Kõige armsamaks paigaks oli Ferdinandile kodune Joosu mõis. Milline näeb praegu välja Põlvamaal Laheda vallas Joosu külas asuv mõis, on pildilt hästi näha. Foto: Maarius Suviste

Eellugu: kogu varandus mahtus jaanalinnumunasse

Virumaalt Laagna mõisast pärit Bernhard Gustav von Wrangell, tsaari ratsaväe ohvitser Peterburis, oli Tema Keiserliku Kõrguse tsaar Peeter III kammerhärra, kellel oli õigus talle nõu anda. See saigi talle saatuslikuks, kui ta andis nõu, et ei maksa lubada „naistetuba endale pähe istuda”.

Ferdinandi isa Peeter Ludwig von Wrangelli oli Peeter III ristiisana oma kätel hoidnud, nii nagu hiljem ka tsaar Nikolaigi Ferdinandi poega. Tsaar Peeter III traagiliselt lõppenud eluga sai lõpule ka tema lühike valitsemisaeg. Tema ohvitserid ja nõunikud sattusid ebasoosingusse. Nende mõisate ja vara konfiskeerimiseks leiti alati sobiv põhjus.

Oma elu päästmiseks põgenes tulevase maadeuurija vanaisa Bernhard 1770. aasta algul Peterburist Eestimaale Maidla mõisasse, lahkus kiirustades Tallinnast salaja laevaga Danzigi kaudu Hollandisse ja leidis peidupaiga Ida-Indias Bataavias. Uueks nimeks võttis ta Brandt. Tema abikaasa Barbara jäi kuue lapsega üksi, laste päästmiseks kuulutas avalikult mehe kadunuks ja saavutas aasta pärast erandkorras loa lahutuseks. Tegelikult toetas Bernhard peret salaja materiaalselt Tallinna zur Mühleni kaubamaja kaudu.

Ta suri võõrsil 1776. aastal vaid 39-aastasena. Kõik, mis tema varast järele jäi, peitis Eestist kaasa võetud truu teener Jaan jaanalinnumunasse ja tõi Bataaviast lahkunu perele Maidla mõisa. Seda legendaarset jaanalinnumuna hoidsid kalli reliikviana Ferdinandi mõisas Roelas järeltulijad veel Eesti vabariigi ajal.

Tulevase admirali lapsepõlv

Isa Peeter Ludwig von Wrangell (1760–1807) sai ometi 10-aastasena astuda Peterburi suurtükiväe kadetikorpusse. Peterburis ta ka abiellus Dorothea Margarethe von Freymanniga, kelle vanematele kuulusid nii Neu-Waimeli ehk Joosu kui ka Hurmi ja Nursi mõis. Seal sündisid ka nende seitse last.

Kui ta suurtükiväe kaptenina erru läks, määras tsaarivalitsus ta maamõõdu assessoriks. Selles ametis olid tema kontrolli all lisaks Liivimaale Pihkva kubermangu alad. Elati Joosu mõisas, ka Hurmis. Juhuse tahtel oli talvisel retkel Joosust Pihkvasse saanis kaasas ta titeootel (28-aastane) abikaasa Dorothea Margarethe, kes saatuse tahtel sünnitas poja just seal. See oligi tulevane maadeuurija Ferdinand von Wrangell.

Kõige armsamaks paigaks oligi Ferdinandile kodune Joosu mõis. Kaunist parki läbisid kaunid hooldatud puudealleed, hommikukohvi joodi häärberi läheduses sirelilehtlas, kust viis lühem allee pikale sirgele majesteetlikule pärnaalleele. Sellele samale alleele pani enam kui kahe sajandi eest oma koduukselt Joosu mõisast lapsehoidja silma alt plehku vaevalt viieaastane pisike poisike, väike Ferdi.

Kas minna vasakule või paremale, tuli kiiresti otsustada, pead kuklasse ajades ja pilvedest vastust otsides. Need liikusid vasakule ja tema siis ka lippas nii kiiresti, kui jalad võtsid, vasakule ja jõudis külateele. Edasi sibades nägi ta, et kaugemal mäekünka juures lähevad taevas ja maa kokku. Milline ime, seda asja peaks uurima! Uurimisretk jäi paraku katki, madmuasell Danzman oli märganud väikese Ferdi puudumist ja kogu mõisapere ruttas poisikest otsima. Ega ju väikese maadeavastajaga saanudki riielda, kui ta küsimusele, kus ta käis, vastas uhkelt, et „maailma otsas“.

