Valdo Pant. Foto: ERR

Sel esmaspäeval möödus 85 aastat sellest, kui Põlvamaal Valgjärve vallas sündis poisslaps, kellest hiljem sai Eesti televisiooni legend. Valdo Pandi 85. sünniaastapäeval kogunesid tema omaaegsed kolleegid ja praegused rahvusringhäälingu töötajad telemajja. Hommikupoolikul käidi Metsakalmistul Pandi haual mälestusküünlaid süütamas ja lilli viimas. Pärastlõunal kuulutati välja Valdo Pandi nimelise ajakirjanduspreemia konkurss, mis algatati 1980. aastal. Seni on preemia vääriliseks tunnistatud üheksa ajakirjanikku ja uus laureaat selgub maikuus.
 
Palju tähelepanu pälvis Ene Hioni raamatu „Valdo Pant - aastaid hiljem” esitlus. Hion on raamatusse kokku kogunud mälestused Valdo Pandist, kellega teda sidus paarikümneaastane koostöö raadios ja televisioonis. Autor avab Panti teiste ja iseenda kogetu kaudu, tutvustab mehe tegemisi ja isikupära kujunemist, andmata sealjuures liigseid hinnanguid ning kiskumata esile suhtedraamasid. Raamatut juba lugeda jõudnud inimesed, kes Panti tundsid, leiavad, et valminud lugu on niisama hoogne ja värvikas, nagu oli ka raadio- ja telemehe mitmekülgne isiksus. Ajakirjanikele leidub nende kaante vahel äratundmist ja õpetlikku.
 
Valdo Pandi fenomeni paremaks ilmestamiseks on kasutatud näiteid tema enda tekstidest ja märkmetest, mida pole varem trükis avaldatud. Ühtlasi on see esimene teos, millest leiab Valdo Pandi loomingu ülevaate. Kasutatud on ERRi arhiivi varamut; raamat ilmus kirjastuses Maagiline Ruum.

 

 

VALDO PANT (21. jaanuar 1928 Valgjärve vald – 30. juuli 1976 Tallinn)
Raadio- ja teleajakirjanik, publitsist ning dramaturg, kes saavutas oma loomingu ja esinemistega suure usalduse, tunnustuse ja populaarsuse.
 
Pärit konstaabli perekonnast, sai ta ennekõike isamaalise kasvatuse, olles skaut ja organisatsiooni Eesti Noored liige. Lõpetas Tartu õpetajate seminari 10. klassi 1944. aasta kevadel; 22. augustil mobiliseeriti Valdo Pant kuueteistkümneaastase noormehena Saksa sõjaväkke, kust ta kolme nädala pärast ära jooksis, mõnda aega end metsas varjas ja siis Eesti Korpuse allüksusele vangi andis.
 
Pärast filterlaagrit astus Punaarmeesse. Sõjaväeosast komandeeriti Pant 1945. aasta oktoobris õpetajaks Kohtla-Järvele. 1947. aastal haigestus ta kopsutuberkuloosi, oli pikalt ravil ja 23. aprillil 1948 demobiliseeriti ning kustutati sõjaväekohuslaste nimekirjast.
 
1948. aasta 15. mail sai Valdo Pandist Eesti Raadio korrespondent. Ajalehtedele kaastööde kirjutamisega – olles tollal alles kahekümnene – õppis ta ameti nii selgeks, et tõusis tippreporteriks, kelle nimega on seotud paljud Eesti Raadio tookordsed loomingulised kordaminekud: „Reporteritund”, „Päevakaja”, RAMETO, saatesari „20 aastat tagasi”.
 
Olles tundnud televisiooni maagiat selle sünnihetkest alates ja saades aru, et heli ja pilt võimaldavad paremini oma mõtteid esitada, sai Pandist 1966. aasta 1. augustist telekommentaator. Vaataja-kuulaja-lugeja pidas teda siis juba tunnustatud meistriks. Pant esitas alati küsimusi - mõtlemiseks, arutamiseks, ridade vahele peidetud mõtete tabamiseks.

