Aasta suurpere: Taavi, Kirke, Anni, Grethe, Emil, Sandra.

Nelja lapse ema, ajakirjanik, lastekirjanik, fotograaf, Võrumaa Rõuge noortekeskuse meediaringi juhendaja ja, ärgem unustagem, eelkõige naine. Sellised tiitlid annab ritta seada Grethe Rõõmu (36) nime taha. Tema perekond pälvis hiljuti tänavuse aasta suurpere tiitli. „Kui tahad, jõuad kõike teha,“ kinnitab Grethe ise.

Ainult, et tempo peab olema paras ja tähtajad realistlikud. Grethe Rõõm ja tema mees Taavi Karu (36, Võru Tarbijate Ühistu kaubandusjuht), on unistuste teostamiseks võtnud aega ning õiges rütmis liikudes ei jää midagi tegemata. „Kui ei taha teha, on vabandused kerged tulema,“ leiab Grethe, et päriselt ihatud eesmärkide täitmiseks suudab inimene alati aega leida.

See ei tähenda siiski, et Grethel ja Taavil oleks mõni imeline saladus, kuidas lapsi saaks kasvatada nõnda, et endale ohjeldamatult vaba aega jääks. Sandra Eowyni(14), Emil Elrondi (9), Kirke Elanori (3) ja Anni Arweni (1) kõrval leidub päevi, mil Grethe sõnul piltlikult öeldes jõuab kohv seitse korda jahtuda.

Isegi kui kohv on veel kuum, on vahel lihtsalt kehv päev. Ja kuna me ise loome suuresti oma emotsioonid, siis selle asemel, et terve päev toriseda, katsub Grethe leida võimaluse minna tunnikeseks kepikõndi tegema. „Ma ei tea paremat mõtete selgitajat,“ ütleb ta.

Hommikused vaikusekillud
Kui on täidetud kõik kohustused ning sinna liidetud veel tunnike iseendale, ei jää ööpäevast enam suurt midagi alles. Kas siis Taavile ja Grethele omavahelist kvaliteetaega ka jääb? „Tegelikult jääb! Igal hommikul!“ räägib Grethe, et omavahelise aja nimel on mõlemad valmis hommikul pool tundi varem ärkama, et lihtsalt koos kohvi juua. „Kusjuures, vahepeal me isegi ei räägi, aga meil on koos lihtsalt mõnus olla!“

Pool tunnikest moodustab päevast küll vaid killu, kuid seda tänulikumad nad selle aja eest oskavad olla. Õhtud on mõnus koosolemisaeg perega – siis tehakse koos süüa, mängitakse ja õpitakse.

Grethe muigab, et pere kasvamist saab võrrelda spordiga – pärast lapse sündi on mõnd aega tunne, et päev on kui maratonijooks. Kõigil tuleb harjuda uue elukorraldusega ja päevake võtab võhmale. Ent kui veidi aega mööda läinud, harjutakse tempo ja koormusega ning korraga avastatakse, et enam ei käigi maraton, vaid hoopis mõõdukas sprint. „Emal-isal peab jääma aega ka oma hobide-tegemiste jaoks – see aitab olla parem ema-isa,” usub ta. Ja jätta midagi tegemata pelgalt seepärast, et see pole kombeks? „Elus on ainult üks inimene, kellele pead muljet avaldama, ja see oled sina ise!“ ütleb Grethe.

Naisel on hea meel, et neil koos Taaviga on olnud tarkust teha just selliseid valikuid, mis on neid toonud praegusesse hetkesse. „Muidugi on olnud keerulisemaid aegu, ent tagantjärele on selgunud, et kõigel on alati mingi põhjus,“ oskab Grethe tänulik olla.

Parasjagu ta luuletab
Loomiseta Grethe ei saa, praegu teostab ta end eelkõige pildistades. Selles hetkes teostab naine end eelkõige pildistades. Et Grethe sulest on ilmunud „Lohe Lembitu lood“, on kindlasti ohtralt neid, kes pikisilmi ootavad juba järgmisi lasteraamatuid. „Kõige diplomaatilisem on öelda, et jah, ma luuletan praegu,“ muigab Grethe, kuid lisab, et praegu pole ükski käsikiri veel nii valmis, et selle saaks trükki saata. Pisikeste laste kõrvalt võib inspiratsioonihoos küll jutukesi kirjutada, kuid nende terviklikuks raamatuks sidumine nõuab pikemat keskendumisaega, mida praegu veel kusagilt võtta pole.

„Mõnus on võtta endale vabadus vaadata, mida aeg toob!” sõnab aasta suurpere pereema.
 

 

Autor: KRISTINA PENTSA
Viimati muudetud: 16/05/2013 11:22:23