See taeva ja maa piir oli ju ometi nii lähedal, aga ikkagi ei saanud ta seda katsuda. Mõte ja soov jäid kõrvade vahele pinisema. Küllap oli saatus talle välja pannud oma kaardid. Oli ta juba oma sünnihetkest peale olnud reisimees. Joosu ja Hurmi mõisa kaunis loodus, pargid ja järved sundisid tahes või tahtmata poissi oma uurimisretki uuesti ja uuesti kordama. Kepphobusel kapates laulis ta kõva häälega omaloodud sõnade ja viisiga laule vihisevast tuulest ja kaugest maast, kus taevas sirutub maani. Oma muusikaliselt haritud ema juuresolekul polevat ta siiski riskinud neid laule laulda.

Põnevust tekitasid väikese poisi hinges maailma näinud sõjaväearstist onu Ludwigi jutustused tuld purskavatest mägedest, pilvini auru välja ajavad kuumaveeallikatest, imelistest loomadest ja lindudest. Need õhtud Joosu mõisakambris kamina valgel olid Ferdile mitte ainult suurt huvi pakkuvad, vaid ka tema tuleviku valikul määrava tähtsusega. Nüüd teadis ta, et tema suurim unistus on saada maadeavastajaks. Ja ka seda teadis ta juba väikese poisina, et oma unistused tuleb ellu viia ikka iseendal.

Haridustee algus Võru linnas

Kirikus ja koolis käidi Joosu mõisast Võru linnas, ka sugulastel külas. Noor ja pisike Võru linn oli lähim hariduskeskus. Perre sündisid riburada neli tütart ja kaks poega. Võrru tädi Barbara von Wrangelli II järgu Tütarlaste Instituuti viis ema õppima oma vanemad tütred ja arvas, et ka poisil ei jookse see külge mööda maha. Pealegi õppisid seal tädi enda pojad, täiendasid teadmisi, eriti keeltes, geograafias, ajaloos ja käitumiskultuuris. Nemad valmistusid õppima pealinnas Peterburis. Ferdinand meenutas mälestustes soojalt oma tädilt saadud suurt huvi prantsuse keele ja kultuuri vastu, samuti tema kombeõpetust.

Võrus juhtus poistekambas ka lustakaid lugusid. Kord määrisid nad kooliinspektori Carl August Rothi ontliku poja Alexandri piinlikult puhtad riided poriga, sõber sai koduaresti. Võrus alanud kooliteelt leidis Ferdinand endale elu lõpuni ustava sõbra, tädipoja Wilhelmi.

Ega nad tüdrukute koolis nii väga käia tahtnud. Seetõttu saadeti nad „täiendõppele“ Ferdinandi ema perele Freymannidele kuuluvasse Vana-Nursi mõisa. Seal õpetas poisse Saksamaalt kutsutud koduõpetaja Knüchtel, kes valmistas sealseid noorhärrasid ette õpinguteks Peterburis. Kasvatus oli nüüd mehisemates kätes, kuigi elati vabamalt ja looduse reeglite järgi. Nad said elukoha mitte lossis, vaid hobuste kopli juures asuvas lihtsas hoones.

Nursis võttis kõhn väikest kasvu poiss endale kindla sihi – saada maadeavastajaks. Loodus ei olnud talle kinkinud ei pikka kasvu ega ka tugevat kehaehitust. Selleks hakkas ta end ise ette valmistama, karastama iga ilmaga ojas ujudes, ratsutama, ronima puude otsa, matkama ja ennast igati proovile panema. Poisid elasid päris iseseisvat elu, vaid lossi lõuna- ja õhtusöögile minnes pidid end ontlikult „parketikõlblikuks“ vuntsima. Endale seatud ranged reeglid füüsilises ettevalmistuses, sitkus, meeletu raamatute lugemine geograafiast ja maadeavastustest, keeleõpingud ja praktiliselt mingis teises keeles omavaheline suhtlemine – see kõik käis poisi enda soovide järgi.

