AHTO KAASIK, Hiite Maja SA juhataja
Viimati muudetud: 27/01/2021 15:47:04