Proovis. Foto: Ülle Sillamäe

Põlva vallas tegutsev Lutsu teater rõõmustab sel suvel publikut vaheda ütlemise ja satiirilise huumoriga Olavi Ruitlase näitemänguga „Viimsepäävä läüge“.

Teatri produtsent Janno Rüütle ütles, et viimasel ajal ongi Lutsu teater mänginud tellimustööna kirjutatud autoritükke.
Täpselt kuu aja pärast tegutseb Prantsu talu õuel ligi paarkümmend tegelast, kellel publikule üks lugu rääkida – ühiskonnakriitiline ja pisut naljakas. Lavastab seekord Merle Jääger, etenduse kunstnik on nii teatrirahvale kui ka publikule juba tuttav Anu Tuisk.
Janno Rüütle selgitas, et Merca sai kutsutud ka seepärast, et oleks lavastaja, kes oskaks võrukeelset teksti, samas õpetaks teisi.

Väga palju polegi vaja õpetada, sest näitemängus teeb kaasa Põlva maakonna näiteseltskonna raskekahurvägi: Helje Põvvat, Aveli Asber, Ülo Needo, Lembit Rätsep ja peakahur Janno Rüütle.

Esimene proov herilasesumina rütmis
Enne, kui näiteseltskond proovi kogunema hakkas, vaatas lavastaja üle platsi ja ehitised. Esimene pilk oli suunatud putka poole, millest peaks suveetenduses saama pood.
„Imre!“ hõikas Merca üle platsi. „See putka tuleb diagonaali tõsta.“
Imre pani maha märgi, kuhu ja kui suure nurga all majakest liigutada. Kõik olnuks nagu korras, aga kuskilt kostis tasast suminat. Tähelepanelik silm märkas leti all väikest mügarat. Kui lavatehniline jõud selle hapra muna kiht-kihilt lahti kooris, pudenes letile väike munakoloonia. Kui veel paremini vaadata, oli ka teises nurgas herilasepesa. Kolmandas oli asi nii kaugel, et herilasebeebid oleksid juba peaaegu välja roninud. Mis nendest munadest pärast sai, ei ole teada. Küllap nad pikema jututa herilaste pilvemaailma suunati.
Kärt Tammjärv, Vanemuise näitleja, oli esimest korda lugemisproovis ja arvas näitemängu kohta, et on väga naljakas tükk. „Väga kihvt huumor, aga tegelikult väga tõsine.“
Võru keeles pole Kärt kordagi rääkinud. „Naljakas ongi see, et vanavanaema on Põlvast ja elanud pikka aega Räpinas. Minu ema mingil määral räägib võru keelt. Vanaema ka, kuid nad räägivad omavahel. Lastega räägitakse kirjakeeles. Ma saan võrdlemisi hästi tekstist aru, aga ma ei oska veel nii hästi neid sõnu ega hääldusi seada.“
Lavastaja Merle Jääger parandas, et ei ole Kärdil häda midagi. Hästi väikesed rõhuvead lipsasid sisse, kuid nendest saab kiiresti jagu. Esimese lugemise kohta super.

Paar killukest Ruitlase mustast huumorist
Kärt Tammjärv mängib etenduses noort müüjat Liisut, kes on poolvägisi jäänud maapoodi tööle. Et viimanegi naismüüja välismaale ei põgeneks, on ta ketiga poe küljes.
I NAINE: Miks teil kett kaelas on?
LIISU: Määne?
II NAINE: See kett, mis teil kaelas on, inimene!
LIISU: Kett? Ah om jah. Tiiäti, ma olõ joba är harinu, ma esi ei panõ tedä inämp tähelegi. No tüüandja piät tüülisi hoitma. Tüükässi om veidü. Toda ilma ketilda varianti om proovitu. Tuu ei tüütä.
Merle Jääger kiidab Ruitlase julget teksti. Paljud ühiskonna hädad on siia sisse kirjutatud. Pärast esimest lugemist andsime autorile veel mõtteid, mida etendusse sisse tuua. Üheks valupunktiks on sotsiaalreform.
ANDRES: Ma olõ joba tüüvõimetu.
TOIVO: 80 protsendi ulatusõn? Nallamiis! Sa olõt kõgõ tervemb miis külä pääle. 99 protsenti om vajja! Vat ku sa üte protsendiga mööda küllä ringi roomat, sõs näkas sotsiaalammõt sullõ massma!
---
E-PEREARST: (meeldiv naisehääl) Töövõimetuse andmete võltsimise eest vali trellid ja 1; naabri töövõimetuse andmete võltsimisest teatamiseks vali trellid ja 2; enda terveks tunnistamiseks vali tärn ja 3; surmatunnistuse väljastamiseks vali tärn ja 4. (Tuututamine.)

Ruitlane: ma näitan tagajärge, mitte põhjust!
Autor Olavi Ruitlane selgitas näitemängu sisu: „Me näitame publikule tahtlikult mitte põhjust, vaid tagajärge. Põhjused jäägu vaatajale mõistmiseks, igatahes on selge, et veidi nihestatud reaalset olustikku, mida pakume – inimestest tühjaksjooksnud maapiirkonda koos tööpuuduse, alkoholi kuritarvitamise ja muu sellise äratuntavaga –, ei ole maainimesed ise endile välja mõelnud. Ega ainest puudus ei tulnud, viljakas pinnas, nii et pigem jäi seda üle.
Teema on nagu ikka armastus. Ei ole teist teemat maailmas, räägid sa vihkamisest, räägid armastusest, räägid üksindusest, räägid sellestsamast. See on lõks, kust pole võimalik välja pugeda. Nalja saab ka ja kurb on ka kohati, aga eks kogu see rõõm ja kurbus tulevadki alati teineteise arvelt.
Ma olen pikalt maal elanud, seega polnud mulle erilist sisseelamist vaja, suuresti kõik see, mis sai kirja, on tuttav ja omal nahal kogetud. Tagasi end ei hoidnud, elu on nagu on. Kirjutamise ajal oli aga hea kerge olla, ei takerdunud eriti kuhugi ja kõik sündis kergelt.
„Viimsepäävä läüge” tähendab seda, et viimnepäev on nii lähedal, et plingib vastu. Mis kujul see läigib, on näitemängust aimatav. Tuleb vaatama minna, ega ei pääse.“

 

Autor: Ülle Sillamäe
Viimati muudetud: 14/06/2018 09:50:25