Foto: Maris Savik

„Mu plaadil on üks laul, millele kirjutas teksti Viiu Härm-Rummo – sellest, kuidas liblika lend kannab endaga alati kaasas liblika varju. Minagi olen nagu liblikas, kel alati vari kaasas,“ mõtiskleb muusik Merike Susi. Tema varjuks võiks olla päritolu ehk Võru.

„Kui ma kujutlen Võru inimeseks, siis on ta elujõuline, sõbralik, kurvikas, paksude loomulike lokkidega naine – tugev naine!“ naerab Merike, kes 30. oktoobril Võru Kandles kodukandi rahva ette astub. Selles astumises on tema jaoks suur tükk tähenduslikkust sees.

„Kultuurimaja Kannel on alati olnud võrukatele väga tähtis. Minu vanaema Alviine Mitt oli rahvateatris kostümeerija, ta peaaegu elas seal. Ja niipea kui jala alla võtsin, nii ma tema käe kõrval sinna läksin – Kannel oligi minu lasteaed,“ meenutab Merike.

Väikese tirtsuna vaatas ta tagumise pingirea otsast ära Boris Lehtlaane, Vitamiini, Marju Läniku ... „Need inimesed, kes on täna minu jaoks kolleegid, tundusid tookord nii suured, kättesaamatud – ja olid tulnud nagu minu juurde koju! Aga Võru Rahvateatri toonane juht Rudolf Adelmann tundus mulle vaat et isegi veel tähtsam kui Mait Maltis või Gunnar Graps! Pikk, hallipäine, rahulik, muhe, elutark ... Ta mõjutas ning vedas mind kord isegi luule lugemise võistlustele – Tallinnasse, mõelge ometi!“

Võru muusikakool andis Merikesele sõbraliku võmmu kuklasse ja nii ta sealt 15-aastasena oma muusikaande, klaverimänguoskuse ja võrukale omase avatusega laia maailma elukooli läks.

„Ema jäi muretsema ... Ega kerge polnudki. Mis koht see Georg Otsa nimeline muusikakool on – seda ma ei teadnud ju! Olen aga tänulik, et mul minna lasti. Ja kooli ühikas oli õnneks teisigi võrukaid ...“

Kuigi mingis vanuses võib ununeda, et kust ja kes sa oled, muu ilm tundub palju lahedam kui kodulinn, siis Merikesega on Võru ikka kaasas käinud. Nüüd saab ta sellest aru: „See on minu rakumälus olemas. Ja võro kiil on ka siiani ajukäärudes alles. No kas saab veel olla ilusamat sõna kui „illos“? või „kodokotus“?“

Ansambel Meie Mees tõi Merikese korduvalt Võrru tagasi. Ja kui siis Aivar Riisalu lavalt tutvustas, et näete, see seal süntesaatori taga on ju teie oma tüdruk, sai Merike aplausist aru küll, et oma on.

„Ja nüüd ma tulen jälle, aga hoopis teistmoodi. Tulen jagama enda loodud muusikat, millesse olen pannud 30 vahepealse aasta jooksul kogetu. Natuke nagu eksamitunne on – millise hinnangu mu head kaaslinlased annavad, kas tunneme veel sidet?“ sõnab ta.

Merike loodab, et teab, mida tal endal on anda. Muusikat, mis on võimas ja tervendav. Loomulikult ka rõõmu. „Olen vahepeal oma elus teravalt tundnud, mis tähendab, kui rõõm saab otsa, kui mõtled, kuidas edasi ... Tean nüüd, et rõõm on lihtsalt tunda, et olen olemas, et olen oluline. Ja see, mida ma teen, on samuti oluline. Rõõm ongi olemas olemine. Nagu vanasti öeldi: hää miil, et hing seen,“ mõtiskleb ta.

Eesti on väike – kolm tundi servast servani. Tulemisi takistav vahemaa ei seisne aga alati kilometraažis, vaid muus. „Nüüd tunnen, et vahemaa mu praeguse kodu ja sünnilinna vahel on vähenenud. Kilomeetrid on küll samad, aga energeetiliselt olen lähemal,“ ütleb Merike.

Ta silm tabab Võrus uusi asju, siin on huvitav. „Elasin Tamula järve lähedal ja suviti pärast vanemate tööpäeva sõitsime ratastega ujuma. Nüüd on selles kohas mulle silmini ulatuvad kõrkjad, pilt on hoopis teine.“

Aga Merike ise? Kas ka tema on „hoopis teine“?

„Väliselt ehk küll. Tüdruk, kellega kunagi koos Võrus muusikakoolis käisime, Kersti, ei tundnud mind ära, kui Tallinnas pillipoes kohtusime. „Sa pead Võrru tulema enda muusikat jagama!“ ütleski Kersti seal.“

Tegelikult tunneb Merike end südames aga ikka samana, rõõmsa võrokesena. Nagu nende kõrkjate varjus on Tamula rand seesama, nii on ka tema nende 30 vahepealse aasta varjus ikka seesama. „Nii vahva!“
 

 

Autor: MERIKEMUSIC.EE
Viimati muudetud: 16/10/2014 10:05:21