Ja siis saabus ühel päeval erutav pommuudis, mis vapustas mitte ainult väikest Võru linna, vaid jõudis ka Nurssi. Võrru, sellesama Alexander Rothi perre on saabunud ta ema Anna v. Rothi-Rombergi vennapoeg, esimesest Venemaa ümbermaailmareisist osa võtnud noor kaptenleitnant Friedrich von Romberg.

Saatuslik kohtumine

Võru linna „pruudilaat“ ei olnud just suur. Peagi tutvus noor ohvitser Ferdinandi täditütre Julia von Wrangelliga, kes oli ka poisikese suur sümpaatia. Nii sai Ferdinandile osaks suur õnn kohtuda isiklikult päris ehtsa ümbermaailmareisijaga ja talle „tuhat küsimust“ esitada. Millised fantaasiad lõid põlema poisi peas, kui tal õnnestus esitletud saada Friedrich von Rombergile.

Kihlus- ja pulmapeole Julia von Wrangelliga sai Ferdinand 10-aastasena isikliku kutse. Selleks sündmuseks tellis isa rätsepalt talle elu esimese fraki. Paraku ei läinud Ferdinandil pärast uhket pulmapidu enam midagi hästi.

Ootamatult suri (22.10.1806) vaid 38-aastasena ta ema Dorothea Margarethe Barbara v. Freymann-Wrangell. Ei suutnud isagi üksi suurele murele vastu panna ja Peeter Ludwig v. Wrangell suri 10 kuud hiljem (26.08.1807) 47-aastasena. Mis veel hullem, tsaaririigi rahakursi muutused majanduses jätsid vanemate varade müügi järel nende seitse last (viis tütart ja kaks poega) kopikata, kõik mõisad olid läinud.

Kaks last surid. Teised lapsed jagati ema- ja isapoolsete sugulaste vahel, üks õdedest Mõniste mõisa, väikevend Tallinna. Nähes Ferdinandi erilist huvi geograafia ja meresõidu vastu, otsustati ta anda uue sugulase, noore kapteni Rombergi eestkoste alla. Noorpaar sõitis Peterburi teenistusse. Kui neilt sõnum saabus, oli juba talvine ilm. Postihobustel saadeti poisid, Ferdinand koos tädipoja Wilhelmiga, esialgu Tartusse. Seal võttis neid vastu ja pakkis soojade kasukate sisse tädi von Ungern-Sternberg. Edasi läks teekond Peterburi. Poisid oskasid küll saksa ja võru keelt, ka prantsuse keelt tundsid, aga vene keel oli küll vilets.

Keel saab selgeks selle keskkonnas. Poisid pandi eraldi vene perede juurde korterisse, Ferdinand kadetikorpuse majapidaja juurde. Ühtki teist keelt peale vene keele seal ei räägitud. Mereväe kadetikorpusse võeti vastu põhiliselt 10-aastasi poisse.

Õpingud merekadetikorpuses

Alustades kaheaastasi õpinguid kadetikorpuse alamastmes, sai vene keele oskus korda. 1810 võeti nad mõlemad vastu St. Peterburgi merekadetikorpusse. Õpingud keskastmes lõppesid 1815, seejärel kaks aastat spetsialiseerumist ülemastmes.

Ferdinand oli Liivimaal sündinud luterlane. Kadetikorpuses toimusid hommikuti kohustuslikud õigeusu palvused. Noormees sattus kimbatusse, kas ta peaks koos teistega põlvili laskuma, nagu tegid seda kõik kadetid. Ta otsustas jääda oma usukommete juurde ja sai loa sooritada palvus püsti seistes. Usku teda vahetama keegi ei sundinud.

Õppis ta, nagu Maurus ütles: õppige nagu hullud! Temast sai väga püüdlik kadett, mis mängis tema unistuste täitumisel suurt rolli. Auväärsed õppejõud hindasid teda kõrgelt. Kõrgemasse seltskonda sissepääsuks oli lisaks laitmatutele kommetele hea prantsuse keele oskus, millele ta sai aluse Võrus. Kadetikorpusest leidis ta endale teisegi ustava sõbra, Peter Anjou.

