Triin Tammert. Foto: Kalev Lilleorg

Vt ka „Kas see on lõpp? Kagu-Eestist kaob paarikümne aastaga terve maakonna jagu inimesi!” LL 4.07.2019

Lugesin LõunaLehest, kuidas Kagu-Eestist kaob paarikümne aastaga terve maakonna jagu inimesi. See on loomulikult probleem, aga selle üle kurvastamise asemel tasub pigem võimalikele lahendustele keskenduda.
Minu blogi kõigi aegade kõige loetumad on kaks Võru-teemalist postitust: esikohta hoiab lugu pealkirjaga “Ma kolisin Võrru!” ja sellel on tihedalt kannul “Võru söögikohad”.
Esimene tekitas nii palju huvi ilmselt erakordsuse pärast – minuvanused sihivad tõesti pigem Londonisse ja New Yorki, mitte armsatesse Eesti väikelinnadesse. Lisaks olen ma sündinud Tallinnas ja mu juured on Muhu saarel, seega oli Võrru kolimine tõesti väga ootamatu käik – seda enam, et põhjuseks oligi vaid see, et mulle hakkas siin lihtsalt meeldima ja see tundus hea koht, kus raamatuid kirjutada. Teine, kahe aasta tagune postitus teeb uusi rekordeid eriti suvel, kui paljud sõidavad siia puhkama ning otsivad Google’i abil, kuhu sööma minna.
Võrru kolimise postitus pälvis lugejatelt peamiselt kahte tüüpi kommentaare: 1) “Ma olen sellesse linna nii kiindunud ja tahaksin tagasi, aga … (täida lünk kas isikliku või tööalase põhjusega); 2) “Ma kolisin ka Tallinnast ära ja olen nii rahul!”
Väljaspoolt tulija värske pilguga näen ma Võrus ja Kagu-Eestis tohutut potentsiaali. Elukeskkond on siin super: jätkub kaunist loodust, linn on roheline ja õites, kõik on lähedal, liiklusummikuid ei ole. Tartu oma rohkemate võimalustega on sama kaugel kui Viimsist Tallinna kesklinn tipptunni ajal, kui mitte lähemal. Jah, raha võiks rohkem olla – aga viimasest mõeldakse Tallinnas täpselt samamoodi.
Ma usun, et üks lihtsamaid lahendusi, mida võiks soodustada, on kaugtöö – kui inimene saaks elada ja töötada Tallinna palgaga Võrus, tehes näiteks vaid ühe Tallinna-päeva nädalas, võidaksid sellest kõik. Inimene elukvaliteedis, linn maksutulu ja kohalikud ettevõtjad tulu. Osaajaga töö soodustamisest riiklikul tasandil võiks samuti abi olla.
Siin on muidugi alateemasid, näiteks transport – ma oleksin üliõnnelik, kui Tartu ja Võru vahel oleks ka rongiühendus ja Tallinn vaid 2,5-3-tunnise rongisõidu kaugusel, bussisõit hammustab päevast veidi liiga palju tunde. Lennuühendusest unistamine kaldub juba utoopiasse – ja on eraldi teema nagunii.
Igal juhul ma julgustaksin kagueestlasi rohkem nägema võimalusi ja lahendusi ning hindama kõike head ja tõelisi rikkusi, mida siin jätkub. Ja linnavalitsust seda kõike ka valjemini kommunikeerima. Sest maailma muudavad need, kes on piisavalt hullud, et uskuda, et nad seda suudavad.

 

Autor: Triin Tammert, kirjanik
Viimati muudetud: 11/07/2019 08:58:31