14. detsember 2012 Santiago katedraali ees: Maarika on õnnelikult sihtkohani jõudnud pärast enam kui 5000 km pikkust jalgsirännakut, mis algas 31. mail Tartust. Foto: erakogu

Kui Põlvamaa Krootuse juurtega Maarika Traat hakkas mullu 31. mail Tartust üksipäini jalgsi Hispaaniasse palverändurite Mekasse Santiago de Compostelasse astuma, tundus see ligi 5000kilomeetrine jalgsiretk kõrvalseisjaile uskumatu hullumeelsusena. Maailma läbi mitme vaatenurga ja erineva liikumisviisi tunnetanud inglise filoloog ja arvutuslingvist Traat alustas möödunud nädala lõpus taas jalgsiteekonda Hispaanias. Seekord kõnnib ta Astorgast Leonis 235 km Galicia piirkonna pealinna, maailmakuulsasse palverändurite sihtkohta – Santiago de Compostela katedraali juurde – koos ülikoolis töötava ema Imbi ja ettevõtjast tädi Iiviga.

„Kui ma mullu 14. detsembri vihmast kõledal päeval jõudsin pärast kuue- ja poolekuuseks jalgsimatkaks veninud enam kui 5000 km teekonda, mille viimase päevad sammusin lausvihmas, läbi Eesti-Läti-Leedu-Poola-Saksamaa-Šveitsi-Prantsusmaa-Hispaania Santiago de Compostela katedraali ette, valdas mind kurb tühjusetunne. Olin oma eesmärgi täitnud,” tunnistas eelmise aasta jõululaupäevaks tagasi Tartusse jõudnud Maarika Traat nüüd uue retke künnisel.

Tudengipõlves, telk kaasas, nii üksi kui ka koos sõpradega hääletades Euroopas ringi rännanud, õppepausi ajal Inglismaal töötanud, vahetusüliõpilasena Šveitsis ja USAs elanud ning viis aastat Šotimaal Edinburghis arvutuslingvistikat tudeerinud Maarika on suhtlusaldis. Tal on suus kuus-seitse keelt ning mitmes riigis õppinuna-töötanuna-reisinuna on tal nii Euroopa eri paigus kui ka kaugemal palju häid tuttavaid.

„Suusatamas käisin koolipõlves koos isaga, naudin ka nüüd suusatamist ja jalgsi liikumist. Kolme aasta eest liitusin klubiga Suusahullud. Käin Tartu maratonidel,” avas TÜs lepingulise teadurina töötav doktorikraadiga Maarika oma aktiivse liikumisharjumuse tagamaid.

Ahvatlev Santiago tee
Eestist teadaolevalt ainsa naisena pika jalgsimatka kodulinnast ajaloolisse Santiago de Compostelasse läbi käinud Maarika kuulis põnevast Santiago teest juba filoloogiatudengina, kui ajutiselt Inglismaal koolis töötas. „Ma ei osanud ühe noore naise hasartset jutustust kuulates siis mõeldagi, et ise kunagi selle teekonna läbi teen. Töö kõrvalt polnudki lihtne sellist retke ette võtta,” rääkis naerusuine Maarika Traat oma kolmanda jalgsi pühasse linna Santiagosse mineku eel.

Ometi tiksus juba mitme aasta eest ta meeltes mõte käia jalgsi läbi 800 km teekond, mida tuhanded palverändurid on läbinud. Teatavasti on pühak apostel Jaakobusega seotud Santiago de Compostela, elanike poolest Tartu-suurune linn Põhja-Hispaanias, juba 10. sajandist Jeruusalemma ja Rooma järel palveränduritele võimas magnet.

Maarika Traati ei köitnud atraktiivne tee mitte kui religioosne eesmärk, vaid kui enda mitmetahuline proovilepanek lihtsates tingimustes üksi jalgsi liikudes. Nii võttis ta 2011. aasta oktoobri lõpus kuuks ajaks puhkuse ja lendas Prantsusmaale. Hankis palveränduri passi ja alustas 23. oktoobril Prantsusmaalt Saint-Jean-Pied-de-Portist jalgsiretke. Juba järgmisel päeval ületas ta Püreneedes riigipiiri, rännak jätkus Hispaanias. „Palverändurite büroost sain passi ja rajaprofiilid, öömajade nimekirjad. Teekond on postidel ja plankudel olevate kollaste noolte ja kammkarbi märkidega hästi tähistatud. Rändajaid kogu maailmast on teel palju. Enamasti minnakse jalgsi, olen kohanud ka üht hobusega rändajat. Santiagos anti mulle passi kogutud templite põhjal palveränduri tunnistus,” meenutas Traat oma esimest 30päevast rännakut, mil ta läks Santiagost jalgsi edasi kuni ookeanini.
Maarika meeltesse oli kinnistunud aga vana tõdemus, et õige palverännak algab oma koduukse eest. Talle jäi pähe tiirlema soov minna jalgsi teele Eestist – oma kodust.

