1960. aastail Räpinas ringi sõitnud kinovillis, peaaegu identne Juhan Ulfsaki masinaga, millega kontserti andma sõideti. Foto Räpina koduloo- ja aiandusmuuseumi kogust.

LõunaLeht kirjutas Mehikoorma-Meerapalu tee halvast olukorrast, mis tuletas meelde, et 1960. aastatel oli see tee praegusega võrreldes ikka väga palju hullem. Kui sõitsid toona mööda teed ja olid suu lahti unustanud, võisid keelest ilma jääda: kogu aeg põrutas lõualuid, sest kruusatee oli treppis.

1960. aastail Räpina kultuurimaja kunstilise juhina töötanud ja akordioni mänginud Mart Aruküla teatas ühel päeval, et õhtul on välja kuulutatud kontsert Meerapalus. Räpina rajooni parteikomitee esimene sekretär, Lembit Ulfsaki isa Juhan Ulfsak lubas meile kohalesõiduks oma sõiduauto, villise GAZ 69 koos oma autojuhiga.
Parteikomitee esimese sekretäri isiklik autojuht oli Heino Aruküla, Mardi vend, kes mängis ka kontrabassi. Heino sõitis kultuurimaja juurde, võttis isetegevuslased peale, lubatud oli kuus kohta, kuid meid oli 13. Mart läks välja ja vaatas, et rehvid sellise massi all täitsa tühjad, nii me küll kuhugi ei jõua. Tuleb garaaži juurest läbi sõita ja rehvidesse topeltkogus õhku panna.
Kummid täis, ronisime kõik sisse, kuid väga kitsas oli. Mart ütles, et läheme kultuurimajast läbi, toon kultuurimaja kantseleist tabureti ja keegi peab luugi peal taburetiga istuma, on natukenegi ruumi juures. Olin nõus istuma luugi peal taburetiga. Tabureti jalast jäi viis sentimeetrit tagaluugi ääreni, mõõtsime täpselt, kuid hüpete ajal augulisel teel libiseb taburet edasi paar sentimeetrit ääreni, seda tuli jälgida.
Tabureti jalga hoidis kinni kontrabassimängija Vova Zernand. Kuna temal oli sees kontrabass, mis võttis enda alla neljandiku villise ruumist, siis mina hoidsin kinni kontrabassijalast, nii oli mõlemal toetuspunkt olemas. Pidin kogu aeg endale meelde tuletama, et mitte vasakut kätt lahti lasta, muidu oleksin olnud vigasena kruusateel. Vahel oli tunda valutuikeid käsivarrest õlani, kuid mis see luges, kontsert oli vaja anda, rahvas ootas.
Selle 30 kilomeetrit pika maa peale väsis kinnihoidmisest küll käsi ära, kuid istumine oli väljaspool autopresenti, siis sain imetleda ilusat loodust, teised olid autos presentkatte all õhupuuduses. Villises sees istus kaheksaliikmeline naisansambel (esimene sopran Luule Aruküla ja Salme Jäär, teine sopran Laine Türk ja Milvi Kiviloo, esimene alt Aino Tokko/Mähar ja Olly Kodusaar, teine alt Melli Vahter ja Helgi Pikk). Kuna ühe ansambliliikmega lähedalt seotud Kalju Kodussaar oli Räpina rajooni miilitsajaoskonna riikliku autoinspektsiooni ülem, oli meil julgust toppida autosse topeltports inimesi.
Minu ülesandeks jäi kontserdi sõnaline osa. Kontsert oli välja kuulutatud algusega kell 20, kuid meie hilinesime pool tundi, sest halbade teetingimustega sõitsime 1,5 tundi. Kohati oli tee soine, nii et auto rattad vajusid teekattest läbi, tirisime köiega hulgakesi auto jälle teele, nii mitu korda.
Rahvas juba ootas! Kontsert võeti väga soojalt vastu ja minult oodati veel sama luuletuse kordamist. Kell kaks hakkasime tagasi sõitma. Kõige rõõmsam tunne oli kodu poole sõita, oli öö, taevas särasid kuu ja tähed. Istusin taburetil nagu kuninga kass ja nautisin hüplikul teel kontrabassist endiselt kinni hoides ilusat kuuvalgust. Mul oli kõige parem koht, olla õhu käes ja nautida öist loodust, kui unustada suurim risk – maha kukkuda!

Fotod Räpina koduloo- ja aiandusmuuseumi kogust.
1960. aastail Räpinas ringi sõitnud kinovillis, peaaegu identne Juhan Ulfsaki masinaga, millega kontserti andma sõideti.
Räpina naisansambel Martin Aruküla juhatusel: esimene sopran Luule Aruküla ja Salme Jäär, teine sopran Laine Türk ja Milvi Kiviloo, esimene alt Aino Tokko/Mähar ja Olly Kodusaar, teine alt Melli Vahter ja Helgi Pikk.

 

Autor: Kalju-Johannes Kullerkupp
Viimati muudetud: 05/09/2019 09:04:00