Vahur Käärik. Foto: Vidrik Võsoberg

Põlvamaal Kõlleste vallas Ihamarus tegutseva pakendite ja kontoritarvete tootja Cista tegevusest nutipakendi arendamisel ja muredest tööjõuga kirjutasime läinud aasta viimases numbris. Et Cista juhil Vahur Käärikul (58) oli huvitavaid mõtteid märgatavalt rohkem, kui toona lookesse mahtus, avaldame siinkohal temaga tehtud intervjuu suuremas mahus, keskenduses tööjõu küsimusele.

Saan aru, et teil on parasjagu raskusi ja muret, et ära täita töökohad, mida Cistas on veidi alla 50?
Jah, selle 50 kokkusaamisega on tüli ja muret palju. Öeldakse: anna mulle kinnituspunkt ja kang ja ma võin terve maakera telje paigast ära tõsta. Kui sa tahad majandust arendada ja imet teha siin Eestimaal, siis anna inimesi.

Meie õnnetus on selles, et oleme Setomaa serva peal ja tegeleme niisuguse asjaga, mis ei ole siinkandis traditsiooniline. Siin on metsa lõigatud ja puitu töödeldud, sigu ja lehmi kasvatatud, põldu haritud. Aga ma enam ei imesta, kui tuleb mees uksest sisse ja ütleb: jeesukene, siin metsas trükitakse! See oleks nagu suur ime, aga meie enda jaoks ei ole, meile on see samasugune tegevus nagu köögilaua tegemine või kuudi kokkuklopsimine.

Häda on ka selles, et me oleme kohe 25 aastat olemas olnud ja nii vanal kollektiivil tuleb juba õnnetuseks ka inimesi siit ilmast ära saata. Neist, kes algusest peale ‒ kui põllumajandusreform Eestis teoks sai ja majandist meile üle tuldi ‒ meiega on olnud, on juba päris suur osa meie hulgast jäädavalt ära läinud. Eks see noorte inimeste migratsioon Eestist välja ole ka meid mõjutanud.

Nüüd ongi lugu sealmaal, kus meil on idee ja see idee ehk nutikas pakend on juba materialiseerumas. Aga probleem on selles, et tee on ees püsti: kellegagi pead sa seda tegema.

Kui me omal ajal alustasime, siis esimene oskusteave tuli minu isiklike tuttavate kaudu, kes suures vabas maailmas pakendeid tegid. Meil oli võimalus oma poisse sinna kooli saata. Nüüdseks oleme nii siin- kui sealpool Soome lahte muutunud kaasvõitlejatele konkurentideks ja see tähendab seda, et kohvitoast kaugemale meid enam ei lasta.

Selle paarikümne aastaga oleme ise niikaugele jõudnud, et suudame inimesed välja õpetada küll. Võib-olla spetsiifilisemaid oskusi on mõistlikum lasta mujal õpetada, kuid kaks kolmandikku ameteist on kohapeal õpitavad. Aga nüüd ei ole inimesi, keda õpetada.

Olen harjunud siin maailmas niimoodi asjadest aru saama, et midagi uut ei ole päikese all. Et kõik on vana, aga mõni vigur ja nipp on juurde tulnud. Täpselt sama on see nutikas pakend, tark karp, kus on lihtsalt 21. sajandi vigureid juures. Samamoodi on minu arvates inimestega ka. Töölistel pole ulualust. Mäletan, et kui ise töömeheteed sai alustatud, siis ei olnud mul muud kui välivoodi ja teekann, akna ette käis tol ajal Noorte Hääl. Nüüd kleebiks LõunaLehe akna ette. Aga neil noortel inimestel, kes koolist tulevad, on täpselt sama olukord. Ausalt öelda ei taha vaenlasele ka soovitada seda, mida pangahärrad ütlevad: aga võta sina soodsatel tingimustel eluasemelaen. 30 aastat sa ‒ halvasti kõlab, aga sisu on täpne ‒ orjad panka.

Olen ammu rääkinud, et ainuke pääsetee meie kandile saab olla see, kui sa ehitad inimestele munitsipaalelamufondi. Edgar Savisaar alustas, jõudis meist mööda, aga õnneks ta tegi selle prohmaka, et kleepis nendele korteritele vallasantluse sildi juurde ‒ et need on inimestele, kes ise üldse ilma ühiskonna toeta hakkama ei saa.