Kõhklused enne sinistes tossudes teeleasumist
Käigust Santiago teel küpses Maarikal pika matka mõte. Ta osales jõulude ajal 50 km jooksu- ja kõnniretkel „Pekist priiks” Otepäält Tartusse. „Tõsine otsus minna 5000 km teekonnale langes alles kümme päeva enne teeleminekut eelmise aasta mais. Katsetasin enda vastupidavust mitmel eri moel. Sõitsin Tartu suusamaratonil, liiklesin rattaga ka talvel. Käisin kümnepäevasel 300 km jalgsiretkel Portugalis. 21. aprillil võtsin koos kaaslastega ette läbi öö kestva 100 km elamusretke Karula-Lüllemäe rahvuspargist Elvasse. Olin seljakotita, kuid 50 km järel hakkas selg valutama. See pani veidi kõhklema, kas suudan seljakoti ja telgiga kuudeks teele minnes vastu pidada,” rääkis Maarika end aasta eest vallanud tunnetest.

Soov aktiivselt liikudes uut reisikogemust saada, minna jalgsi Eestist läbi Euroopa Atlandi ookeani äärde sai kõhklustest võidu. Pikk rännak pakkus põnevust ka eneseleidmisel.

Teelemineku eelõhtul sai Marika Salomonilt mugavad helesinised matkatossud. Seljakotti laotud seelikud-püksid ja paar sandaale said seltsiks kerge telgi, magamismati ja sponsori antud tahvelarvuti. Minitelefon oli varustatud GPS-seadmega.

31. mail säras Tartu kohal päike, kui Maarika Traat Raadilt kodust teele astus. Täpselt teadmata, millal tagasi jõuab. Kas kulub kolm-neli kuud või hoopis rohkem.
Kuni Pangodini käisid tema kõrval kaks Suusahullude klubikaaslast. Mööda kõrvalisi teid jõudis naine Otepääle, kus lahked abilised korraldasid ööbimise Karupesas. „50 km päevas oli alguses vahest liiga palju,” meenutas naine.

Järgmised ööd möödusid Sangastes ja Valgas. „Oli vaja veel teha oma pooleli olevat tööd, jäin päevaks Valka, kuhu jätsin sõprade hoolde oma arvuti. 4. juunil astusin juba mööda Lätimaad ja magasin Smiltene kandis Gauja kaldal esimese öö telgis,” jutustas Traat.

Jaanipäevaks oli eestlanna jõudnud juba Kaunasesse. Seal oli aidanud talle öömaja leida Euroopas aastase jalgsimatka teinud võrulane Heiki Räämet.

Tore juhus viis ta Poolas maanteel kokku eestlastega, kes vurasid autoga Euroopasse ja olid lugenud Maarika reisiblogi. „Mulle pakuti lahkelt küüti, kuid olin ju jalgsimatkal. Nad kostitasid mind jogurtitega,” lausus ta.

Maarika meenutas, et Poolas otsis ta üles ka Saksamaalt autoga koduteel olnud Õhtulehe fotograaf Aldo Luud. Poolas aitasid Maarikal öömaju leida sealsed Santiago tee huvilised, neli-viis ööd sai ta veeta kloostrites. Päevas läbis ta enamasti 30–40 km. Poolas veetis eestlanna telgis vaid viis ööd.

Matkahuvi liitis vanderselle
Aeg-ajalt kohtas tartlanna oma teel teisi jalgsi rändajaid. Dresdenist liikus ta lõuna poole. „Saksamaal on uhked autoteed, seal liikusin kohati ka neid pidi. Muidu otsisin ikka kõrvalteid ja matkaradu, mille ääres on ka odavamad öömajad. Ühes Nürnbergi-lähedases külas sattusin augustis usupühal kokku pika habetunud seljakotitegelasega. Austraalia insener Paul oli juba 14 kuud ringi reisinud, kasutades erinevaid liiklusvahendeid. Saksamaal käis ta jalgsi, siht oli temalgi Santiago. Liikusime terve kuu koos edasi, pool Saksamaa teekonnast oli pikkade sammudega astuv Paul kaaslaseks. Vahel läks ta ees, mul kulus päevi blogi kirjutamiseks. Ööbida oli telgis turvalisem, kui teine on oma telgiga läheduses. Söögikohtade otsimisega ma kogu matka ajal aega ei viitnud. Poest ostsin söögid teele kaasa, sõin palju juustu ja saia. Jagasime Pauliga ka toidumoona,” jutustas Maarika Traat.