Osalemine Venemaa teisel ümbermaailmareisil

Oma õpetaja Adam Krusensterni eeskostel sai noor ohvitser kaasa Vassili Mihhailovits Golovnini juhtimisel toimunud teisele Venemaa ümbermaailmareisile (1817–1819). 1820 juhtis ta juba ise Golovnini ettepanekul ekspeditsiooni Kirde-Siberi rannikule, nn Kolõma ekspeditsiooni. Selleks täiendas ta teadmisi Tartu Ülikoolis O. M. v. Engelhardti, G. F. Parroti ja F. G. Struve juures. Ülikoolis valmistati spetsiaalselt selleks Venemaale oluliseks ekspeditsiooniks mõõteriistad.

Kolmeaastase ekspeditsiooni tulemusena kaardistas Wrangell Kirde-Siberi ranniku ja tegi kindlaks, et sellel lõigul ei ole Aasia ja Ameerika mandri vahel ühendust, et nn Andrejevi maad ei ole. Tšuktšidelt kuuldu põhjal veendus Wrangell Jakani neemest põhja pool asuva saare olemasolus, uue ekspeditsiooni korraldamine takerdus Venemaa rahaoludesse. Saare tegi hiljem kindlaks Ameerika vaalapüüdja kapten Th. Long ja nimetas selle tema auks Wrangelimaaks.

Esimese õpetlasena kogus Wrangell väärtuslikke andmeid Põhja-Jäämere jäärežiimi kohta, tegi kindlaks ulatusliku aastaaegadest sõltumatu jäälahvanduse „polõnja“ olemasolu Kirde-Siberi rannikul. Parroti koostatud programmi järgi tehtud virmaliste – polaarvalguse – uurimine sai aluseks uuele teooriale.

Järgmist Venemaa ümbermaailmareisi kolmemastilisel brikil Krotki 1824 juhtis Wrangell, et teha eeltöid Kamtšatka muutmisel Venemaa kolooniaks. See tõi talle II klassi Anna ordeni, II järgu kapteni auaste. 1827 määrati ta mereministeeriumi juures oleva õpetatud komitee liikmeks ning fregati Elisabeth komandöriks. 1829 sai ta I järgu kapteniks ja määrati Vene-Ameerika kompanii ülemvalitsejaks-kindralkuberneriks viieks aastaks Alaskale.

Ta abiellus kaks nädalat enne ärasõitu (Tallinnas 31.05.1829) paruness Elisabeth von Rossiljoniga, kes asus koos temaga raskele ekspeditsioonile läbi olematu teedevõrguga Venemaa. Eriti ränk oli 1200-verstane teekond hobustel Jakutskist Ohhotskini, läbimatutest soodest 40 päevaga koos 4. aprillil Irkutskis sündinud viienädalase tütrekese Mädliga. Isa meisterdas selleks talle omaleiutatud sadulahälli.

Admirali viimase unistuse täitumine – reis Võrumaale

Admiral oli suurema osa ajast ametikohustuste täitmisel reisidel. Pärast viieaastast elu Alaskal asus abikaasa Elisabeth elama Tallinna ja sealt Roela mõisa, mis oli abikaasa kaasavaraks.

Huvitav on sirvida admirali teenistuslikke dokumente. Ta pidi oma puhkuseks loa saama otse tsaarilt ja talle määrati kojusõiduks mitte ainult reisikulud, vaid ka ülalpidamise raha.

Abikaasa varase surma järel sukeldus ta mõisaellu. Abikaasa ja sarlakitesse surnud tütred, aga ka paljud teised Wrangellid puhkavad Viru-Jaagupi kalmistul. Tal tekkis ka soov uuesti eesti keelt õppida, varem oskas ta võru keelt. Ta viimane täitmata unistus oli külastada lapsepõlve Võrumaad ja Itaaliast Tartusse elama asunud venda.

Nii ta alustaski 1870. aasta aprillis varakevadist reisi hobukaarikul noorema poja Ferdinandi saatel oma lapsepõlve muinasmaale. Jõudnud tagasi Tartusse venna Georgi juurde, saatis ta poja Roelasse tagasi ja plaanis endale mõnenädalase puhkuse ülikoolilinnas. Vennatütar Dorothea oli abielus ülikooli rektori prof G. v. Oettingeniga. Ta oli teekonnal saanud väikese külmetushaiguse. Paraku ei läinud kõik niimoodi ja ta suri Tartus 25. mail 1870. Veel haigevoodis jõudis ta kirja panna Vene geograafiaseltsi põhikirja, mille asutajaks ta koos K. E. V. Baeri ja F. Lütkega oli.