Aga minu mõttekene liikus ja liigub siiamaani nii, et see peaks olema korralik elamufond. Küsitakse: mis kujul? Kust mina tean! Võib-olla basseini või talveaiaga. Kaheksast Eesti kõrgkoolist neli on meist 30 kilomeetri kaugusel ‒ minge küsige. Kui noor mees ütleb, et tahab talveaeda, aga seal peaks kasvama palmi asemel eukalüpt, siis tulekski nii teha. Kui inimene tuleb ja on rahul, siis ta toob kõik kaasa: oma kultuuri, elatustaseme, võtab naise, tulevad lapsed, tekivad lasteaed ja kohvik ... Kümme aastat olen seda mõtet jutlustanud, aga vedu pole võetud.

Kõlleste vald ju mõnd aega tagasi tegi ühe maja korda nii-öelda munitsipaalmajaks?
See ei ole munitsipaalmaja, seda üritatakse kommertsalustel müüa. See ei ole päris minu idee. Aga noh, natukene on liigutatud.

Ega ma neile pahaks ei pane, meie omavalitsussüsteem ongi niisugune. Kui sa võtad endale selle häda kaela, siis pead finantsid hankima, ja kui maja valmis saad, siis pead selle kuidagi täis ka saama. See on aastatepikkune projekt. Aga samas saaks nii ju mõne töökohagi juurde luua inimesele, kes seda asja veaks.

Öeldakse, et väljapääsmatuid olukordi ei ole. Oleme nüüd ostnud ise Krootusele kolm korterit ja teeme neis euroremondi. Lootus on, et kui noortel on välivoodi ja teekann, siis saaksid nad endale sellise asja, mille kohta nõukogude ajal oli mõiste ametikorter. Kõige parema meelega näeksime, et korteris oleks kaks töövõimelist ja töökultuuriga inimest, kes meile tööle tuleksid. Aga ka üks inimene oleks seda vaeva väärt. Kas ta just eluks ajaks end meie ettevõttega seob, aga ka kümne aastaga looks ta niipalju väärtust, et saame talle tänu avaldada, et ta meie kanti tuli.

Kui me saaksime kuus inimest tööle, siis me saaksime oma nutika pakendi tehtud ja oma käesolevad tootmislikud pudelikaelad likvideeritud.

Kui vaatad statistikanäitajaid, mis puudutavad Põlvamaad, siis kõik on negatiivsed, väljaränne muidugi mitte ... Aga tootlikkus ja palk nina kohta on vabariigi väikseimad. Ei saa ju päris niimoodi elada, et meie siin Ihamarus elame hästi, aga kogu ümbruskond käib alla ja näitajad on viletsamad kui, ma ütleks meie mõistes pärapõrgus, Hiiumaal.

Kasutasite sellist mõistet nagu Setomaa serv. Aga ma märgiks siinkohal, et näiteks Mikitamäe ettevõtja võiks öelda: kuulge, mis teil viriseda on - Põlvasse 10 kilomeetrit, Tartusse 35–40, pange buss käima ja vedage töölisi nii palju kui kulub.
Oleneb, kustpoolt vaadata. Aga kõigepealt peab lähtuma sellest, et 80 protsenti Eestimaa rahast on Tallinnas, elu on seal ja nn SKP lõviosas luuakse seal. Sealtpoolt vaadates oleme ikkagi Setomaa serva peal. Mis puudutab seda inimeste vedamist, siis me oleme seda teinud. Aga teatavasti seadused meil on ka Tallinna-kesksed. Ma saan aru jah, et on liigne hellitamine, kui Lasnamäe treialit vedada näiteks Mustamäele, sõitku bussiga, eks ole. Aga hoopis teine lugu on see, et meie ja selle Mikitamäe vahel on 50 kilomeetrit tühja Eestimaad. Mikitamäe mehele, kes tööd ja leiba tahab saada, sa ei ütle, et see on sinu hellitamine ‒ see on ainuke väljapääs töökohtade juurde jõuda.

Veel üks asi. Seto mehed on toredad, aga kunagine sootska ütles, et seto mees ei ole kunagi tööl käinud. Tema nõukogude ajal käis ka tööl selleks, et oma traktorile naftat varastada. Setomaa teema on Setomaa teema. Raketitehnoloogiaga ei saa seal keegi kunagi tegelema ja naftautmistehast ka ei saa kunagi tulema. Sealsed inimesed on ‒ natuke tean neid mentorluse programmist ‒ tublid, aga nende ettevõtted on elustiiliettevõtted.

Olin kunagi mentoriks ühele mehele, kes pidi hakkama tegema puidutõrva. Mina kui tööstusemees ütlesin, nagu mulle koolis professor Haagma õpetas: kui sul on turgu ja ressurssi, siis ei ole muud kui küta käivet. Tema ütles: aga milleks mul seda vaja on? Ma teen 200 liitrit vaati ära ja siis saan karmoškat ka mängida.