Baltikumis kulutas ta aega ka muuseumidega tutvumiseks, edasisel teekonnal nautis loodust, uudistas kohalikku arhitektuuri, kirikuid ja tegi pildistamiseks peatusi. „Vahel venis mul käimine hiliste õhtutundideni, hommikuti magasin kauem. Sügisel oli varakult pime, kasutasin pealampi,” lausus naine.

Prantsusmaal läks Maarika valitud rännutee kaaslase omast lahku.

Oktoobris Prantsusmaal astudes olid sinised tossud pärast 3500 km käimist kannast niivõrd kulunud, et Maarika tundis taldade all kive. Ühes ööbimiskohas andis pererahvas talle peaaegu uued tossud. „Olin katkiste botastega kõndides kannale viga teinud. Sandaalidega oli ebamugav käia. Vajasin korra reisi jooksul ka arstiabi. Arst soovitas nädalaks astumisest loobuda. Kasutasin seda aega blogi kirjutamiseks. Ilmad jahenesid. Kogu pika reisi ajal kohtasin meeldivaid ja abivalmis inimesi,” meenutas Maarika.

Peagi jõudsid Eestist Prantsusmaale Maarika ema ja tädi. Nad tõid talle kodust Salomoni kingitud roosad matkabotased ja soojemaid riideid. „ Saatsin lahkele perele nende antud botased tagasi. Ema ja tädi matkasid koos minuga 150 km kaasa. Neile oli suur üllatus, et nad suutsid minuga koos käia. Ega ma üle viie kilomeetri tunnis kõndinudki. Rekordpäev oli mulle, kui läbisin üle 60 km,” lausus rändur Traat.

Läbi Hispaania telgita
Novembris Hispaaniasse jõudnud, saatis Maarika telgi, magamismati ja arvuti postiga koju. Santiago teel on passiga rändajal võimalik saada nelja kuni kümne euro eest lihtne öömaja. Soojemad riided kulusid nüüd marjaks ära, algselt 15kilose seljakoti kaal langes kümnele. Ja taas ootaski eestlannat juba tuttav 800 km palverändurite tee, mis kulgeb üle Püreneede. Templeid saab palveränduri passi igas läbitud asulas, poes, kohvikus, baaris ning palveränduritele mõeldud hostelites.

Et Maarika oli aasta varem selle teekonna jalgsi läbinud, tegi ta sihtpunkti liikumiseks ligi 100 km kaare mööda Baski Jaakobiteed ookeani äärde, teel imetles ta San Adriani tunnelit. Novembris oli see tee tühi, hostelites sai ööd veeta nelja euro eest.
Santiago teel, kus vaatamata hilisele aastaajale liikus hulga palverändureid, ei tekkinud üksildustunnet. „Kohalikud inimesed on sõbralikud, uudishimulikud ja tulevad tihti juttu rääkima. Ilmastik oli muutlik, tuli ette sajuseid päevi, kuid palju rännanuna olen harjunud, et vahel on vihm ja tugev tuul,” lausus tartlanna.

Oli 14. detsember, vihmane ja tormine päev, kui Maarika Traat jõudis pärast kaht lausvihmas sammutud päeva teist korda elus pühasse linna Santiago de Compostelasse, kus sai teise tunnistuse selle kohta, et on läbinud jalgsi Santiago tee.

Maarika vantsis veel neli päeva ja jõudis Atlandi ookeani äärde, kus tegi 21. detsembril karastava supluse. Sealt hääletas ta 21. detsembril tagasi Santiagosse. „Oli ime, et jõulude eel sain Eestisse lennukipileti, mis polnudki nii kallis. Saabusin 24. detsembril Tallinna. Bussipileteid Tartusse sõiduks polnud,” meenutas naine.

Üle 5000 km taldade alla jätnud Maarika astus üle emakodu ukseläve pisut pärast kella viit õhtul.

Jälle teele, seekord 235 km
Kulud ulatusid kuue- ja poolekuusel jalgsimatkal koos kojulennupiletiga 3500 euro kanti. „Olin ise selleks jalgsiretkeks raha säästnud, toetasid ka head sõbrad,” ütles Maarika Traat.

„Salomoni kingitud roosad botased on veel head, saan nendega kenasti käidud ligi 235 km Astorgast Leonis Santiagosse. Tennist mängiv ema, samuti tädi (neil mõlemal on 60. sünnipäev juba seljataga – M. E.) said julgust tulla koos minuga eelmisest koos käidud teekonnast Prantsusmaal. Ööbime hostelites. Seljakotid, milles on ka magamiskotid, pole 25 km päevakõnnakuks rasked,” oli Maarika Traat optimistlik, alustades möödunud laupäeval Hispaanias taas pikka jalgsiteekonda.

 

Autor: MALLE ELVET
Viimati muudetud: 25/04/2013 12:49:30