Tarvi Langus. Foto: Ülle Sillamäe

Ereda mälestuse jätnud endine õpetaja andis Nõo reaalgümnaasiumi 11. klassi õpilasele, Mõniste kooli vilistlasele Tarvi Langusele tõuke anda praktilise töö raames välja Mõniste kooli kauaaegse õpetaja ja kunagise koolidirektori Aili-Külike Paeglise elulooraamat.

Viie aasta eest pensionile jäänud Aili Paeglis töötas õpetajana 47 aastat. Tema elulooraamat keskendub peamiselt õpetajaks saamisele ja õpetajaametile.
Tarvi Langus asus pärast põhikooli lõppu õppima Nõo reaalgümnaasiumisse füüsika eriklassi. 11. klassis tuleb kõigil õpilastel teha kas õpilasuurimus või praktiline töö. Tarvi Langus valis praktiliseks tööks mälestusteraamatu „Aili Paeglise lugu koos teekaaslastega“.
Raamatu ilmumine sai teoks tänu Hooandjale ja selle tarvis andsid oma toetuse 41 annetajat, peamiselt Mõniste kandi inimesed. Tarvi Langus on väga rahul, et raamatu trükkimiseks vajalik raha nii kiiresti Hooandjasse kogunes. „Tänu Aili tuntusele oli üpris lihtne see summa kokku saada,“ ütles noormees.
Tarvi Langus selgitab raamatumõtte sündi: „Idee sain juba 10. klassis, kui abituriendid rääkisid meile oma uurimistöödest. Kaks tüdrukut tegid koos raamatu Nõo kooli õpetajast ja siis mina mõtlesin, et tahan ka raamatu teha. Samuti hakkasin mõtlema, kellest kirjutada, kellel oleks põnev elu, ja siis tulin mõttele, et Aili Paeglise elu ja tegemisi võiks mälestustena jäädvustada. Mõnistes oli ta minu ajalooõpetaja 5. ja 6. klassis.“
Tarvi Langus muigab aga küsimuse peale, kuidas reaalkallakuga klassi noormees nii humanitaarvaldkonna töö valis. „Nõo reaalgümnaasiumis õppimine ei tähenda, et ei saa teisi asju teha, näiteks raamatut koostada.“
Õpetaja nimi on tegelikult Aili-Külike Paeglis, kuid keskmist nime ta eriti ei kasuta.
Tarvi Langus valis töö teemaks endise õpetaja mälestused, kuna Aili Paeglis on tema sõnul väga palju panustanud valla ellu, kooliellu, õpilaste arengusse. „Siis ma mõtlesin, et võiks midagi talle vastu anda. Kirjutada mälestusteose tema pikaajalisest tegevusest koolis.“

Kogu materjal kaante vahele ei mahtunud
Raamatu koostamise tarvis kohtus Tarvi Langus mitu korda Aili Paeglisega, teiste õpetajatega ning endiste õpilastega. Aili Paeglis on 47 aasta jooksul õpetanud ligikaudu 650 õpilast ja koos töötanud sadakonna kolleegiga.
„Kui Tarvi selle mõttega minu juurde tuli, võtsin veidi mõtlemisaega, sest ei saanud kohe aru, et ta just sellist raamatukest tahab koostada,” räägib Aili Paeglis noormeest kiites. „Arvasin, et lihtsalt uurimistööd. Sellega oleksin kohe nõus olnud, sest olen varem õpilaste uurimistöid juhendanud. Aga veidi mõelnud, otsustasin, et võiks jääda ühe pikaaegse õpetaja tööst ka mingi jälg maha.“
Mälestuskilde oli Aili Paeglisel kogutud lauasahtlisse juba varem, kuid need oli vaja süstematiseerida. „Tarvi käis minu juures mitmeid kordi ja arutasime, ma soovitasin veel rääkida Mõniste kooli õpilaste ja kolleegidega, nii see raamatu materjal kasvas.“
Küsimusele, kas kõik endised õpilased on nime- ja nägupidi meeles, vastab Aili Paeglis: „Endisi õpilasi tunnen paljusid. Käin ikka kohalikel üritustel ja sündmustel. Käin koolimajas oma endisi kolleege vaatamas. Olen käinud klassi ja kooli kokkutulekutel.“
Kui tööperioodi mahub töö pioneerijuhist direktorini ja inglise keele õpetajast ajalooõpetajani, siis missugune aeg on tagantjärele vaadates õnnelikem?
Aili Paeglis naerab ja arutleb: „Pioneerijuht olin 13 aastat, kuid hakkasin ka kohe tunde andma. Esimesel perioodil oli õppimine töö kõrvalt ja pere loomine, eks see oli paras väljakutse. Muidugi direktoritöö maakoolis ei olnud sugugi kergete killast. Aga midagi ebameeldivat ka ei saa öelda. Ma arvan, et sain hakkama. Õpetaja elu langes mul Eesti taasiseseisvumisaja algusesse. Nii et tuli väga palju ennast täiendada ja juurde õppida. Eks iga periood andis oma väljakutsed ja rõõmud.“
Mis on hea õpetaja retsept?
„Ma arvan, et õpetaja peaks oma tööd tegema südamega, lapsi võtma sellistena, nagu nad on, arvestama laste võimeid. Kõik lapsed ei ole võimelised olema oivikud ja kõiki õpilasi peab õpetaja toetama, oma ainet ikka arusaadavalt ja huvitavalt õpetama. Ja oluline on, et õpetamine ei oleks väga rutiinne.
Tarvi Langus arutleb küsimuse üle, mis on hea õpetaja saladus, veidi mõtliku tooniga: „Õpetaja peab iga õpilasega leidma ühise keele. Seda, kes ei oska nii hästi, järele aitama ja õpilasele, kes kõike hästi oskab ja tahab õppida, kõike võimaldama.“
Noored ei kipu kooli õpetajaks. Kuigi füüsika- ja matemaatikaõpetajaid otsitakse tikutulega taga, ei kipu ka noormees ise klassi ette. Tõsi, lemmikaine läbi põhikooli ja gümnaasiumi on tal matemaatika. „See aine sobis mulle kõige paremini. Alglassides tahtsin ise ka saada matemaatikaõpetajaks. Praegu on eluunistus saada piloodiks või laevakapteniks.“
Mida öelda julgustuseks noortele inimestele, kes alles mõtlevad elukutse valikule?
Lastega töötamiseks peab olema mingi tahtmine ja kutsumus. Lihtsalt minna kooli leiba teenima, sellisena ei kujuta Aili Paeglis ette õpetajaks olemist.
„Inimesed on erinevad. Paljud arenevad, kasvavad ja neist saavad väga tublid õpetajad. Ma nägin siin väga palju noori, keda ma koolijuhina tööle võtsin – nad on jäänud koolile ja õpilastele truuks.
Ja loomulikult peab Aili Paeglis väga oluliseks koolipoolset abi. „Noori õpetajaid tuleb ikka toetada, nõustada ja aidata. Me pole ju sündinud targad.“

 

Autor: Ülle Sillamäe
Viimati muudetud: 09/05/2019 09:03:43