Siis mul lõi pirni põlema: tõepoolest, niimoodi on ka võimalik. Aga kui mina kaheksast viieni lepingu järgi olen tööl, siis ma ei saa mõelda selle peale, et mul on ressursid kõik olemas, aga ma täna rohkem ei taha ‒ mulle aitab, meie vajadus on täidetud.

Need on erinevad lähenemised, ja niimoodi on ka võimalik, aga see näide, mis ma tõin, et me Setomaa serva peal oleme ‒ see on sealtpoolt tulles, raha poolt siiapoole tulles.

Pidasin silmas, et võrreldes paljude teiste ettevõtetega, kus on ka probleeme tööjõu leidmisega, on teil ju tegelikult asukoht täitsa nitševoo iseenesest.
Noh, ega mina maailmatark ole, aga ma olen hädas ja kõik ettevõtted on hädas. Paraku on õnnetus selles, et ettevõttes tuleb tööd teha. On see tööaeg siis neli või kaheksa tundi, aga sa pead sellel ajal tööd tegema ja oma tegevusega lisaväärtust looma.

Kuid meil on mitu põlvkonda noori nii kasvatatud, et rikkaks saamiseks piisab ainult sellest, et ärkad üles, pesed hambad ära ja seod roosa lipsu ette ‒ oskusi sul ei ole üldse vaja, aga sa pead oskama palka küsida.

Vanemad ütlevad: mina teen kõik selleks, et laps ikka koolis saaks ära käia, saaks hariduse ja parema elu kui mina. Aga kui vaatad kõrgkooli, kuhu õppima minnakse, siis seal on pehmed elualad. Tehnoloogiainstituudid on tühjad, sest seal peab oskama matemaatikat. Seal ei saa venitada lõputult protsessi ja pidada seda tähtsaks tegevuseks, lõpptulemus on oluline. Täpselt sama lugu nagu meil. Minul ei ole seda korterit vaja, see on lihtsalt üks jupikene sellest protsessist, et oleks tulemus: see nutikas pakend räägiks seitsmest erinevast retseptist.

Leiate, et Eestis on mentaliteet muutunud, enam ei saa öelda, et eestlane on töökas?
See, kes teeb, on töökas. Käin päris palju meie naabrite juures, Skandinaavias põhiliselt, sest meie igapäevane ekspordivool sinnapoole on suures osas minu õlgade peal. Näen, mismoodi asi seal käib. Rootslasi ja soomlasi päästavad need seadmed, mida esimesel lamaajal sisse veeti ja mis on alles jäänud ‒ need on tootlikud.

Mees ise seal pingi juures ei püsi. Tal on üks Uhrlaub (puhkus – saksa k) teise järel. Kohvipaus, suitsupaus, virgestuspaus ... Neli tundi püsivad nad seal masina juures, aga see masin on nii tootlik.

Sama lugu näed, kui vaatad, kuidas maanteid ehitatakse. Näiteks Tallinna-Tartu maantee. Ma ei ole suuremaid tööpõlgureid näinud, kui on need teetöölised. Seisavad enamiku ajast asfaldireha najal. Aga tee saab valmis sellepärast, et Ameerikas tehtud asfaldilaotur on nii võimas, et kui sa sinna nupu juurde lähed ja kogemata nuppu puutud, siis selleks, et mitte alla jääda, sa pead ka liigutama. Masin paneb selle asfaldi maha.

Eestis ei ole automatiseerituse tase nii kõrge. Meil peab tööline selle n-ö masinatöö ise ära tegema. Päris paljudes ettevõtetes on tükitöötasu ja inimene on tõesti huvitatud sellest, et ta jõuaks kindlasti veel näiteks ühe akna enne tööpäeva lõppu ära teha ‒ et nii saab palgapäeval suurema kopika.

Aga seal nn heaoluühiskonnas, kuhu me nii hirmsasti tahtsime minna ... See kuld ei ole küll päriselt see, mis hiilgab. Nemad on ära hellitatud. Nagu vene sõjaväes öeldi: soldat spit, služba idjot. Ehk sina magad ja teenistus muudkui jookseb. Selles mõttes ma küll löön trummi ja seisan nagu lõvi eestlase töökuse eest.

Eks need nooremad ole küll laisemaks muutunud, aga ma loodan seda, et aeg annab arutust. Saadakse ka aru, et kui sa ise ei tee, siis ega keegi teine sinu eest sulle leiba lauale ei too. Erandid ühele poole ja teisele poole, need jäävad alatiseks.

