Muidugi sobinuks pealkirjaks ka "Käärikul koos Kekkoneni mälestustega"  või  "Käärikul lehvis Kekkoneni vaim", sest  eelmise nädala laupäev oli Käärikul tõesti tulvil mälestusi Soome Vabariigi omaaegse presidendi Urho Kaleva Kekkoneni mitteametlikust visiidist Eestisse täpselt 40 aastat tagasi ning tema legendaarsest suusamatkast Kääriku spordibaasi suusaradadel.

Kuna aga selle ajaloolise sündmuse tähistamiseks korraldatud rahvamatkast võtsid osa ka paljud neist, kes tolle suusamatka ise kaasa tegid, nagu tollane ENSV MN esimehe asetäitja ja välisminister, praegu Eesti Olümpiakomitee aupresident Arnold Green või ETV reporter Rein Karemäe, kes kogu külaskäigust ETV-le reportaaêe tegi, ning mitmed tollased spordijuhid, siis võib küll öelda, et taas oldi Käärikul koos Kekkoneniga. Seda enam, et koos paarikümne Soomest tulnud suusasõbra ja Kekkoneni austajaga oli Kekkose raja rahvamatkast tulnud osa saama ka Soome Vabariigi suursaadik Eestis Jaakko Blomberi. Päikseline kevadhõnguline päev oli Otepää maile meelitanud ligi pool tuhat suusasõpra või muidu huvilist, kel võimalus sõita rajal, mida mööda - no vähemalt sel oletataval marsruudil - sõitis ka Kekkonen. Traditsioonilist suusamatka organiseerib juba 1995. aastast alates MTÜ Kekkose suusarada. Selle esimees Mart Kaas rääkis sissejuhatuseks pikalt ja põnevalt ajaloolistest päevadest siin Käärikul ning tänasest spordielust. Ühtlasi andis sel laupäeval Otepää oma suusapealinna austava nimetuse üle kevadepealinnale Türile.

Kuigi rajale, kus võis suusatada üks, kaks, kolm, viis, kümme või viisteist kilomeetrit (viimane on Kekkose raja pikkus) mindi mitte aja peale sõitma, innustas kõiki osalejaid see, et võimalus oli võistluse lõppedes saada olümpiavõitja ja maailmameistri, Otepää oma mehe Andrus Veerpalu poolt väljapandud tema isikliku suusapaari omanikuks. Selle pidi otsustama loos kõigi raja läbinute vahel. Lisaks veel poolsada väärt auhinda, küik ikka sporditarbed. Nii läksidki rajale nii tippsportlased kui ka vanaisadest-vanaemadest suusahuvilised koos viie-kuue aastaste lapselastega.

Arnold Green:
See visiit, mis oli küll mitteametlik, oli sisuliselt Eestile tollal veel ettearvamatult suure tähendusega,. See avas meile tegelikult värava väljapoole Nõukogude Liidu piire ning kujunes oluliseks osaks Eesti taasiseseisvumisel. Kõik kaheksakümnendate aastate keskpaiga ja lõpupoole tähtsad sündmused said alguse sellest, kaasa arvatud meie IME programm. See oli aluseks laevaliikluse avamisele Tallinna ja Helsingi vahel, Viru hotelli ehitamisele, turismi arengule, Soome ettevõtete tulekule Eestisse. Üks esimesi nende hulgas oli muide Sadolin. Juba Kekkoneni eestikeelne kõne Tartu Ülikooli aulas oli tähelepanuväärne ning meie iseteadvust tublisti tõstev.

Mina olin tollal Kekkoneni ametlik saatja tema ringsõidul Tartusse ja suusamatkal Käärikule. Küsitud on ikka tolle seiga kohta Adavere poes. Oli jah, nii, et teel Tartusse palus Kekkonen äkki kõigile ootamatult kinni pidada Adavere poe juures. Astsu poodi, vaatas kaupu, proovis pähe jänesenahast karvamütsu, läki-läkit. Pidi äärepealt ära ostma, aga jättis lõpuks ostu katki. Poest välja tulles sattus kokku ühe külamehega, kel kirves kaenla all. Kekkonen astus kohe omamehelikult juurde ja küsis, kuhu minek. Mees ei kohkunud ka ära, vastas, et lähen loomalauta parandama. Kekkonen võttis kirve kätte, katsus tera ja raputas pead: selle kirvega küll head tööd teha ei saa. Mees vastas midagi, et kust paremat võtta või midagi taolis. Kekkonen surus mehel kätt ja sõitsime edasi. Jutud selles, et julgeolekumehed hüpanud mehele peale või midagi taolist ei vasta absoluutselt tõele. Olin ju ise seal juures. Polnud mingit paanikat. Aga suusamatk oli küll tore. Ilm oli ilus, kergelt kevadine nagu praegu, tuul vast oli suurem. Ees sõitis Kudu, siis Kekkonen, siis üks julgeolekuohvitser ja mina. Taga terve kari reportereid. Tempo oli korralik. Ühel laskumisel lendas too julgeolekupolkovnik peadpidi lumme, püstolid paiskusid laiali. Kekkonen vaatas korraks tagasi, muigas ja sõitis edasi. Mina sõitsin ka julgeolekumehest mööda otse Kekkoneni kannule. Tagasi tulles sõitsin mina ees, ma tundsin teed. Teised kõik olid juba laiali pudenenud. Meid ootas köetud saun, mina sinna ei läinud, läks Heino Lipp. Sellest oli veel suur segadus, sest teda polnud sauna minejate seas ette nähtud. Mis nipiga ta sisse sai, ma ei teagi. Igatahes välja teda ei aetud. Suusaretke ajal püüdis Aleksei Müürisepp järvel sikutiga kalu. Selle kohta oli ka jutte, et akvalangistid olla palgatud jää alla kalu konksu otsa panema. Ilmselt on seegi väljamõeldis, sest mitte ühtegi kala ta ei saanud… Õhtul oli Urho abikaasa Sylvia sünnipäev, pidulik õhtusöök.

