Näppepille näppiv Gjangsta (esiplaanil Jalmar Vabarna) oli endaga sel aastal kaasanud Ott "Kuula" Leplandi, kes piirdus ainult laulmisega. Foto: Urmas Paidre

Möödunud nädala teises pooles oli suveürituste järjekord jõudnud Viljandi iga-aastase suursündmuse, pärimusmuusikafestivali kätte. Hea muusika kõrval said folgilised boonusena nautida ka selle suve siiani kuumimaid ilmu.

Kes päevase hilinemisega ehk reedel sammud folgi poole seadsid, võisid juba Tartust Viljandi poole väljasõidul näha tee ääres ootavaid hääletajaid, magamismatt seljakoti vahele rulli keeratud. Esimest korda folkloorifestivali väisajana oli mõtteis, et rahvarohke festival, sedakorda veel juubeliüritus, on Viljandisse suurlinnaliikluse tekitanud ning linnatänavad rahvast umbe ajanud.

Pärastlõunasel ajal ees oodanud tegelikkus oli siiski mõnevõrra rahulikum. Folgimelu hakkas tunda andma alles peopaigale lähemal, liikluses osalemine ei osutunud mingiks kunsttükiks ning parkimiskoha leidmine polnud samuti probleem. Rahvast aga liikus kui hüpnotiseeritult ikka ainult ühes ja samas suunas – Lossimägede poole.

Mida ürituspaigale lähemale, seda tihedamaks rahvamass muutus ning üha enam ilmus tee äärde jäätise- ja karastusjoogilette, et kuumadel suvepäevadel toimuval üritusel osalejad saaksid end vähegi jahutada.

Paljude üllatuseks ning ehk pahameelekski ei pääsenud sel aastal folgimelule enam piletita ligi. Varem on tulnud kukrut kergendada kontsertide kuulamiseks, tänavu tuli aga juba üksnes folgialale sissepääsu eest kaks eurot anda. Kuid tasu tasuks, ürituse ala oli hästi turvatud, viitadega varustatud, puhas ka mitmepäevase ürituse järel, suure hulga WCdega jne.

Pealegi, piletit alale pääsemiseks hakati nõudma alles kella kahest päeval. Nii et need folgilised, kes varem kohale jõudsid, said kas või järgmise päeva varaste hommikutundideni festivalimelust tasuta osa.

Kontserte igale maitsele
Festivali kuues suuremas kontserdipaigas – Kirsimäe lava, EMT Kaevumäe lava, Kultrahoov, pärimusmuusika ait, A. Le Coqi telk ja Jaani kirik – algas pärastlõunal justkui igikestev programm, kust igaüks võis leida endale midagi huvipakkuvat.

Näiteks astusid eri paikades samal ajal üles Uusvada ja Meremäe piirkonnast pärit 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse seto rahvalaule esitav seto meestelaulukoor Liinatsuraq ning uut ja vana dünaamilises pillide ning isiksustevahelises koostöös ühendav Estonian Folk Orchestra.

Üleüldse sisaldas nelja päeva pikkune programm esinejaid seinast seina, andes võimaluse osa saada nii paljude kodumaiste kui ka näiteks Taani, Poola, Gruusia, Mordva, Venemaa ja Iiri muusikute loomingust.

Üsna festivali peasissekäigu lähedal, Jaani kiriku juures seisval rohelisel laval võisid üles astuda uued või vähemtuntud esinejad. Lava loodi juba festivali algusaegadel selleks, et tuua spontaansed musitseerimised nurgatagustest ja kõrtsidest rahva ette. Festivali edenedes kogunes sinna üha rohkem ja rohkem pealtvaatajaid ning künkanõlvadelt avanes heegeldatud (või seda meenutavate) motiividega kaunistatud lavale hea vaade. Mõned esinejad kutsusid inimestes tantsupisikugi esile, mõned pakkusid lihtsalt kuulamisrõõmu.

