Otepää ettevõtja Jüri Kork meenutamas EÜSi originaallipu peidikust väljavõtmist. Tema kõrval on konverentsil musitseerinud Siiri Sisask, tagapool Rein Järlik, Toomas Kork ja Tõnis Lukas. Foto: Malle Elvet

Lämbel juunikuu õhtupoolikul enne äkilist vihmasadu täitusid Jõgevamaal Vaimastvere külas asuva Paduvere talumuuseumi platsil olevad pingid õuekonverentsile „Karl Aun ja Eesti lipu lugu” tulnutest.

Lavaseina ehtisid suured värvilised pildid. Ühel neist oli konverentsi keskmes olev mees, Eesti Üliõpilaste Seltsi originaallipu tulevaste põlvede jaoks oma sünnitalu Läänemardi korstnajala vundamenti peitnud Karl Aun (14. mai 1914 – 21. märts 1995). Tema 100. sünniaastapäevale ja Eesti lipu 130. sünnipäevale konverents pühendatud oligi. Teisel pildil oli 1884. aasta mais Põltsamaal sama ajaloolist EÜSi lippu õmblev käsitööõpetaja Emilie Beermann.

„Me oleme Karl Aunast – sõjakeerises kodumaalt lahkunud inimesest, kes oli enne pöördelisi juunisündmusi 1940. aastal EÜSi esimees ja tänu kellele säilis hoolikalt kodutalu korstnajala alla peidetud ajalooline lipp tänini – rääkinud-kirjutanud põhjendamatult vähe. Teemat käsitlenute seas ringleb erinevaid versioone lipu peitmisest. Äsja möödus sada aastat Karl Auna sünnist,” ütles oma tervituses konverentsi korraldaja, Paduvere talumuuseumi juht ja ajakirjanik Tiit Lääne.

Läänel õnnetus mullu aprillis lugeda Toronto (seal Aun suri – toim) arhiivis seal säilitatavat Karl Auna 1955. aasta 15. oktoobril koostatud kirja, milles ta kirjeldab lipu peitmist. Lääne kohtus oma kodukandist pärit Karl Aunaga Tallinnas 1989. aasta juulis, kui viimane oma sünnimaad külastas.

Konverentsi avakõnes meenutas praegune ERMi direktor Tõnis Lukas sinimustvalge taasärkamise lugu eelmise sajandi kaheksakümnendate lõpus. „1980ndate lõpuaastad oli aeg, mil siin-seal ilmusid välja juba Eesti rahvusvärvide sinimustvalge kombinatsioonid. Neid värve võis näiteks näha filatelistide kokkutulekutel postmarkidel. Inimeste igatsus nende värvide järele oli suur. Värvide avalikuks kasutuselevõtuks oli vaja väga suurt läbimurret. Räägiti Eesti oma lipu austamisest, lihtsad külaseltsid hakkasid kasutama rahvusvärve, kuid ajalooõpikuisse seda panna ei tohtinud,” lausus Lukas.

„1987. aasta oktoobris tulid Võrus noored miitingule sinimustvalge lipuga,” meenutas toona noore õpetajana aktiivselt muinsuskaitseseltsis tegutsenud Lukas veerandsaja aasta tagust aega. „Lippe ei toodetud veel kusagil. Ajalooliseks, omamoodi vapustuseks kujunesid 1988. aasta aprillis muinsuskaitsepäevad Tartus. 15. aprilli rongkäik ülikooli eest suundus EÜSi kunagise kodu juurde – mis nüüd on taas EÜSi maja –, kus vardais lehvisid eri kangastena sinine, must ja valge. Peeti kõnekoosolekut. Juunis peeti sinimustvalge sümboolika all öölaulupidusid. Miilits üritas veel rahval peos olevaid lippe ära võtta. Tasapisi kasvas lootus vabadusele ja omariiklusele.”

 

Tiit Lääne meenutas 1955. aasta suve, mil suri Karl Auna Eestisse jäänud isa Aleksander Aun – üks vähestest inimestest, kes teadis ajaloolise lipu peidupaika Läänemardi kodutalus. Just isa oli see, kes soovitas poeg Karlil lipp ehitatava maja korstna alla peita.