Enn Anupõld
Enn Anupõld on alates 2002. aastast Eesti-Soome Seltsi esimees, omaaegne ETV peadirektor. Temalt pärinebki idee tähistada Kekkoneni Eesti visiidi 40. aastapäeva kõrgetasemelise teaduskonverentsiga Tartu Ülikoolis ning suurejoonelise suusapäevaga Käärikul. Tema organiseeriski kogu Soome delegatsiooni Eestisse. Muidu teeb Enn Anupõld vabakutselisena kaastööd Eesti Raadiole ja TV-le. Sel ajal kui Kekkonen Eestis käis, oli Anupõld Moskvas ja tegi Eesti Raadiole esimese reportaaêi German Titoviga. Soomes töötades aga on ta saanud ikkagi kord ka Kekkoneni kätt suruda. See oli 1974. aasta lõpus, kui Helsingis oli jäähoki MM. Tookord oli NSVL Tele-Raadiokomitee esimees Sergei Lapin ja ta oli Helsingis alla kirjutamas lepingut Yleisradioga. Seepärast ta temaga kaasas oligi."Lapin aga oli suur hokifänn. Istusin siis koos temaga jäähallis, kui meie juurde tuli Kekkoneni adjutant ja palus meid koos temaga kohvi jooma. Kekkonen oli just tulnud igakevadiselt suusamatkalt Lapist ja jälgis ka hokimängu.

Põhivestlejad olid Lapin ja Kekkonen, ma olin rohkem kõrvalseisja. Aga kohvi olen temaga koos joonud, vestelnud ja kätelnud."

Soome sauna leil soomlastele liiga kange
Suusapäeva üheks atraktiivsemaks osaks kujunes Soome-Eesti esimene maavõistlus leilivõtmises. See toimus nn Kekkose saunas. Tegelikult on see küll teine sauna samas kohas, kus Kekkonen omal ajal käis. Vahepeal on saun kaks tulekahju üle elanud, aga nüüd jälle enamvähem endisel kujul taastatud. Leiliviskamise võistlus käib nii, et kummaltki poolt valiti kolm meest, kes siis on korraga laval. Just niipalju sinna mahubki. Saunas on eelnevalt 110 kraadi kuuma. Siis visatakse iga 30 sekundi tagant kopsikutäis vett kerisele. Nii kaua, kuni viimane mees vastu peab. Tema siis ongi võitja. Reegel ütleb, et saunast välja tuleb tulla omal jõul, muidu diskvalifitseeritakse.

Soomlased said kiiresti kokku kolm meest, kes pidid olema kanged saunalised-metsamehed: Vesa , Hannu ja Juhani. Eestlasi esindasid esialgu vaid Otepää linnapea Aivar Nigol ja kaaslinlane Jaanus Barkala Kolmandat meest polnud kuskilt võtta, mine või kahekesi kolme vastu. Tungival kollektiivsel pealekäimisel räägiti võistkonda telemees Marko Kaljuveer, kes tegelikult pidi küll hoopis saunaskäimisest videoklipi tegema. Aga eestlaste au tuli päästa ja nii siis Marko tulisest saunast kastaneid välja tooma läkski.Kui möödunud oli 12 min, tormas leiliruumist välja Jaanus. Minut hiljem Aivar, siis soomlane Vesa, tema järel Juhani. Hannu jaksas vastu pidada kuusteist ja pool minutit. Lõpuks oli lavale jäänud ainult Marko. 16.35 jäi tema võiduajaks! Aplaus ja filmikaamerad ning fotoaparaatide tuli. Lõpukd tagasihoidlik kommentaar: "See mul täna juba kolmas kord saunas käia…" Ütle veel! Raske treeningul… Igatahes on see tahes-tahtmata ajalooannaalidesse minev sündmus: eestlaste esimene võit lailiviskamises. Pole kahtlustki, et ka see sündmus saab kord traditsiooniks ning lisab vürtsi tulevastele Kekkose raja päevadele.

Autor: Ülo Tootsen, ylo@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 07/07/2009 14:41:07