Ühe laupäevaõhtuse esineja ülesastumise järel tuli üks folgisärgis naisterahvas lavale ja kommenteeris: „Lisalugu ei tule, sest keegi ei tantsinud.” Lavaesine tantsuplats oli tõepoolest olnud rohkem istujate kui tantsijate pärusmaa. Et üks paar oli aga jalga keerutanud, nõudsid nad siiski lisalugu. Lisalugu tuli, tingimusel, et nüüd tantsivad kõik – muidu olla eestlaste pärast häbi. Ja juba üsna lisaloo alguses täitus lava jalakeerutajatega.

Burgeritest mahelambani
Kel festivalimelus kõht tühjaks läks, sel tuli vaid pisut ringi vaadata ning oma maitse järgi parim toidukoht välja valida. Pakutava valik oli üsna lai: alates tavapärastest burgeritest ja friikartulitest kuni nuudlitega meekana, mahelamba ja armeenia šašlõkini. Esindatud olid „Uma meki” märgiga tooted. Pakkujate seas oli palju üsna teatud-tuntud söögikohti.

Seinast seina lahendusi võis näha ka istmete puhul – kus olid sööjatele istumise alla pandud heinakuhilad, kus jälle mugavad diivanid, kus aga tavapärased puupingid.

Seal, kus on pakkujaid, on ka neid, kes midagi saada tahavad. Seda küll mitte alati teineteisest sõltuvalt. Folgil jäid silma nii arvukad pillimehed (tõsiseltvõetavad ja vähem tõsiseltvõetavad) kui ka lihtsalt need, kes hea näo eest raha üritasid saada.

Nii näiteks seisid kolm kohtlases riietuses kuju tee ääres, käes vigases inglise keeles kirjutatud silt tekstiga, millel seisis, et nad vajavad raha õlle jaoks. Teised küsisid sildi abil jällegi söögiraha. Kolmandad küsisid summat, et vahetada mingi imepärane vidin, mille nimigi meelde ei jäänud.

Paar noormeest, kes sildiga ringi kõndisid, raha ei küsinud – küsisid või pakkusid hoopis tasuta kallistusi. Vähemasti üks neist oli võtnud endale eesmärgiks saada 600 kallistust. Enne reede südaööd oli tal seatud eesmärgist puudu vaid mõnikümmend.

Salamisi mäekülge pidi pittu
Ei tea, kas tänavuse peomaksu pärast või soovist otsemat teed pidi folgile pääseda, kuid reede õhtul pimeduse saabudes, kui paljud piletita folgilised Kirsimäe laval esinenud Black Umfolosi kontserdi helisid kõrvalmäel istudes nautisid, oli vähemasti ühel künkanõlval korraga kuulda krabinat. Üks-kaks inimest üritasid folgile pääseda küll tasuta, kuid märksa raskemat teed pidi – puude ja põõsaste vahel künkaserva mööda üles ronides. Turvajad märkasid tulija kavatsust üsna pea ning edasi käis kõik mõnda aega rütmis: krabin ja ronimine, turvamehe suunatud valgusvihk, vaikus, veel pisut vaikust, krabin ja ronimine. Seda, kas vähemgi veel kui ühe õlle raha säästa üritanud peolise tegevus ka sihile viis, öelda ei oskagi. Veel pärast südaööd oli ta igal juhul alles poolel teel.

Paljud festivalilised, keda kuum päev ei heidutanud, ei jätnud pisikese lisatasu eest saunamõnusid nautimata. Saun oli valminud kultuuriakadeemia rahvusliku ehituse eriala tudengite kätetööna. Samuti sai proovida tünnisaunas. Osa saunalisi, kes olid reedel tünnisauna sulpsanud ning seda liiga kuumaks pidanud, lubasid laupäeval uuesti minna – sel päeval ei pidavat saunakütja enam suppi keetma.

Ruumi esinemispaikades justkui oli, kuid ka kuulajate huvi oli suur ning näiteks reede südaöö ajal üles astunud Svjata Vatra ja Tõnis Mägi kontsertidele olid pääsmed välja müüdud juba vähemalt tund enne algust, kui mitte varem. Tükk aega enne kontserdi algust hakkas rongkäigu jagu rahvast kontserdipaiga poole suunduma, rahvamassi hulk ei paistnud suurt vähenevat ka veerand tundi pärast ürituse algust.

