Maltal söögikunsti õppimas. Foto: erakogu

Võrumaa kutsehariduskeskusse abikoka erialale asusin õppima möödunud aasta sügisel. Aastapikkuse õppe üheks kirevaimaks kogemuseks jääb kindlasti hiljutine kolmenädalane retk Maltale Erasmus+ programmi raames koos kursusevend Mait Mölderiga.

Malta pisike saarestik tervitab meid tuules vetruvate palmide ja kevadise õhuga. Kohalike jaoks on aga tegu südatalvega ning esimese hooga mõjume vatijopede ja villaste mütside summas oma T-särkidega pisut pentsikult. Kuid eks turistidega ollakse harjunud ning üsna tavaline on, et meie käest küsitakse, kas oleme Soomest või mõnelt muult põhjamaalt pärit. Ujuma sellegipoolest eriti ei kipu: keskmiselt on õhutemperatuur +15 kuni +18.
Meie koduks saab hotell Roma linnakeses nimega Sliema ning on asukoha poolest ideaalne, sest kohe üle tee sinetab äärmiselt selge veega meri ja sealsamas sumisevad pidevalt rahvast täis söögikohad. Saabumise päeval aga ümbruskonna võludesse väga süveneda ei saa, sest peale majutumist ongi juba õhtusöögiaeg käes ning järgmisel hommikul algab kool.
The Institute of Tourism Studies asub umbes viie kilomeetri kaugusel asuvas linnas San Giljanis (St. Julians). Ehkki Malta on Eestist tükk maad väiksem, on asustustihedus ometi tunduvalt suurem kui Eestis. See tähendab seda, et puuduvad meile nii harjumuspärased põllu- ja tühermaad ning esialgu on raske aru saada, kus lõpeb üks ning algab teine linn.

Ajalooline koolihoone
Esmaspäeviti toimub õppetöö Martin Luther King jr nimelises koolimajas otse merekaldal. See on vana Inglise koloniaalajastu produkt, endine mereväe ohvitseride söökla aastast 1897. Rannajoonele on rajatud kivist postamendid, millele omal ajal tehti hoiatuseks lõkked, kui teati vaenlast lähenemas. Hoone kannab endas tugevat ajaloohõngu, mida võimendavad ranged kahhelkivist põrandad, kõrged laed ning pisut vaevatud ukse- ja aknahinged. Kuid köök, kus meil algab esimene tund, on kõigest hoolimata modernne ja avar.

Kord nagu sõjaväes
Esimene tund on kalafileerimine, millest annab ehedalt tunnistust kohale kärutatav kast värskete kaladega. Lektoriks on Mr Joseph Casingena, kes hiljem annab meile ka küpsetamistundi ning kelle ilmumine kööki kõrge kokamütsi ja konkreetse hoiakuga sunnib ennastki selga rohkem sirgu venitama.
Kõik õpetajad on mehed ning valdav osa kokaõpilasi poisid, kes kuuletuvad lektoritele nagu sõdurid. Õpetaja poole pöördumiseks kasutatakse tiitlit sir ning mingisugust vingumist ega vastuvaidlemist pole. Kohustuslik koolivorm lisab väljapeetust veelgi, kuid samas ei tähenda see, et puuduks omavaheline lõõpimine ja koolipoisilik naljategemine.
Pigem vastupidi: Malta noored on püsimatud ja emotsionaalsed ning piisab vaid mõnest jõudehetkest, et keegi kellelegi mingi heatahtliku käki keeraks ning selle üle siis kogu kambaga rõõmsalt nägeletaks. Kuid piisab sellest, kui õpetaja ütleb kõva häälega paar sõna ja tundi sigineb haudvaikus.

Noaga kala kallale
Mõnel Vahemerest pärit isendil pole nahka üldse lihtne pealt tõmmata. Kõige esimeses tunnis saame puhastada ja praadida makrelli.
Lektor näitab täpselt ette, kuidas fileerida hiiglaslikku lõhet, ja seejärel saame igaüks kätte tükk maad väiksema makrelli ning peame temaga samamoodi toimetama.
Tõsi, pilt ei ühti sageli käte osavusega, aga selle kohta ütleb õpetaja alati rahustavalt, et ärge oodake, et kõik tuleb kohe õigesti välja, ning manitseb meid kannatlikkusele. Aeg-ajalt ilmub ta meist kellegi selja taha, jälgib õpilase tegevust, siis võtab ise noa kätte ja aitab natuke edasi. Tekib selline turvaline tunne ja mõistmine, et oskamatu olla pole üldse piinlik.