1943. aastal Tartu ülikoolis õigusteaduskonna cum laude lõpetanud perepoeg Karl Aun, eelmise vabariigi aegne viimane EÜSi esimees, oli EÜSi originaallipu ERMis vargsi (seltsikaaslasest ERMi direktori Gustav Ränga abil) koopia vastu vahetanud. Originaali peitis ta esialgu ära Viljandis, hiljem aga toimetas oma tollasel Põhja-Tartumaal asunud kodutallu. 1944. aasta sügisel pidi ta nii punameelsete kui SD (Saksa julgeolekuteenistus 1931–1945 – toim) rünnakute all kodumaa jätma ja läände põgenema.

Pärast isa Aleksender Auna matuseid 1955. aastal kaevasid Nõukogude aktivistid talumehe haua Laiuse kalmistul lahti, lootuses leida kirstust Eesti sinimustvalget lippu. Seal seda polnud. Toona USAs elanud poja kõrvu jõudis teade isa surmast ja kodumajja võõraste elama asumisest mitu aastat hiljem.

Seltsi lipu mattis Karl Aun koos EÜSi aseesimehe Turvo Turvistega 1940. aasta suvel metallkarbis Turviste Viljandi isamaja juurde. Aun ei pidanud aga peidupaika poolteise meetri sügavusel pinnases niiskuse tõttu paslikuks. Lipp kaevati 1942. aastal välja ja 1943. aasta suvel otsustati aare kindlamalt peita. Aun viis lipu salaja Tallinna ning laskis selle hoolikalt pärgamenti pakituna koos seltsi hõbedase karika, koosolekute helistamise kellukese ja mõne dokumendiga panna metallkasti, mis kinni joodeti. Rongiga tõi Aun kasti Pedaja raudteejaama, kust kodutaluni oli 2,5 km maad. 27. juulil 1943 peitis Aun isa nõuandel veel puukasti pandud aarde korstnajala vundamendi sisse. Lipu asukohta teadsid vaid mõned inimesed Eestis ja mõned välismaal.

Isa poolt Põlvamaa juurtega Korkide vanaema Alma oli Aleksander Auna õde. Oma viimasel eluaastal oli Karl Auna isa oma tallu peidetud lipust vihjamisi rääkinud õepoeg Rudolf Korgile. Rudolfilt sai esimesena peidetud lipust teada tema koolipoisieas vanem poeg Toomas, kes suutis kiusatustest hoolimata saladust siiski perekonnas hoida. Majade tagastamise käigus osteti Läänemardi tagasi Karl Auna nimele ja selles elas Jüri Korgi poeg Veiko. Ülikoolis kehakultuuriteaduskonna lõpetanud Jüri Kork oli koos vendadega kohtunud Karl Aunaga tema Eestis viibimise ajal.

Pikemalt sai ta õigusteaduste doktorist sugulase Karl Auna ja tema perega juttu ajada, kui viibis 1990. aastal Torontos koolitusel. Eestis lehvisid juba sinimustvalged. Suhtlus võõrsil elavate sugulastega tihenes. Eesti taasiseseisvus 1991. aasta 20. augustil. Taas tegutsemist alustanud EÜS otsustas ajaloolise lipu peidust välja tuua. Rudolf Kork ja Karl Aun leppisid kokku, et lipp võetakse välja 1991. aasta jõulude ajal. Jõulu teisel pühal, 26. detsembri pärastlõunal kell 16.54 kroonis Korkide pere otsinguid Läänemardi talus edu. Sündmuse vahetuteks tunnistajateks olid Valgas kasvanud telemees Rein Järlik ja Põlvamaal Ahjal sirgunud teleoperaator Maido Madisson.

Paduveres lipuloo konverentsil nentisid vennad Andres ja Jüri Kork ning Rein Järlik, et lipu ja muude esemete korstnajala seest leidmiseks kulus veidi üle tunni ning raudahju tõttu polnud metallkasti otsimisel metalliotsijast abi. „Lipp oli väga hoolikalt paberisse pakitud ja hästi säilinud, nagu muudki seal olnud esemed. Raudkast oli pigiga immutatud, vaid ühes servas olid kuumuse tõttu pruunjad laigud näha. Torontos elanud Karl Aun oli kogu hingest liigutatud, et tema hoitud ja peidetud lipp oli pärast ligi pool sajandit peidus olemist alles ja hästi säilinud,” sõnas Jüri Kork.

 

Autor: MALLE ELVET
Viimati muudetud: 19/06/2014 10:48:14