Õpitoad ja pisikesed sopid
Kontsertide ning hea äraolemise kõrval võisid folgilised käia laulu-, tantsu- ja pillitubades teemakohaseid õpetusi ja selgitusi kuulamas-vaatamas. Sealgi pakuti tegevust eri huvi- ja vanuserühmadele, teiste seas ka kõige pisematele – igal festivalipäeval toimusid väikelaste laulu- ja mängutoad ning reedest pühapäevani ka titade laulutoad.

Samuti sai õpitubades rohkem kuulda vene pärimusmuusika, iiri laulude ning seto naiste- ja meestelaulu erinevuste ja sarnasuste jms kohta. Võimalik oli näha ka, kuidas kätte võtta parmupilli ning sellest heli tekitada, aimu saada mandoliinide ja kitarride restaureerimisest ning lõõtsamängust.

Laupäeval oli lauluväljaku nõlval pillilaat, kus sai näha, kuulata ja isegi proovida nii kandleid, lõõtsasid, Teppo lõõtsa, karmoškasid, ukulelesid ja kitarre.

Sopilisel festivaliplatsil võis pealavade kõrval ootamatult ka kuhugi uudsesse ja ootamatusse kohta juhtuda. Üheks põnevaks leiuks, kuhu poolkogemata sattusin, oli pärimusmuusika pesa. Seda ajal, mil seal olid häälepaelad valla päästnud Liinatsuraq. See peopaik oligi justkui pesa. Külalisi polnud seal ei vähe ega palju ning need, kes sinna olid tulnud, mahtusid lahedasti istuma maha laotatud kaltsuvaipadele. Juba kõrvalt nähagi mõnus äraolemine, millele lisas väärtust aialippide vahel olev suure auk, kust huvilised aeg-ajalt nina sisse pistsid. „Tulge, kohustuslik aiaaugust piilumise osa,” kutsus üks ema oma kahte lastki sel moel kontserdile pilku peale heitma.

Kontserte massidele ja proove passiomanikele
Laupäeva õhtul astus järjekordselt üles ka neljaliikmeline Eesti-Ukraina folkansambel Svjata Vatra. Nende segu rokist ja folgist, mida muusikud ise nimetavad tulefolgiks, pakkus arvukale vaatajaskonnale särtsakaid elamusi. Rahvast oli nii palju, et kes kontserdipaika parajalt kiiresti kohale ei tulnud, et istekoht saada või ettepoole trügida, võis kontserdi nägemisest üksnes unistada. Selleks, et laval toimuvat ka näha, pidi olema keskmisest pikem, kõrgetel kontsadel või rahvamassi eesotsas. Õnneks, nagu ikka, aitas lava juurde üles seatud suur ekraan esinemisest parema pildi saada. Kuid kontsert, pildita või ilma, oli kuulamist väärt igal juhul.

Kontserdi ajal mõni samm Kirsimäe lavast eemale astudes võis kuulda, kuidas hoopis teistsugune muusika lõikab Svjata Vatra esinemisele vaikselt sisse. Nagu selgus, oli selle põhjustajaks parasjagu EMT Kaevumäe laval proovi tegev kaheksaliikmeline Zimbabwest pärit meeste laulu- ja tantsuansambel Black Umfolosi.

Et käepaelata inimesi nii varakult sinna kohale ei lastud, said folgipassi omanikud, kel soovi, nautida üsna privaatset kontserti ning huvitavat ja teistest erinevat lavalist liikumist. Nii mõnigi oli seda võimalust ka kasutanud, et folgimelus pisut rahulikumalt aega veeta ning kontserti vaadata nii, et istepinkidel oli ruumi rohkem, kui osanuks tahtagi.

