Küsitlus

Mis on plaanis teha Eesti Vabariigi 102. aastapäeval?

Ilm täna
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva

Kommentaarid

Tagasi uudise juurde

Vastsed kuperjanovlased andsid truudusevande

18/11/2019 21:12:21 vandumine pole ilus

Merel kerkib, vajub voog lendab laev, mil sees on hoog külastama tsaar Saltaani teispool kaljusaart Bujaani. Näe, kui kallis taeva-and juba paistabki see rand. Mis siis muud, kui maale astu! Tsaar Saltaan neid võtab vastu. Lossi sammuvad kõik reas, kärbes lendab teiste seas. Istub keset kulda-karda tsaar Saltaan ja silub parda, peas tal särab kuldne kroon, aga näol on murejoon. Baabarihha-tsaariema, kangur, kokk on ümber tema, niikui padakonnad nad õelalt ringi vahivad. Võõrad lauda kutsub ruttu tsaar Saltaan ja algab juttu: "Oi te, mehed mere pealt! Kust toob tee? Mis Kuuldub sealt? Head või halba näeb maailmas? Kas mõnd imet keegi silmas?" Kostavad nad sedamaid: "Maad kõik läbi käidud said, head ja halba hakkab silma, imet näeb kesk suurt maailma: kerkib merest saar ja seal linn on kõrge kalda peal: müürid, lossid kõrged-laiad, kirikud ja kloostriaiad ... Lossi ees on kuusk, ta all maja - puhtani kristall, taltsas orav selles asub, keda alles näha tasub! Orav laulu laksutab, ise pähkleid praksutab, pähkleil aga, mis ta avab, kuldsed koored sätendavad, selgest smaragdist on tuum. Seisab nurgal valveruum: vahid silmas peavad maja, igal sammul ümmardaja, arvet peab üks ametmees - raamat käes ja prillid ees. Koortest vermitakse raha, saates seda mere taha, virnas lasub smaragdeid, laod ja vakad täis on neid, kehvus kedagi ei paina, pole hütte, lossid aina ... Ja sind tervitab Gvidon, kes seal valitsejaks on." Meeldis tsaarile see ime. "Vürstisaart, mis imeline, külastan niipea kui saan," lubas neile tsaar Saltaan. Õed ent lämbumas on vihha, niikui ämmgi - Baabarihha: sinna paika jäägu saar, parem koju jäägu tsaar! Muigutades salamahti, kohe kangur suu teeb lahti: "Noh nüüd imet näha said, orav kive närib vaid, loobib pärle, kraabib kulda hunnikusse suure hulga ... Kõmu käib, ei otsa äärt. Kõik see pole kõneväärt. Imet tean, mis ebamaine: mühab äkki merelaine, vesi vahutab ja keeb, kalda poole otsib teed; tulvab randa taandub samas - soomussärgid sätendamas, väljub vahutavast veest nelikümmend vägimeest, vapper igaüks ja kena, näides noorte hiidudenaa, vana soldat-kroonumees Tšernomor käib nende ees. Noh, kui tõtt nüüd ütleksime, siis tõepoolest see on ime!" Võõrad mõttes vaikivad, vaidlema ei hakka nad. Paelus ime tsaar Saltaani, aga mõistes kangru plaani, kärbes, väike kaval vend, tädi silma puuris end. Kohkub kangur, kargab püsti, kurt ja pime poolenisti. Karjuvad kõik: "Oota! Pea! Kuhu kadus ta? ei tea ... Püüdke kinni kärbse roju!" Aga aknast välja, koju oma vürstilinna see juba lendab üle vee.

Lisa kommentaar