Ainuüksi kõikide nende ülikoolide ja teaduslike seltside nimetamine, mille auliige ta oli, nõuaks vähemalt pool lehekülge. Tema nime kannavad saar Põhja-Jäämeres (Wrangelimaa), mägi, linn, indiaani suguharu Alaskal, tänav Saksamaal ja Peterburis ning Roela lasteaed-põhikool Virumaal. Ta puhkab koos abikaasa ja lastega perekonnakalmistul Viru-Jaagupis.

Eesti vabariigi taasiseseisvumise järel tulid tema järeltulijad appi Eesti koolidele ja asutasid Saksamaal Fondation von Wrangelli poolt ühingu Pro Scola Eesti ja Läti koolide abistamiseks. Samuti asuti abistama eesti juriste Euroopa õigusesüsteemi sisenemisel Forum Academicumi loomisega Roelas.

1996. aasta 29. detsembril vana ja 1997. aasta jaanuaris uue kalendri järgi tähistati Tartu ülikoolis, Tallinna meremuuseumis ja Leningradis kuulsa maadeuurija 200. sünniaastapäeva teaduslike konverentside, orelikontserdi ja näitustega. Esimest korda anti välja tema teadusliku pärandi tutvustamiseks eesti, vene ja saksa keeles Fondation von Wrangelli poolt raamatusari, viis vihikut „FvW in itinere“. Kümne aasta jooksul jätkusid tema sünniaastapäevade tähistamised Tartus teaduslike ettekannetega, kohvi ja sünnipäevakringliga.

Admirali järeltulija, tema poja Otto Wilhelmi abikaasa Amy v. Goette isa insener Peter v. Götte oli nii Tartu raudteejaama kui ka Kassitoome nõlval asuva Götte villa (EPA üliõpilasmaja) ja raudteeliinide ehitaja. Otto tütre Louise (Lio) poeg juuradoktor Peter Fr. Krienitz jättis Hamburgis oma eduka advokaadibüroo ja asus elama Eestisse, ostis Roela Uuemõisa ja renoveeris selle mõisahoone. Tänu temale ongi toimunud kuulsa maadeuurija teaduspärandi tutvustamine trükisõnas Eestis, mälestusüritused Roelas, Tartus, Tallinnas ja Peterburis. Ta ise tegi koos sõpradega kaasa isegi retke Ferdinand v. Wrangelli jälgedes Siberimaal ja see jäädvustati filmis.

Admirali enda Roela mõisa peahoone on paraku Vinni valla omandis ja saatuse hooleks jäetud. Küll on maadeuurija noorusaja paikade ja elukoha vastu Võru- ja Virumaal tundnud huvi filmigrupp Venemaalt, kes tegi dokumentaalfilmi Joosust, Hurmist, Nursist, Võrust Tallinnani, Peterburist rääkimata.

Võrumaa juurtega kultuurilooliste isikute vaimne ja teaduslik pärand on meie hoida. Ainus kuulus Võrumaalt pärinev maadeuurija Ferdinand von Wrangell vääriks küll meil suuremat tähelepanu.

Allakirjutanu sattus Wrangellide esimest üleilmset perepäeva Eestis 1990. aasta augustis ette valmistama, arhiivis näitust organiseerima ja nende kodumõisaid tutvustama ülikoolis töötades üsna juhuse tahtel. Sealt sigines sõprus Hermann von Wrangelli ja Dr. iur. Peter Fr. Krienitzaga. Omades sidemeid teadusloolaste ringis, sai kaasa aidatud maadeuurija 200. sünniaastapäeva tähistamise akadeemilisel korraldamisel ülikooli poolt ning viie vihiku teaduslike ettekannete koostamisel ja trükki toimetamisel.

Ühe Liivimaa väärt mehe elu ja tegevus sai unustuse hõlmast välja toodud mitte ainult kitsa ringi inimeste jaoks, vaid ka teaduslikule käibele antud. Ainuke, millest aru ei saa, on see, miks unustati Tallinna meremuuseumi lähistele plaanitavate admiralide monumentide nimede reast välja ainsa liivimaalase Ferdinand von Wrangelli nimi. Kuigi tema admiraliepoletid ehivad meremuuseumi varamut.

Autor: MILVI HIRVLAANE
Viimati muudetud: 16/02/2017 05:23:50