Poolteist kuni kaks tundi hiljem, kui proovi asemel oli käimas juba päris kontsert, oli huvilisi juba nii palju, et kontserdi nägemisest ei saanud taas juttugi olla. Või õigupoolest sai, kui õnnestus veidi kõrgem iste- või seisukoht leida. Aafrika lõunaosast tulnud esinejate laval liikumine rõõmustas aga nii täiskasvanuid kui lapsi. Need, kel vanemate kukil esitust vaadata õnnestus, olid hiljem isekeskis arutades nähtust vaimustuses.

Populaarsed kagukad
Ürituse üks naelu oli kahtlemata kagukandi oma ansambli, Värskast pärit Zetode esinemine. Nagu pärimusmuusikafestivali ametlik statistikagi hiljem kinnitas, oli just Värska noormeeste laupäevane kontsert tänavu populaarsuse pingereas esikohal.

Ehkki Zetode lood võivad paljudele seto keele tõttu arusaamatud olla, korvab nende lavaline aktiivsus, publikuga suhtlemine ning lugude rütmikus selle pisiasja. Seda enam, et paljud festivaliväisajad pole sugugi mitte eestlased. Zetode esitust kuulama tulnud Black Umfolosi liikmed tunnistasid, et ehkki nad laulude sisust midagi aru ei saa, on esitust tore jälgida.

Suure folgikogemusega Zetod esinesid ilmselgelt lusti ja rõõmuga ning ühe loo kontekstis näitasid publikule ka lavakaklust. Folgi teatmik annab teada, et tänavune festival oli 2003. aastal loodud ansamblile juba kaheksas. Üldse on setorokkarid lavalaudu kulutada jõudnud kõikidel pärimusmuusikafestivalidel (Viljandis, Võrus, Hiius, Märjamaal, Virus), paljudel rokkmuusikafestivalidel ja festivalidel välismaal. Zetode esinemist vaadates võib uskuda, et teatmikus neid iseloomustav lause „Täpipealt samasuguse rõõmuga nagu igamees kõrtsi läheb, tulevad Zetod ka folgile” on enamgi veel kui tõsi.

Üle 20 000 külastaja
Pühapäeva lõunaks oli külastajate hulk kõvasti vähenenud ning uute tulijate kõrval võis rohkem näha just äraminejaid – nii tee ääres kui ka linna bussijaamas. Kuidas keegi, kas siis pöidlaküüdi või ühissõidukiga. Ehkki pidu kestis veel selgi päeval hiliste õhtutundideni, olid paljud inimesed juba koduteel – juubelifestival oli läbi saamas. Pärimusmuusikafestival, nagu ilmselt eelnevail ja järgnevailgi aastail, oli pakkunud melu ja peotuju nii tõelistele folgihuvilistele kui ka neile, keda selline muusika muidu ei huvita.

Reede pärastlõunal mõneks tunniks tekkinud mulje, nagu oleks rahvast vähe, osutus petlikuks. Veel tükk maad varem, kui pimedaks hakkas minema, oli suur sopiline festivaliala rahvast täis. Neljapäeval külastas festivali pressiinfo andmetel umbes 5000 inimest, reedeks oli see arv kahekordistunud. Laupäevase külastajate arvu hindasid korraldajad 12 000-le ning pühapäevase 4000-le. Kokku väisas festivali üle 20 000 inimese.

Festivali nelja päeva jooksul toimus üle saja kontserdi, millel esines üle 400 muusiku. Lisaks toimus hulk spontaanseid ülesastumisi nii festivalialal kui ka mujal linnas.

Ka tänavune esimest korda katsetatud peoala piiramine mõjus pressiinfo andmetel nii festivali kui ka terve Viljandi turvalisusele positiivselt: avaliku korra rikkumisi oli palju vähem kui eelmistel aastatel. Põhiliselt tuli lahendada kuumusest tingitud terviseprobleeme ja anda esmaabi tavapäraste festivalitraumade korral, nagu hõõrumisest tekkinud villid ja marrastused.

Järgmine, XXI Viljandi pärimusmuusikafestival toimub 25.–28. juulini 2013.

Autor: MARI LEOSK
Viimati muudetud: 21/08/2012 13:42:02