Huvitav, huvitav, et nüüd ilmud Valmierast lugu. Minu lähemad sidemed Lätimaaga said alguse juba 1969. aastal, kui minust sai TPI Matkaklubi liige ja kui alustrasime tihedat koostööd Käti looduse ja matkaentusiastidega. Olen väga paljudele inimestele näidanud imelist Lätimaad. Ka korraldasin Tartumaa kultuuritöötajatele 2-päevase õppeekskursiooni Lätimaale. Selle käigus tutvusime Smiltene, Valmiera ja Sigulda kultuurielu ja loodusega väga pühjalikult. Kultuurielu korraldamisest ka Valmieras võiks eraldi loo kirjutada. Aga Valmieras on ka uhke nn olümpiakeskus ja seal on korraldatud ka Balti matkajate kokkutulekuid. Kokkutulekul õnnestus ka tollase Läti presidendiga õllekruuse kokku lüüa ja vestelda. Loomulikult pakuti seal ainult Valmiermuiza õlut. Kokkuvõttes saan kinnitada, et Lätimaal osatakse ilule ja rahvuskultuurile kordades rohkem tähelepanu pöörata kui meil Eestis.

ilus linn, ei ole uuel ajal uusrikkad venelased arhitektuuri juurde toonud, nagu riia lähistel. Nu ja Wolmariga ju keisrinnal oma lugu. Ainult vaadata on igav, kui mingi lugu juures, siis asjal jumet.

aga Valmiersmuiza õlle on üle prahi,ei saa aint aru, miks teda hinge hinna eest müüakse