Tema tuntuim töö, saatesari „Täna 25 aastat tagasi” on telejutustus, dokumentaaldraama teise maailmasõja kangelastest – sõdurist, sõduri emast, meestest ja naistest, kes andsid endast kõik vabaduse nimel. Saadete lähtepunkt oli: mis juhtus nimelt sel päeval, sel tunnil 25 aastat tagasi. 313 jutustust 1518 raskest päevast ja ööst algas Eesti Televisioonis 1966. aastal ja kestis 4 aastat 3 kuud ning 4 päeva. Ehkki elutöö, oli see vaid üks osa Valdo Pandi loomest. 

Otsereportaažid, sündmuste kommentaarid, õhtused mõtisklusminutid, meelelahutussaated, filmitutvustused, laulupeoreportaažid, olukirjeldus-, dokumentaal-, anima- ja mängufilmid, näidendid, lisaks publitsistlikke pudemeid ajalehtedes ja ajakirjades – see olnuks mitme mehe töö.

Mitme festivali programmi jõudsid filmid „IIu meie ümber” (1960), „Õhtust hommikuni” (1962). Animafilm „Ott kosmoses” (1961) tõi stsenarist Valdo Pandile ja režissöör Elbert Tuganovile rahvusvahelise tunnustuse Prantsusmaalt.
 
Valdo Pandi ja Ene Hioni „Reportaaž mitte millestki” rajas teed reportaaži-žanri ajaloos. Üks saade sellest sarjast esitati ka telereportaažide konkursile Cannes´is.
 
Draamateatris esietendus 1962. aasta näidendivõistlusel auhinnatud Valdo Pandi „Avarii” Ilmar Tammuri lavastuses 7. novembril 1963.

Valdo Pant oli menukas ka estraadisketšide loojana. Ta naeruvääristas satiiriliselt mitmeid toonase elu ebakohti ja nii mõnigi kord püüti loodut seostada valitseva võimu kritiseerimisega. Nii oli estraadikaval „Kuu peale” koguni neli kontroll-läbivaatust.
 
Valdo Pandi kuuldemäng „Miška” tõlgiti saksa keelde ja see jõudis Berliini raadio programmi.
 
1976. aastal alustas Pant saatesarju „Täna 35  aastat tagasi” ja „Hispaania – inkvisitsioonist internatsionalismini”. Need jäidki pooleli, nagu võis tegemata jääda veel palju ideid saadeteks, filmideks ja näidenditeks.
 
Valdo Pant sõitis elu jooksul risti-rästi läbi Eestimaa, matkates palju ka süstaga. Arstide nõudel pidi aga põhilise osa oma suvedest veetma sanatooriumides.

Valdo Pant suutis ületada 48. eluaasta künnise, säästmata end ja oma talenti, rohkemaks ei jätkunud tal jõudu. 28 aastat kestnud ajakirjanikutee lõppes ootamatult. Teda oli 5. augustil 1976. aastal ära saatmas rahvahulk, kes ei mahtunud telemajja, tänavale ega Metsakalmistu küngastele. Niisugust murest murtud rahvast on nähtud Friedebert Tuglase, Paul Kerese, Georg Otsa, Gustav Ernesaksa hüvastijättudel.

Oma viimases aastavahetuse mõtiskluses (1975) mediteeris Pant: „Aeg – materjal, millest koosneb inimese elu. Tugevam kõigest. Kuid ka hapram kõigest!”
 
„Tarkuse ees kummardatakse, headuse ees laskutakse põlvili,” on armastatud ajakirjanik kirjutanud oma märkmikku.
 
Valdo Pant on valitud 20. sajandi saja suurkuju hulka.

Allikas: ERR

Autor:
Viimati muudetud: 24/01/2013 09:23:28