Rehepapp pidas taas seitset ametit
Tagasi uudiste juurde
Tänavune hea tahte päev „Rehepapi seitse ametit“ Mesipuu talus Põlvamaal oli imeline – töötegijate jaoks ehk veidi liigagi soe ja päikeseline.
Punktipealt kell 11.00 tõusis masti rehepapi lipp ja tervitussõnad lausus päeva peakorraldaja Maie Krukov.
Lipu kujunduses väljendub rehepapi päeva mõte. „Ühel pool on rehepapi välja sirutatud käel päike – soojuse ja elu andja. Teisel pool kergitab rehepapp oma kaabut – tervituseks ja austust avaldades kõigile oma külalistele, kes peavad lugu esivanemate töödest-tegemistest,“ selgitas Krukov.
Külalised, keda päeva lõpuks kogunes rohkem kui 600, said vaadata, kuidas hobune oma ülekasvanud kapjadest lahti sai. Samal ajal kuulata õpetlikke ja lõbusaid lugusid nendest suurtest ja tarkadest loomadest.
Kirgi küttev võitegu
Lambaküpsetusaugu juures käis kibe askeldamine juba ammu enne päeva avamist – tänavu rändas koos kahe lambaga küpsetusauku ka kobras.
Talu meiereis sai näha, kuidas vanasti ja praegugi veel maal piimast koor kätte saadakse. Lõssist tehti kohupiima ja juustu.
Kirgi küttis võitegu – seda mäletati veel lähiminevikust. Jagati kogemusi ja vaieldi. Kui või valmis, natuke soolagi lisatud, leiti, et see on maailma parim ja kollaseim. Nii juhtuski, et paari tunniga söödi piimandustelgis ära 3 kg võid.
Katuselaastumasin sülitas välja kuuselaaste, ikka sahh, sahh sahh. Laastu hind olla kuulu järgi viimase viie aastaga kahekordistunud – korralik kuuselaast maksab peaaegu 2 krooni tükk.
Meeait sumises nii uudistajate jutuvadast kui herilastest ja mesilastest – magus meelõhn meelitas kõik kohale.
Keset melu, kuuse varjus, sai sarvedega maatõugu jäär lahti oma süsimustast kasukast. Üks proua tunnistas suuril silmil villarulli ja päris: „Kas see on lamba nahk!?“
Sepapoisid tegid ka tellimustöid. „Sepa naelad on poes tublisti kallimad,“ oli noor ema üliõnnelik ja surus oma tellitud neli naela kõvasti pihku.
Pärast lõunast supisöömist tõmmati käima rehepeksumasin. Kuldsed viljavihud tõsteti hanguga üles rehepeksumasinale, vabastati sidused ja valjenev undamine andis märku, et järjekordne vihk kadus suure müriseva masina sisemusse. Rahvas ümbritses tiheda ringina rehepeksuplatsi. Paljud uudistajad olid eelmisel nädalavahetusel needsamad vihud oma käega kokku sidunud.
Pooleliolevas palkhoones töötas fotostuudio. „Järgmine palun. Kas töö- või rahvarõivais?“ kostus kardina tagant. Kostümeerija kiirustas, sest ootajaid oli mitmeid. Igaüks sai pildi kohe kaasa.
Veidi eemal mäe all tiigil sai teha haabjaga romantilist paadisõitu.
Pikim järjekord
Lapsed – neid oli külalistest vähemalt kolmandik – elasid kõigele kaasa. Ratsutati, sõideti pikkvankri ja troskaga, silitati küülikuid, imetleti imepisikesi tibupoegi. Lemmikloomadeks said kolmekuune varsapoiss ja kaks valget vasikat, kes koplis emaga ringi jalutasid. Kõige põnevam oli siiski võistelda ja auhindu võita.
Rehepapi päeva kolmeaastase ajaloo pikim järjekord, ligi kuuskümmend meetrit, moodustus siis, kui maa sees küpsetatud lamba- ja kopraliha hakati serveerima.
Kõhud täis, mõnuleti ja kuulati-vaadati kohalike isetegevuslaste esinemisi. Pärast ühist „Kalle-Kustat“ lükkasid ansambli poisid hoo sisse. Rahvas tantsis hilisõhtuni.
Päev oli pikk, aga tegijate ütlust mööda mitte väsitav. „Positiivsed emotsioonid annavad uskumatult palju jõudu ja energiat – justkui kaks paari jalgu oleks all,“ tõdes Maie Krukov.
Autor: Mari Tatar
Viimati muudetud: 07/07/2009 14:41:07
