Kristiina Kruuse, Eesti korteriühistute hoiu-laenuühistu juhatuse esimees

Tasutud tekst

Kas teate, et meie riigis kehtib korteriühistuseadus? Aga kas teate ka, et ega lihtsurelik seda nii lugeda, et aru ka saaks, ei oska?

Teeme proovi: „Korteriühistu käesoleva seaduse tähenduses on samuti korterihoonestusõiguse omanike loodud mittetulundusühistu, mille eesmärgiks on korterihoonestusõiguste eseme osaks olevate hoonestusõiguse mõtteliste osade ühine majandamine.“

Usun, et teise või kolmanda katsega jõudsite juba komistamata lõpuni. Minul läks rohkem aega, aga arvan, et aru ma lõpuks sain. Ja siis hakkasin ma mõtlema just kahe viimase sõna „ühine majandamine“ peale. Puht naiselikult kujutasin ma ette kahte erinevas vanuses naist köögis „ühiselt majandamas“. Ühest küljest saaks nagu hakkama, aga teisest küljest on vaidlemist küllaga ja vaikset sisistamist veelgi enam. Kuidas on lood korteriühistutega?

Karta on, et umbes samasugused. Ometi peaks korteriühistu olema see, mis ühendab kortereid ja perekondi ühise eesmärgi nimel tegutsema: maksma arveid, looma mõnikord lootusetuna näivat remondifondi, hoidma kokku üldelektri pealt, niitma muru, pügama hekki ja mida kõike veel. Tegelikult on lugu vist nii, et arvele kirjutatut loeb, kirub ja maksab igas peres ainult üks inimene ja jagab vaid harvadel juhtudel oma sellekohaseid elamusi teistega.

Peale selle valitakse korteriühistule esimees, kes on esimees soost sõltumata, revisjonikomisjon, raamatupidaja, palgatakse või jagatakse külakorda koridoride koristamine, elektripirnide vahetamine jne. Ja nüüd mõtleb korteriühistu esimees, soost sõltumata, umbes nii: „Kurat! Katus tuleb parandada/värvida/soojustada/lappida ... aga raha koguneb remondifondi vähem kui majandust elavdav inflatsioon süüa jõuab.“ Aga selge on see, et nälga viimane ei jää – häda korral võetakse laenu.

Laenu võtmise juures, kirjutan just oma kogemusest, on üks keerulisemaid punkte, millega kokku puututakse, üldkoosoleku kvoorumi kokku saamine. Ja edasi tuleb jama jama otsa ja varsti ei mäleta enam keegi, mis asju üldse aetakse. See ongi „ühine majandamine“, kus kõik kardavad ja kiruvad kõiki.

Eelmises lauses oli lõige tähtsam sõna „kardavad“, sest hirmu sisendab just teadmatus. Laps kardab pimedust, sest „äkki seal on keegi“, aga täiskasvanud kardavad kahte asja: „ei tea, mis nüüd saab“ ja „mida naabrid sellest küll võivad arvata“. Erinevad asjad, aga ikkagi – nagu koll pimeduses.

Sellest on kohalikes lehtedes kirjutanud ka Tartu HLÜ juhid Märt Riiner ja Andro Roos, kes peagi teevad Võrus ühe asjaliku koolituse, kuhu mindki kaasati. Ja mitte sookvoodi pärast, vaid sellepärast, et korteriühistute teema on mulle kui naisterahvale kodutunde pärast väga tähtis. Ja sellepärast ka, et korteriühistuseaduses on selline punkt: „Käesolevas seaduses reguleerimata küsimustes rakendatakse korteriühistu suhtes mittetulundusühingute seaduse sätteid.“ See aga pakub võimalusi aruteludeks ja uuteks huvitavateks lahendusteks, mis võivad elu kergemaks muuta.

Seepärast võtke oma küsimused peas või paberil kaasa ja tulge kohale 28. septembril Võru linna Vabaduse tänav 22 kell 18. Teadmised ei jookse iial mööda külge alla ja õigel hetkel võivad meie ühise arutelu käigus koorunud mõtted olla päästvaks õlekõrreks!

Kui on enne midagi hinge pealt vaja ära öelda, kirjutage mulle meiliaadressil kristiina.kruuse@yhistupank.ee.

Koos oleme tugevad!

 

Autor: Kristiina Kruuse, Eesti korteriühistute hoiu-laenuühistu juhatuse esimees
Viimati muudetud: 07/09/2017 09:33:22