Kohalikud on lahked ja siirad
Teistel õpilastel on enda soetatud nugadekomplektid, meil neid pole, aga oma tööriistu jagavad kaaslased lahkelt. Maltalased on hinge poolest äärmiselt soojad ja avatud inimesed ning nendega suhelda pole üldse keeruline. Samuti liigutab nende abivalmidus ja siirus.
Kõige esimene tutvus toimub meil kummalisel kombel aga hoopis ühe maltalastest erineva välimusega noormehega, kellega satume vastamisi töötama ning kelle nuge kõige esimesena kasutada saame. Tema nimi on Alexey ja ta on sündinud Venemaal, adopteeritud Maltale ning vene keelt väga vabalt enam ei kõnele.
Kui tema välimus ta põhjamaist päritolu ei reedaks, arvaks temperamendi ja käitumise poolest, et ta on kohalik, kuigi ta ise kurdab, et on poole aeglasem kui teised. Noormees tunnistab, et tal on suviti Maltal raske, sest siin on liiga palav, ning ta peab sisimas plaane avada võib-olla tulevikus söögikoht Peterburis.

Päevad on erinevad
Koolipäevad on erineva pikkusega, aga iga päev tähendab meile ühte konkreetset teemat. Laias laastus siis kalatoidud, küpsetamine (nii soolane kui magus küpsetis) ja üldtoitlustus. Viimane tähendab seda, et õppetöö käib õpperestorani köögis ning toitu valmistame reaalsetele klientidele.
Restoraniköögipäev on kõige keevalisem ja annab väga muheda kogemuse sellest, mis toimub kulisside taga sel ajal, kui rahvas tüünes restoraniidüllis oma roogi ootab. Juhendaja Mr Ivan Zammit annab meile kõigile üsna vabad käed. On näha, et ta usaldab oma õpilasi ja nood haaravad meidki enesekindlalt oma tegemistesse. Oleme järsku mingis väga muhedas meeskonnas, keset köögiaurusid, kus inglise ja malta keel segunevad ning moodustub üks keelte, emotsioonide ja miimika pall.

Köögis käib tõeline mürgel
Kui muidu saame ikka kaasa lüüa ehk siis midagi hakkida, teha pastat, puhastada kala vms, siis serveerimise ajal hoiame heaga jalust ära, sest köögis algab esimeste tellimuste saabudes tõeline möll: kõik asjad lendavad, road keevad või küpsevad eri pannidel ja pottides, tekitades erineva konsistentsiga tossu, kõik hüüavad üksteisest üle ja samal ajal jõuavad veel nalja visata või muljeid vahetada.
Näen esimest korda, kuidas täidetakse klientide tellimusi, ja mõtlen, et mina oma aegluses vist suudaksin vaevalt ühe muna praadida sellel ajal, kui mõni teine serveerib kauni taldrikutäie pearooga mitmesuguste komponentidega. „Selles lahingus ma küll ellu ei jääks,“ mõtlen endamisi ja nihkun vaguralt kraanikausside juurde nõusid pesema. Seda tehes avastan, et olen ainuke, kes kasutab pidevalt nõudepesuvahendit. Ainus, mida vahel lapile sortsatakse, on rasvaeemaldusvahend. Nii ma siis küürin noid lopergusi anumaid ja tunnen, et olen vähemalt sedapidi kasulik.

Kööginõud nagu ilmasõjaaegsed
Mulle mõjub liigutavalt sümpaatsena see kirg, millega tehakse toitu, ning rõhuasetused toidutegemisel. Nagu juba öeldud, on köögis kasutatavad kastrulid ja potid loperguseks klobitud alumiiniumist ja näevad välja, nagu oleksid välja kaevatud teise maailmasõja aegsetest kaevikutest. Pannid on kulunud ja kriibitud, aga noad on korralikud. Nuge hoiab igaüks nagu varandust ning seda varandust kantakse alati endaga kaasas.
Kuigi anumad on päevinäinud, vormub neis toit, mis viib keele alla. Ma pole päris kindel selles, et kõiki euronõudeid järgiv steriilne köök tagab tingimata nii suure armastusega tehtud toidu, nagu näen ja kogen kõigi oma maitsemeeltega Maltal. Ka see, et õpetaja tuleb su poti juurde, torkab näpu selle sisusse ning pistab endale suhu selleks, et anda kohe professionaalset hinnangut, tundub nii normaalne, lihtne ja usaldusväärne. Loogilise õpetusena siinkohal meenub Mr Casingena tarkusetera: „Ainus maitseaine on armastus!“
Samuti ei mäleta ma siin olles ühtegi korda, kus oleksin erinevate produktide jaoks saanud kasutada erinevaid lõikelaudasid, aga ometi jäävad minu andmetel kõik ellu. Olgem ausad: ühe terava kööginoaga on võimalik tekitada tuhat korda suuremat kahju inimelule kui vale lõikelaua peal hakitud toiduainetega.

