Meelis Mõttus (Isamaa).

Tasutud teave

Oleme aastaid tegutsenud ebavõrdsetes tingimustes ja meil puudub isegi teoreetiline võimalus olla konkurentsivõimeline Eesti turul. Euroopa Liitu astudes lubati, et tulevad toetused, mis kompenseerivad objektiivsetel põhjustel saamata jäänud tulu. Räägiti, et kõikidele piirkondadele luuakse võrdsed konkurentsitingimused.
Algus tundus paljulubav. Määratleti nn LFA ala ehk ebasoodsamate piirkondade ala ja seal tegutsejatele kompenseeriti kaugusest ja muudest asjaoludest tingitud suuremad kulutused.
Aja möödudes piiritleti veel üks – Natura ala, kus hakati maksma suuremaid toetusi. Selle ala kindlaks määramine toimus üle riigi ja mitte eriti arusaadavalt. Mõnes kohas pole mingeid piiranguid ega silmaga nähtavaid takistusi normaalseks põllumajanduslikuks tegevuseks. Lisatoetusi siiski makstakse.
Mõned aastad tagasi kaotati ebasoodsate alade toetus ja määratleti veel üks ala Kesk-Eestis, mida nimetati nitraaditundlikuks alaks. Probleem sellel alal on tekitatud ise, kasutades mürke ja väetisi lubatud maksimumi piirides, et saada maksimaalset kasumit.
Sellel alal hakati maksma mahedalt tegutsejatele toetust 30 protsenti rohkem kui teistele. See on ilmselge ülekohus nende suhtes, kes on hoidnud loodust mürke ja mineraalväetisi mitte kasutades.
Võitlen selle eest, et uuel programmiperioodil kehtestataks toetuste lagi nagu teistes Euroopa riikides. Vabanev raha tuleb aga suunata kohtadesse, kus tootmine on kallim madalast boniteedist, põldude väiksusest ja mägisusest, turgude kaugusest või muudest asjaoludest tingitult. Sellise arvestuse peaksid tegema Eesti Maaülikooli erapooletud eksperdid, mitte poliitikud.
Lõpetada tuleb Natura ja nitraaditundlike alade lisatoetamine praegustel alustel, sest see pakub konkurentsieelist maksumaksja raha eest.
Lootsin, et maaelufoorumil neid teemasid käsitletakse. Riik on saanud küpsemaks ja need, kellel läheb hästi, peaksid uhkust tundma selle üle, kui saavad teisi järele aidata. Paraku pidin pettuma. Maaelufoorumi regionaalpoliitika plokk jättis pehmelt öeldes mageda mulje.
Ei saanud aru, kas pikk päev oli poliitikuid väsitanud või on sellest teemast huvitatud valijaid liiga vähe ja nendele pole mõtet energiat kulutada. Juttu veeretati lubadustest ja teemadel, mis maapiirkondade tühjenemist ei pidurda. Räägiti uutest regionaalsetest rahasüstidest. Arvud tundusid väikesed ja eesmärgid rohkem sotsiaalvaldkonda kalduvad.
Loomulikult on iga sent, mis maale kohale jõuab, suure väärtusega ja maainimesed oskavad selle eest tänulikud olla. Teame ju kõik, et meie riik on väike ja eelarvelisi vahendeid napib igal pool.
Maaelu praktikuna jäi mulle mulje, et usk ääremaadesse on kadunud. Poliitikute arvates peaks maakatele andma kala, aga mitte õnge, sest õngitsemine võib võrguga püüki kahjustada.
Arutamata jäeti kolm olulist asja, mis reaalselt mõjutavad elu võimalikkust maal.
1. Põllumajandustoetused. 2. Seadused mis reguleerivad toidutootmist. 3. Seadused, mis reguleerivad alkoholitoomist.
Piirkondades, kus on erinevatest asjaoludest lähtuvalt kulutused suuremad, tuleb see vahe kompenseerida. Kui tahame iseseisva riigina eksisteerida, siis tuleb luua võrdsed võimalused üle riigi.
Maale on vaja tegusaid inimesi, kes suudaks ennast ja peret toita headel ja halbadel aegadel. Inimestele tuleb anda võimalus ise midagi teha, mitte toetustest elada. Maale on vaja inimesi, kes suudavad ausa tööga toita oma peret, säilitada keelt, kultuuri ja loodust, vajaduse korral aidata kaitseliitlast või endast nõrgemat ja sellest uhkust tunda.

 

 

Autor: Meelis Mõttus, Metsavenna talu peremees
Viimati muudetud: 28/02/2019 08:22:16