Arvan, et iga asi peab olema omal ajal. Kui sa oled üliõpilane ja sul on suvepuhkus, siis mine pese Portugalis nõusid. See avardab su silmaringi, näed, mismoodi teised elavad. Aga kogu oma eluplaane niisuguse äraolemise peale üles ehitada, see on kurjast.

Räägite ääremaast, viitate muutunud suhtumisele töösse, ja ka haridussüsteemist, mis toodab pehmete erialade esindajaid. Aga mõni kriitik kindlasti ütleks, et võib-olla sellepärast inimesed ei taha Ihamarru Cistasse minna, et need summad on liiga väikesed, mis igal kuul pangaarvele jõuavad.
Jah, eks seda kuvandit levitatakse. Meil on aastas tavaliselt liikunud üks-kaks inimest ja see liikumine toimub tehnoloogilise keti lülide tagaotsas: makulatuuripressija, mõni niisugune mees veel. Need, kes lähevad, ma ütleks, et need lähevad tavaliselt tüliga. Mitte selles mõttes, et me kedagi nüüd pooma ja laskma hakkaksime, aga tavaliselt on see palk selle inimese enda silmas. Aga pindu meie silmas ta muidugi ilusasti näeb ja võimendab, loomulikult negatiivne informatsioon levib lõputult.

Ma ei ütleks seda, et meie palgad on väiksemad või suuremad. Meil on palkasid, mis on tõenäoliselt keskmisest väiksemad, aga on ka palkasid, mis on keskmisest mitu korda suuremad, ja see ei ole sugugi minu palk.

1994. aastast kehtib meil tükitöösüsteem ja meil on välja töötatud normid, mis on kõigile ühesugused. Aga juhtub, et kaks inimest töötavad kõrvuti täpselt samasuguse pingiga, neil on täpselt samasugused operatsioonid, kuid ühel on palk 1200 ja teisel 400.

Sealjuures me oleme oma normid arvestanud seitsmele tunnile, tund on koperdamise aega ka. Me ei tee sellest saladust, paneme seinale tulemused, kui kutsehariduskeskuse ärijuhtimise õppurid praktikal teevad meil päevapildistamist. Tulemustest on näha, et mõni räägib neli tundi päevas telefoniga, mõni armastab pikki kohvipause pidada. Nende sissetulekud on väiksemad.

Tahaksite tootmist muuta nutikamaks, suurendada, laiendada, aga teil pole inimesi võtta?
Enam-vähem niimoodi jah. Tootmist tahaks alati nutikamaks teha, aga sisuliselt pole trükitöö Gutenbergi ajast siiamaani väga muutunud. Tahaksime jah oma teatud tooteartiklid muuta nutikamaks. Selleks on uut jõudu vaja. Teisalt on meil olukord, kus tööd on natuke rohkem, kui olemasoleva rahvaga toota suudame. Selleks oleks puht intensiivse tootmise asemel vaja lisatööjõu ressurssi. Ekstensiivne arenguskeem on meil lähema poole aasta jooksul plaanis.

Olete isegi seda meelt, et võiks ka pagulasi tööle palgata? Kui uksest astuks sisse tumedanahaline pagulane Mohammed ja küsiks tööd, kas annaksite ‒ kuigi ta tahab viis korda päevas palvetada?
Pagulased ‒ ma ootaks pikisilmi neid. Siniverelistele külajoodikutele, kellest elu sees tööinimest ei saa, olen kõige rohkem vastu. Näiteks venekeelseid inimesi me pole kunagi põlanud. Kui pagulaste teema tõusis, käisin isegi Põlva maavalitsusest küsimas, kas meie maakonda ka neid tuleb, aga öeldi, et ei, meile ei ole neid tulemas.

Mohammed ‒ jah, ma arvan küll. Kuigi natuke oleks diskussiooni. Viis korda päevas palvetada ‒ tõenäoliselt oleks nõus, aga sellevõrra läheks tema tööpäev ka pikemaks. Olen kahe käe ja jalaga poolt, et kui selline inimene tuleb, kes tööle tahab tulla, siis teeks temaga sama intervjuu nagu naaberküla mehega. On üks kriteerium: kui tööd teed, siis oleme sinu selja taga. Laisku ja šlikerdajaid me ei kannata.

Vt ka „Kagu-Eesti ettevõte arendab nutikat pakendit” 17. detsembri LõunaLehest.

 

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 14/01/2016 11:24:31