Saia süüakse palju
Mr Aldo Vella tundides küpsetame erinevaid leibasid, millest ükski pole meile harjumuspärane rukkileib. Nad söövad tõesti väga palju saia ja neid saiu on siin mitmesuguseid. Mr Vella on viisakas ja rahulik härrasmees, kes samuti seletab kõike sammhaaval ning suhtub oma töösse ilmselge pühendumusega.
Omaette vaatepilt on õpilaste viis küpsetamise eel toimetada, näiteks aineid kaaluda: kaal on kogu aeg kaetud paksu jahukorraga, kõik asjad lendavad, laual segunevad omavahel mesi, õli ja mingid maitseained, mis on kellegi tormakate pihkude vahelt laiali pudenenud.
Teeme kolme sorti leiba. Meil tulevad kõik päris hästi välja, aga ühe kohta ütleb õpetaja, et see on täiuslik. Suuremat kiitust pole võimalik saada ning need paar sõna täidavad me hinge tõelise uhkus- ja rahulolutundega.

Auväärsed õpetajad saavad kingitused Eestist
Mr Mario Sammut on ilmselt kooli kõige auväärsem härra. Tema õpetab magusate hõrgutiste tegemist ja kaunistamist ning kõik see, mille tema õpilased õpperestorani viivad, näeb välja nagu kunstiteos. Selles tunnis me kaasa teha ei saa, sest nende enda õpilasi on liiga palju ja meile ülesandeid ei jagu, aga me saame jälgida kõrvalt, küsida, pildistada.
Samal ajal tegeleb kõrvalköögis pearoaga Mr James Attard, kelle kursusel on vähem õpilasi ja kes vajab vähemalt kahel nädalal abi, et jõuda klientidele toit valmis teha. Me pakume end appi ja saame anda oma tugeva panuse restoraniroa õnnestumisse. Mr Attardist saab justkui meie kaitseingel, kes toetab meid igal hetkel nõu ja jõuga ning kellele saame ise toeks olla oma tegevusega. Äärmiselt südamlik ja soe inimene, nagu nad kõik tegelikult, aga Mr Attard on kindlasti üks kaunishing, kelle pärast tasub selliste seiklustega liituda.
Viime õpetajatele ka Eestimaa kraami. Kuna vabariigi kõige olulisem aastapäev jääb meie retke sisse, oleme kaasa võtnud kilu, leiba ja Vana Tallinnat. Hing on pisut valus, et sel tähtsal päeval kodus ei saa olla, aga samas saame väärikalt tähistada oma isamaa sünnipäeva, süües kaheksajalga ja vaadates hommikul hotelli fuajees paraadi otseülekannet. Pisar tuleb silma, kui hiljem mereäärses söögikohas istudes paneme keset lauda Eesti lipu ning kelner tuvastab kohe selle päritolu ja soovib meile õnne. Väike Malta teab, et Eestil on tähtis päev. Mida meie Malta kohta teame?

Õppetöö võtab võhmale
Õhtud on meil kulgenud üsna samas rütmis: hotelli, sööma, magama. Vahel ka mõni kerge jalutuskäik lähimasse poodi või mööda mereäärt. Ausalt öeldes võtavad koolipäevad üsna läbi, kuigi need pole isegi tervet päeva pikad, aga ikkagi: võõras keskkond, võõras keel, võõras stiil – kõik nõuab topelt pingutust. Aga eesmärk polegi ju puhata, vaid õppida. Nädalavahetused on vabad ja siis saame rohkem ringi käia.
Ühel laupäeval käimegi Gozo saarel, pühapäeval aga kohalikus anglikaani kirikus teenistusel. Enne tagasitulekut jõuame käia veel Vallettas ja Mdinas. Mina isiklikult täiesti sulan nende keskaegsete ja isegi neist vanemate linnaosade kitsaste tänavate auras. Ninna tungib kerget kevadet ning igal hommikul rohke veega puhtaks pestud tänavad on kõnekalt vait.
Ma olen palju reisinud, aga pole vist kunagi tundnud nii ehedat ajaloopuudutust. Seda ilmselt seetõttu, et kõik vana on nii hästi hoitud ning iga arhitektuuritükk, iga pisimgi detail on läbi imbunud mingist pühadusetundest. Tõsi, Malta on sügavalt katoliiklik riik ja see kajastub igal sammul. Ehk on see põhjuseks, miks tunnen, et viibin täiesti ebatüüpilisel lõunamaal, kus lokkavad äärmiselt viisakas ja haritud sisekultuur ning sügavalt religioossed ja ajaloolised väärtused.

