Vanade trükimasinate päästeaktsioonist kasvas välja ainulaadne muuseum

Eesti Trüki- ja Paberimuuseumi direktori Lemmit Kaplinski sõnul on muuseumikülastajatele väga suur elamus teha oma kätega paberit või valmistada endale näiteks märkmik. Foto: Sander Silm

Lemmit Kaplinskil oli kümmekond aastat tagasi tagasihoidlik soov rajada väikene trükistuudio. Paraku kasvas lihtsast mõttest välja hoopis Balti- ja põhjamaades ainulaadne trüki- ja paberimuuseum, mis on TripAdvisori hinnangul praegu üks kolmest Tartu populaarseimast muuseumist.

“Kui ma hakkasin stuudiot rajama, siis jõudsin ajalooliste trükipressideni, millest ei olnud keegi enam huvitatud ja mis oleksid läinud lihtsalt vanarauda. Ja nii ma neid päästma asusin,” meenutas Lemmit Kaplinski.

Eestis trükiti viimane raamat klassikalises tähelaotehnikas 1995. aastal ja pärast seda võtsid trükitehnoloogias võimu juba arvutid. See aga tähendas, et vanad trükiseadmed muutusid üleöö kasutuks.

Kui Lemmit Kaplinski poleks hakanud kaheksa aastat tagasi neid masinaid päästma, oleks meil tõenäoliselt sama olukord nagu Lätis, kus Riia rahvusraamatukogu inimesed käivad nüüd trükimuuseumis õppimas kunagist trükikunsti ning trükimuuseum kavatseb müüa neile isegi ühe väikese trükipressi.

“Lätis on praegu olukord, kus käsitsi trükkida on võimalik ainult Riia ühes eksklusiivses trükistuudios, kuid rahvusraamatukogu inimesed tahavad näidata ka oma külastajatele, kuidas vanasti raamatuid tehti,” sõnas ta.

Eesti Trüki- ja Paberimuuseum asutati 2010. aasta kevadel eraõigusliku muuseumina ning Lemmit Kaplinski ei tee saladust, et muuseumi ajalugu on olnud üks olelusvõitlus. Tõsi küll, praegu võib muuseumirahvas veidi kergemalt hingata, kuna pool muuseumi ligi 140 000 euro suurusest aastaeelarvest tuleb kultuuriministeeriumilt ja lisaks projektipõhiselt ka Tartu linnalt.

Kuid ideaalsest olukorrast on asi kaugel, kuna muuseumi 7,54 täisajaga töökohast on tasustatud vaid pooled ning ka nende töötasu jääb kaugele alla Eesti keskmise. Kuid muuseumile on läbi aegade õla alla pannud vabatahtlikud, kelle silmad on pannud muuseum särama.

Muusemi ajalugu on kolimiste ajalugu

Kuigi muuseumi eksponaatideks olevate mitmetonniste trükiseadmete ühest kohast teise liigutamine on kõike muud kui lihtne, on muuseumi ajalugu ka ühtlasi kolimiste ajalugu.

Muuseumi kogude esimesed asukohad oli kultuuritehases Polymer Tallinnas ning Tartu vanas pärmivabrikus. Muuseumi eelviimane kodu oli aga Tartu ajaloolises trükikojas Kastani tänaval, kus omal ajal tegutses ka kirjastus Noor-Eesti.

Kuna samas hoones tegutses korrus kõrgemal paberimuuseum, siis kaks muuseumi ühinesid ning ruumipuuduse tõttu koliti 2014. aastal Aparaaditehase loomekvartalisse. Käesolev aasta algas muuseumile jälle kolimisega, kuna muuseum kolis loomekvartali sees Samelini jalatsivabrikule kuulunud vanasse laohoonesse. Seal on muuseumi kasutada varasemast avaramad ruumid, kuhu nüüd pääseb ka ratastooliga.

Tartu üks populaarseim muuseum

Rahva hääl on teadupärast jumala hääl ning rahva ehk siis TripAdvisori hinnangul on trüki- ja paberimuuseum koos teaduskeskuse Ahhaa ja Tartu mänguasjamuuseumiga üks Tartu populaarseimatest muuseumitest.

“Meile näitab see, et see, mida teeme, meeldib inimestele, me liigume õiges suunas ning meil on õige meeskond,” rääkis Lemmit Kaplinski. “Me näitame, kui keeruline oli sõna paberile saamine 25 aastat tagasi ja kui keeruline oli see 250 aastat tagasi. Ja kui kerge on see nüüd ja kuidas see on endaga kaasa toonud ka trükitud sõna devalveerumise.”

Muuseumikülastajatele tutvustatakse trükikunsti sünnilugu Euroopas, näidatakse puu- ja tinatähtede kogu, räägitakse erinevatest trükipressidest ja köitekunstist. Ja mis kõige olulisem: külastuse orgaanilise osa moodustab ka erinevatest toorainetest paberi ja/või märkmiku valmistamine.

“Inimestele toob naeru näole, kui nad saavad näiteks teksapaberit teha, ja oluline on ka, et inimesed saavad ise proovida trükkimist, ja uskuge, see on paljudele väga suur elamus,” lisas Kaplinski.

Artikkel on koostatud PRIA toetatud Leaderi koostööprojekti "Elu kahe maailma piiril II" raames.

 

 

Autor: Sander Silm
Viimati muudetud: 29/03/2018 09:26:45