Suur paast
Meie saabumise nädalal algab suur paast, mis kajastub omal moel kogu tavaelus me ümber, kuid ei ole mitte kuidagi silmatorkav. Religioon on selles riigis loomulik osa elust ja igaüks elab oma loomulikku religioossust ilma suurema kärata. Kui taban ühe lektori enne õpilastega koos tehtud kala söömist pliidinurga taga vaikselt ristimärki tegemast, siis tahaksin teda siiruse eest emmata. Tundub, et kõiges, mida maltalased teevad, on nad kuidagi vahetud ja ausad. Ja väga viisakad.

Olulised kogemused
Nende kolme nädala üks olulisemaid tõdemusi on kindlasti see, et kõike saab teha lihtsalt ning samas maitsvalt. Iga päev püüame proovida erinevaid kohalikke toite ja nii saan süüa nii kaheksajalga ja krevette kui ka kohalikku traditsioonilist hautatud jänest, mis on nõnda pehme ja mahlane, et pudeneb laiali pelgalt põgusast kahvlipuudutusest, ning maitseb nagu muinasjutt. Mereannid on siin ju samuti ülivärsked, otse Vahemerest välja astunud isendid ning kannavad edasi kohalike kokkade armastusega vürtsitatud maitseplahvatusi.
Toit tundubki olevat midagi eriliselt püha ja igapäevast, sest isegi kohalike jaoks väga külmast ilmast hoolimata on söögikohad kogu aeg rahvast täis. Neist söögikohtadest hõngub mahlaste toitude ja sigarettide hõngu, saateks gaasipõletitel hubisev elav tuli, mis kohatise talvise hoovihma ja meremöllu kõrval mõjub eriliselt hubaselt ja armsalt.

Üllatuspisarad
Meie viimane koolipäev päädib mägesid liigutava üllatusega. Oleme hommikust saadik olnud Mr Attardi kursusel köögis abiks, ning kui tundub, et olukord on kontrolli all ja suurem töö tehtud, kostab õpetaja muheldes, et meie mingu vahetagu riided ja olgu kell 12.15 restoranis. „Mul on kõik korraldatud!“ ütleb ta mu küsivat pilku nähes ja meil ei jää üle muud kui kuuletuda.
Kui me pisut enne kokkulepitud aega fuajees ootame, saabub üks neist noormeestest, kes harjutavad sealsamas köögi kõrval asuvas saalis teenindamist. Neid kõiki näeme tavaliselt siis köögis ringi traavimas, kui ise köögiaurudest juba oimetud oleme. Seekord juhatatakse meid malbelt kahe kaetud laua juurde, mulle pannakse tool istumise alla, mõlemale laotatakse sülle rätik. Mängib mahe muusika ning laud on kaetud nagu päris restoranis.
See hetk raputab meid juppideks lahti ja minul tuleb vesi silma. On tükk tegu, et sellest lahti saada ja mitte lasta uuel tekkida. Pole end selle kolme nädala jooksul veel nõnda liigutatuna tundnud ning mõte samal ajal köögis hulluvast õpetajast ja tema käsilastest paneb kõik veel enam teise valgusesse.
Suure elevusega ootame roogasid, milles teame oma kätt mängus olevat. Tai kanasupis on minu peened julienne’id. Mait ootab oma sealiha, mina oma kala, mille on samuti fileerinud Mait, kuid mille juurde asetatud Savoia kapsa autor olen mina Mr Attardi hellal juhtimisel. Me viibime terve selle aja nagu pilve peal: tänulikud ja liigutatud. Kui küsime arve järele, öeldakse meile: „See on tunnustus teile koka poolt!“
Malta võidab mu südame. Siiralt. Ma tahan kindlasti tagasi minna ja sedapuhku mitte süüa tegema, vaid nautima päris Maltat: tema ajalugu, tema sügavust, tema ilu. Ütlen ausalt: poleks ma tänu koolile sinna läinud, ei oleks mulle ka iial pähe tulnud Maltale minna. Kogemusi saan seal seinast seina ja olen kõige selle eest ülimalt tänulik.
Karge Eestimaa tervitab meid koduse lumerohkuse ja rõõmsa päikesega. Olles tagasi oma metsade ja kuplite vahele jõudnud, hakkan esimese asjana kartuleid koorima ja valmistan suure potitäie hakklihakastet. No mida sa hing veel elult tahta võid? Mela!

 

 

Autor: Anna-Liisa Vaher, Võrumaa kutsehariduskeskuse õpilane
Viimati muudetud: 05/04/2018 08:33:32